Peter, õige nimega Poolakeelnetähekombinatsioon. Warzawa.

Niisiis soostusimegi Peteri pakkumisega, istusime autosse ning ta sõidutas meid oma koju. Kodu asus tanklale suht lähedal, kuid kesklinnast oma 15 km kaugusel. Ja see kodu ei olnud mingi tavaline korterelamu Viimsis või Maarjamäel, vaid suursuur eramaja jõukama seltskonna rajoonis linna ääres.

Sisse astudes vabandas ta poolkohustuslikult segaduse pärast (I just bought the bloody house/Ma just ostsin selle kuramuse maja). Maja ümber aias käib põhjalik ehitus/remont, kõik kohad olid tööriistu ning laste mänguasju täis. Mänguasjade ning hiigelsuure segaduse põhjenduseks autos tõi ta kolm poega (vanuses 7, 9 ja 12), keda ta vist üksinda kasvatab.

Majja jõudes teatas aga meie heategija, et nüüd tundku me end koduselt, vaadaku majas ringi ning seadku end sisse, sest tema peab pooleks tunniks ära käima (järgi teisel autol, takso oli juba maja ees ootamas). Olime üllatunud, kuid polnudki midagi öelda. Kui keegi on nii usaldav ja heasüdamlik/(-usklik), siis on see ju ainult tore. Niisiis läkski Peter taksole ning meie pakkisime kottidest rätikud-pesuasjad välja ning nautisime voolava vee luksust. Pool tundi sai kiiresti läbi, kuid peterit polnud veel saabunud. Istusime elutoas diivanil ning ajasime juttu, majas ringi vaadata, nagu Peter oli soovitanud, ei olnud tahtmist. No kuidas sa lähed kellegi juurde, kes on võhivõõras ning sind äsja bensujaamast üles korjanud, maja ja tube revideerima... Järsku helises telefon. Meenus, et peter oli autos maininud, et kui järgmisel päeval me koju peaksime jääme ja tema tööl on, sisi helistab ta tavatelefonile. Vastu võtta ikkagi ei julgenud - see võis ju olla ükskõik kes (naine, lapsed, ema, sõber, müügiagent...) ja Poolas räägitakse ju Poola keelt, mida meie ei mõista! Hetke pärast helistati uuesti... Ja uuesti... Vist neljandal korral otsustas Laur siiski vastata, sest Peteri tuttavad helistaksid talle mobiilile. Ja see oligi Peter - teatas, et tal läheb veel aega.

Kui ta lõpuks pooleteise tunni pärast saabus ei olnud ta läinud lihtsalt oma teist autot kusagilt tooma, vaid ostis just uue! Jah, ta käis omale uut autot ostmas. Jutu järgi oli too hiigelsuur Mercedese monstrum-maastur mõeldud tema poegadele, et ta saaks neid maastikusõitudele viia. Pojad nimelt ei armasta asfaltmaanteedel sõita, vaid ikka otse metsas ja läbi ojade! Loomulikult vajas uus auto liikusid ning meiepoolseid ülistussõnu ja kiitmist :) Kiitmisega me ei koonerdanud, peter oli asjast lihtsalt nii ekstaasis, et oleks patt olnud tema lõbu rikkuda. Kuna aeg oli hiline, saime mahla-veeklaasid kokku lüüa ühes pizzarestoranis, kus sõime ka oma õhtusöögi. Laur tellis omale nii hullsuure pizza, et jaksas ära süüa vaid poole - ülejäänu lasime kaasa pakkida.

Kodus avastas peter, et ta mobiil on kadunud. otsis mõlemast autost, kuid ei midagi. Õnneks selgus, et suures auto-ostu-eufoorias oli ta selle pizzarestorani unustanud. Õnneks pandi restoran kohe peale meie lahkumist kinni ning selel leidsid teenindajad, kes kohe ka kodusele telefonile helistades leiust teatasid. Peter käis sellel järgi. Enne magamaminekut leppisime kokku, et ärkame hommikul 7:30, nagu temagi ja läheme koos temaga linna.

Hommik tuli mõnusalt, pehmes voodis silmi avades. Kosutav hommikuduśś ning koomiliselt ringi sahmerdav Peter äratasid kenasti üles. ise ta hommikusööki (piim hommikusöögihelvestega) eriti ei söönud, võttis vaid kohvi. Nii avastas ta alles mõni aeg hiljem, et me lauas istudes oma eelmise õhtu pizzat sööme ning oli sellest peaaegu shokeeritud.
"Te tõepoolest söötegi seda eilset ülejääki?!"...
"Jah, mis selles siis halba on - me oleme ju tudengid, ja juba mitmeid nädalaid rännanud. Pizza on väga hea söök."
"Okei, ja ahjus soojendasite üles?"
"...Ee...Ei soojendanud, külmalt on ka hea."
"Misasja. Ei, nii ei lähe mitte. Andke see taldrik.. No miks te seda sooja ei pannud. Nii, poolest minutist mikroahjus piisab. Palun."
"Oeh. Poleks vaja olnud, pizza on pizza."
"Ei see pole ikka õige hommikusöök, see on lihtsalt energia, teil on teisi aineid ka vaja!"
Siinkohal tuleb mainida, et Peter on meditsiiniharidusega ning töötab farmaatsiafirmas.

Hommikusöök söödud, pakkisime asjad enamvähem kokku ning seadsime end valmis palavaks ilmaks ja Warzawaks. Nimelt ei olnud Peter eelmisel õhtul kuuldagi tahtnud mõttest, et me võib-olla kohe hommikul ära tahame minna. Kui me juba oleme Warzawasse jõudnud, siis Peame seda ka vaatama. Ja nii oligi. Hommikul sõitsime koos temaga tema töökohta. Ahjaa, vahepeal sõitsime veel poolelt teelt tagasi, sest, ikkaveel autoostust elevil Peter unustas mobiili koju. Farmaatsiafirma kontorihoones pidime fuajees hetke ootma kuni peter taksovoucheritega saabus. Nimelt leidis meie võõrustaja, et jalgsi ei jõua me kusagile. ja kuna tal on linna piires niikuinii taksosõit tasuta, saame meiegi seda võimalust kasutada.

JÄTKUB...