Friedrichschafen

Eile käisime väikse välkade seltskonnaga Friedrichschafenis (15 min bussiga, 20 min rongiga). Fotomälestusi imearmsast pühapäevast:

Friedrichschafenis on zeppelinimuuseum. Ja palju mini-zepeline.


Ujus minema...

Mulle meeldivad kivid.

Kuntss.

Iveta kunstiga.

Meie.

Muul. Muuli otsas torn. Torni otsas varsti meie.

Turristikas.
Läti-Eesti-Valgevene-Pakistan-India-Läti.

Linn.

Vinge trepp.

...Ja vinged meie.

Ta kuuleb hääli.

Turukunstimiljöö.

Saladus.

Mˇaris oli laisk.

Tore pühapäev!

Välistudeng. Ich komme aus Estland.

Lõpuks ometi hakkas päriselt kool. Elu on põnevam.

Weingartenis liigub tudengielu kindlat mustrit mööda (hmm, kus ei liiguks). Tudengipubid on avatud nädala tipphetkedel (esmaspäev - kolmapäev - reede), muudel õhtutel tuleb elu ise huvitavaks võluda.

Viimasel nädalal olen seda siis harjutama hakanud. Reka juures läks filmiõhtu kenasti. Mõlemal olid oma sõnaraamatud (Reka on ungarist) ja kui midagi kommenteerida tahtsime, siis kiikasime targast raamatust üle (mul on paremat sõnaraamatut vaja!!!). Paari tunni pärast olin 2 korrust allpool Larsi sõpradega peol (Briach on ühikas, kus igaüks teeb seda mida ise heaks arvab). Lars on minu PAL-partner. Siinses sotsiaaltöö osakonnas on käima lükatud partnerlusõppimise projekt, milles viiakse kokku kohalik tudeng ning välisüliõpilane (ideeks siis õppetegevuslik ja kooliväline suhtlemine). Lars teab Eestist palju, eelmisel aastal tutvus ta siin õppinud 3 eesti kutiga (Tallina poistekoolist sedapuhku). Ning sügisel on ta Erasmus-tugend Tallinna Ülikoolis :)
Ühikapidu lõppes tudengipubis Hoki. Tutvusin Larsi supervahvate sõprade Kerstini, Ka'ti, Danieli, Stefani ja teistega.

Järgmisel hommikul sain kokku sotsiaaltöö instituudi õppetöö koordinatori Anke Bay'ga. Panime kokku minu tunniplaani. Anke Bay on superarmas. Ta oli välja uurinud kõik sel semestril loetavad kursused, kus hinde saamiseks kirjalikku eksamit tegema ei pea... Tunniplaan näeb välja selline :

Sellel nädalal päris kõik loengud ei hakanud, kuid 3 sotsiaaltöö ainet ning keeleõpe küll. Sotsiaaltöös on siiani kõik õppejõud meesterahvad ja üks neist räägib Lõuna-Saksa dialekti (võin küll julgelt väita, et mitte kui midagi ei saanud aru). Loengus teen asjalikku nägu ja kirjutan konspekti paremasse äärde sõnu, mida ma ei tea, et kodus veebisõnastikest järgi vaadata. Teaduskeelt ei mõista ikka üldse. Kuid üldine olukord polegi nii hull. Paaniliselt kardan kui õppejõud peaks mingi vastuse saamiseks isiklikult minu poole pöörduma... Selle vastu aitab enne igat uut loengukursust enese õppejõule tutvustamine ja tõdemine, et ma Veel Ei Oska keelt nii hästi, aga soovin õppida :) Kahes loengus kolmest on tudengid pidanud rääkima, kust nad pärit on. Siis tuleb vastusteks linnakesi nagu Stuttgard, Ravensburg, Bonn, Friedrischafen... ja minu Ich komme aus Estland. Järgneb kogu klassi pilguheit minule ning vaikne naerukahin. "aus Estland" sobib nii armsalt nende Saksa linnakeste hulka :)

Kolme loengu põhjal võib pisut üldistusi teha ka siinsest loengu- ja tudengikultuurist. Hjaa, siinne sotsiaaltöö kursus (1. aasta vist) on ligi 60 inimest ning kõik on kenasti elavad ja rõõmsameelsed. Ikkagi palju lõunapoolsem rahvas kui eestlased, heh. Enne loengut ja pausi ajal toimub suur söömine (võileivad, puuviljad jne jne) ning loengu ajal janu kustutamine (kõigil on kaasas pudel vee või mahlaga). Õppejõude seesugune söögikultuur ei häiri. Ka ollakse loegu ajal palju aktiivsemad kui minu senine Eesti kogemus näidanud on... Kadestamistväärt. Ja mul on niiii kahju, et ma veel aru ei saa :(

Ahjaa. Lõpuks on mul olemas ka siinseks eluks vajalikud dokumendid-kaardid (nö elamisluba, mis EL liiksmesriikide kodanikele on pelgalt registreeritud number nii igaks juhuks; tudengikaart; pangakaart) ning Saksa telefoninumber! Aga stipendium pole ikkaveel kohal...

Kolmapäeval toimus kuulsas tudengibaaris Alibi semstri alguspidu. Pubi oli muutunud klubiks ning saksa noored vihtusid Rammsteini järgi tantsu lüüa. DJ oli tulihingeline tümaka austaja ja eriti suurepärast diskomuusikat kõrv ei tabanud. Kuid kokkuvõttes oli pidu siiani kõige mõnusam õhtu üldse ja ma sain suure motivatsiooni keelt õppida, sest pidevalt juttu ajama tulevatele poistele - tüdrukutele on nii nõme muudkui "Could you speak in English, weil Ich bin ein Erasmus-Studentin hier und kann noch nicht so gut Deutsch sprechen (Kas saaksid palun inglise keeles rääkida. Ma olen siin välistudeng ning ei oska veel eriti hästi saksa keelt)" öelda...

Homme on Larsi sünnipäev. Viin talle kingiks Eesti-Saksa lippudega rinnamärgi. J ilmselt saan osa järjekordsest Briach ühikapeost :D

Kallistused Eestisse.

PS! Ma olen niinii uhke, et eestlased Skype'i leiutasid! Või noh, hea meel et see olemas on. Sest eile osalesin ma suurest vahemaast hoolimata Peda Folk 2009 bändide valimisel ja seda ainult tänu projektijuht Aavo vastutulelikkusele ning Skype'le.

Olen rõõmus! :)

Regentropfen [vihmapiisad]...

Sajab. Sajab. Sajab.

Juba kolmas päev teen plaane, et Ravensburgi minna, kuid alalõpmata on ilm nii halb, et üldse ei ole isu jalutada. Kurb. Sest natukene igav on. Sean end ühikas üha mugavamalt sisse, sest veedan siin viimastel päevadel eriti palju aega. Nimelt ei ole mul ju luba saksa keele intensiivkursusel osaleda (3 aastat keeleõpet), peale minu veel paaril (Lydia on aga kodus haige ja Reka räägib ainult saksa keelt, ei julge temaga veel päris omapäi jalutama minna - keelebarjäär)... Teised kõik aga käivad iga päev 9-16:00 tublisti koolis. Ausõna, olen kade.

Weingarten on tõepoolest nii väike kui enne tulekut kuulsin. Jalutuskäik ümber linna (enamvähem) ei võta kauem kui 1,5 tundi. Ja ma tõepoolest lon-ki-sin. Aga ma ei kurda. Siin on väga armas. Kõik on olemas - hiigelsuur toidupoood, mitmeid-mitmeid rõivapoode, pudi-padi kaupluseid, ÖKO- ja BIOpoed (see teema on siin ekstrapopp), veinikauplused ja 2 tudengibaari (mis on laupäeva õhtuti kinni, heh). Ja pealekauba on Ravensburg 15 minuti bussisõidu kaugusel.

Eile käisin ülikooli asju ajamas. Sain kätte oma tudengikaardi ning signeerisin mitmeid-setmeid stipendiumidokumente. Tegin natuke taustauuringut ka. Minu stipendium on Baden-Würtenbergi stipendium, mida jagatakse iga-aastaselt umbes 1200 inimesele üle maailma, et nad siinses maakonnast õpiksid või oma erialal töötaksid. Ja näedsiis, mina just selle stipi saingi. Lepingu üks punkt oli ka, et pean igal võimalusel Baden-Würtenbergi ja seda stipendiumit reklaamima. Ärge siis ehmuge kui ma siin-seal edaspidi lause vahele "Baden-Würtemberg" tipin. Noh, et ikka oleks korralikult mainitud :)

Ühikakaaslaste Thomase ja Dominickiga olen juba mõned sõnad rohkem vahetanud. Thomas on üsna sakslane (inglise keel murumadal), temalt midagi küsima minnes kasutan eelnevalt mitmeid kordi sõnaraamatut ja mõtlen küsimused ette valmis. Viimati väänasin keelt Müll'i teemadel - prügi sorteerimine. Aga me saime väga edukalt hakkama ja mina kõik vastused. Dominick oskab inglise keelt rohkem ja on hästi abivalmis. Täna me isegi vestlesime köögis :)

Ühikas on põnev elada. Eriti kui ma pole veel kolme oma korterikaaslast näinud. Põnev on just plikade-poolel, sest ilmselgelt tulevad varsti vannitoajärjekorrad ja riiulite-korraldamised. Ilmselgelt kasutame me kõik ka omajagu potsikuid ja totsikuid.
Köögis julgen juba üha rohkem ühisvara kasutada. Olin sel teemal esialgu pisut arglik, ei taha luba küsimata kellegi asju võtta. Aga nagu mulle mitu korda selgeks on tehtud, kõik varustus on ühisvarustus. Tore! Nüüd saan õhtuti sooja sööki teha.

KUI homme on kuiv ilm, lähen ometigi Ravensburgi. Seal on muuseumid!!! Ja õhtul Reka juurde filmi vaatama, ta lubas, et ei vali saksakeelset. Messengeris suudan ma temaga saksa keeles juba rääkida (mul on 3 erinevat internetisõnaraamatut), eks siis paistab kuidas PÄRIS vestlus kulgeb.

Küsse!
[Musi-musi-musi!]

Välkad. Lumikellukesed. Märjad varbad.

Huhh.
Kolm päeva suuu-huuuri toimetusi on nüüd seljataga. Ei, ma ei kurda - hästi kift on olnud. Ja öösiti on uni oioi kui magus :)

Niih. 4ndal märtsil algas ülikoolis Welcoming and Orientation Week. Ärkasin tol hommikul vara, toimetasin ära oma hommikused toimetused ja ikkagi astusin toast liiga hilja välja. Ülikooli juures polnud ma ju veel käinud, sest see asub ühikast teisel pool. Õnneks päris ära ei eksinud ja ma ei olnud viimane kohalejõudja.

Ruumi kogunes umbes 25 uut tudengit ning 4-5 ülikooli töötajat. Esmalt tutvustasid end rahvsvahelise osakonna töötajad ning ülikooli aserektor, kes tegi hiljem ka mõnusa ülikooli struktuuri tutvustuse. Seejärel anti "mikrofon" üle välistudengitele - ikka tüüpiline: kes sa oled; kust pärit; mida kodus õppisid; mida siin õpid; mis oli sinu motivatsioon siia tulla?.

Seltskond on kirju. Siin on noori Kamerunist, Nigeeriast, Tai Kuningriigist, Pakistanist, Indiast, Mehhikost, Ungarist, Islandilt, Valgevenest, Lätist ja siis mina, Eestist. 23st (või pisut enamast) välistudengist on neidusid 6... Jah, tehnikakõrgkool :)

Esimese päeva esimene pool kulus kõigi dokumentide ja ankeetide täitmisele (ülikooli immatrikuleerimine, ravikindlustuse tegemine) ning erineva info jagamisele/saamisele. Tutvusime ka ülikooli keelekeskuse juhataja ning meie tulevase saksa keele õpetajaga. Frau saksa keele õpetaja ütles mulle, Lydiale (islandilt) ja Rekale (Ungarist/Rumeeniast), et meie pole 9.-13. märts intensiivkursusele oodatud, kuna oskame juba või oleme saksa keelt vähemalt õppinud. See kursus olevat vaid täielikele algajatele. Nii juhtuski, et mul on nüüd kuni 15nda märtsini täiesti vaba...
Päeva teises pooles tegi Florian (kutt, kes mulle rongijaama vastu tuli ning ülikoolis välistudengite tuutorina töötab) meile ülikooli kampuse tuuri. Kampus on nii väikese ülikooli kohta päris suur. Ja siin on oma päris korralikult varustatud spordihall. Ujula on ka!!! :) Sportimine olevat kõigile tudengitele tasuta, jehhuu :)

Päev möödus väga asjalik olles. Õhtul jõudsin kodus 45 minutit magada enne kui tuli Ali (noormees Pakistanist), kes ei olnud leidnud oma inglise pistikuga läpakale adapterit ega interneti tarbeks kaablit ja kasutas mõned hetket mu arvutit. Seejärel läksime koos Alibisse, mis on kohalik ja kõigile teada tudengibaar. Alibis on õlu 1.80 eurot :) :) Meie seltskonda oli seal üsna omajagu. Ja vist ka varasematel aastatel kooli sisse astunud välismaalasi. Meeleolu oli lõbus ja saksalikult õllene, aga ometi viisakas. Pikast päevast väsinutena lahkusime enamuste omadega 23:30 ajal. Hommikul oli raske ärgata... ma ei tahtnud tunda end Floriani nahas, kes Alibisse kella 6ni jäi...

5ndal jätkus igasuguste formaalsuste täitmine. Läksime kõik koos Weingarteni kesklinna ja tegime omale pangakontod ning registreerisime end Weingartenisse elama. Jess, mul on nüüd saksa pangas konto :) Pangas läks jubekaua... Enamus ajast oli lihtsalt seismine (1,5 tudi vist), sest konto tegemine toimus privaatkabinettides (korraga 2 inimest). Kui kõik korda aetud, läksime kebabi sööma. Esimest korda elus maitsesin Döner Kebabi ära. Ei saa kurta, päris hea oli. Noh, võib-olla oli ka kõht lihtsalt tühi.
Pärastlõunaks oli organiseeritud giid ja linnaekskursioon. Keegi ei olnud sellest just suuremas vaimustuses, sest hoolimata Saksamaa lõunapoolseimast otsast, oli ilm lihtsalt KOHUTAV. Külm, niiske ja sadas veel miskit vihma ja lume vahepealset. Mina, tarkpea, olin end muidugi mõnusalt ja kevadiselt riietanud ning lõdisesin märgadest varvastest ninaotsani. Pidasime ekskursiooni siiski vastu. Koduteel lippasin poest läbi ja ostsin igaksjuhuks mett, et ometi nüüd kohe haigeks ei jääks.

Õhtul olin 21:30 ajal juba nii unine, et vajusingi üsna kohe koju jõudes ja peale väikest einet voodisse... Ärkasin äratuskella peale 7:00 ning oleksin suurima heameelega veelgi unenägusid vaadanud. Kuid ärkama pidi, sest 8:00 pidime ühika ees juba kohtuma. Tänane oli kogu mahus Konstanzile pühendatud. Konstanzi linn asub Ravensburgist edelas, otse Bodensee järve kaldal. Bodensee omakorda asub päris Saksamaa, Šveitsi ja Austria piiril.

Weingarten asub kummalises kohas. Või on siis siinne trasport lihtsalt kummalise ülesehitusega. Siia saamisest ma olen juba pajatanud... ja tänanegi... Kõigepealt sõitsime Weingartenist bussiga Ravensburgi. Ravensburgist rongiga mingisse teise linna ja seal istusime ümber ning maandusime lõpuks Konstanzis. ja ma ütlen, nende linnade vahemaa pole eriti suur.

Konstanzis jalutasime taas vihmas, tuules ja lumelörtsis linnatuuril giidi kannul. Täna olid enamus end õnneks kõige soojematesse kaasa olnud riietesse pakkinud. Minu talvesaapad aga vedasid end taas kord alt :( Kogu päev olid jalad märjad-märjad. Peale ekskursiooni sõitsime bussiga Konstanzi ülikooli, mis oli omaette kadeduselamus. Ma tahaks et Weigartenis seesugune ülikool oleks. Oeh, ma tahaks, et TLÜl seesugused õppimistingimused oleks! Hoone oli kift, hästi tudengilik - hea sisekujundus, silmnähtavalt väga põhjalikult just kasjutajarühmast lähtuvalt läbi mõeldud. Kujutate ette, neil on seal oma väike loomaaed. Ülikoolis on nimelt loodusteaduskond, mille tarbeks on siis loodsteaduste kabinett organiseeritud. Seal oli nii mõndagi elutut (skeletid, topised, mudelid) ning omajagu elusat (kalad, sisalikud akvaariumites; maod, putukad, kilpkonnad klaasboksides jne). Ja ülikooli suur-suur kaasaegsete tingumustega raamatukogu on avatud iga päev 24 tundi ööpäevas! Raamatukogu on avatud ka meile, ehk sisi Ravensburg-Weingarteni kõrgkooli tudengitele ja kuna neil on seal ka sotsiaalteaduskond, siis võtan ilmselt suvel ühe päeva ja öö ja lähen sinna teadmisi koguma, kirjandust paljundama. Ülikoolis sõime ka lõunat.

Päeva lõpetuseks sai igaüks mõned tunnid vaba aega Konstanzi kesklinnas. Läksime Lydia (island) ja Ivetaga (Läti) kohalikku kaubanduskeskusse. Mina suuri sisseoste ei teinud, leidsin paari-eurose salli-kinnaste kompleti ning soetasin oma esimese saksakeelse raamatu: "Reflexzonenmassage. Methoden und Wirkung." Nüüd saan üheaegselt õppid punktmassaaži ning saksa keelt :)

Tagasi koju jõudes kuulsin ust avades oma kergenduseks (aga ka ärevuseks), et ühes korteri tubadest mängib teler või arvuti meeleolukat filmi ning keegi naerab :) Jess, ma näen oma korterikaaslast/kaaslasi. Läksin oma tuppa... Keegi ei reageerinud (ise arvan, et kui minu ühikakorterisse keski uus kolib, tahaksin temaga küll kohe tutvust teha... aga noh, see olen mina). Õnneks oligi koheselt kellegi abi tarvis, sest just täna tuli arvutit käima vajutades teade, et esineb mingi IP aadressi konflik vms. Loomulikult ei saanud ma mitte kui midagi aru... Ja läksin ning koputasin ettevaatlikult uksele, mis pisut paokile jäetud. Thomas, kes uksele tuli on asjalik ja abivalmis saksa noormees (õnneks ja veidike ka kahjuks ei räägi eriti inglise keelt) ja asus mu arvuti kallal kohe askeldama. Võttis ka mitu telefonikõnet ja küsis, mida teha. Paraku siiski olukord ei paranenud. Jätsimegi asja viimaks nii nagu see on ja ma panustasin interneti omal algatusel naasmisele. Olin juba jõudnud Markole helistada (kellele ma viimasel ajal ainult mureküsimustega helistan - ausõna, luban, et helistan rõõmuküsimustega ka!) kui imeväel internet ise tagasi tuli.

Ja nüüd ma siis siin olen, taas oma voolava netiühenduse ja uute kogemustega. :) Kolme toredat päeva on möödas. Ja loodan, et niinii palju veel ees.
Lisan taas ka mõned fotod.

Meie. Välkad. Florian tutvustab parasjagu spordihalli võimalusi.

4ndal lõdisedes kodu poole sammudes nägin tee ääres lumikellukesi. Rõõm tuli südamesse :)

Õllelauas. Alibi tudengibaar.

Elu esimene Döner Kebab.

Kebabisöömisenäod.

Laur, palun projekteeri mulle ka seesugune maja. Ideid võid koguma minna Konstanzi :)

Konstanzi ülikooli kilbiga konn. Vaatas klaasi tagant, vee alt.

Niisiis. Tänaseks kõik. Uute kirjutamisteni!
Kallistan.

Ühikas, Weingarten ja Ravensburg

Õhtul ühikasse jõudes pidin loomulikult veel pool tunnikest veetma võrdlemisi ebameeldiva noormehe Yoekie seltskonnas, kes on siinse ühika administraator-vastutaja-korraldaja. Ta on ka ise tudeng.

Yoekie kummalist Napoleoni kompleksi (olen küll väike, aga ma olen hirmus tegija) märkasin juba Eestis, kui pidin talle helistama. Ta on ilmselgelt oma töö üle tohutult uhke ning leiab, et välismaalased on kindlasti temast madalamal. Siinsed välismaalased... Yoekie on pärit Indoneesiast. Ja ta ütleb väga tihti "okai". Yoekie palus mul alla kirjutada 100% saksakeelsele lepingule, millest ma keeldusin ja siis ta pidi mulle pikalt selgitama, et on ju tehtud inglisekeelne kokkuvõte jne. Peale veel mitmeid sarkastilisi märkuseid ühika korralduse ja paberimajanduse üle pidasin ma paremaks kõigega nõustuda kuna olin juba unine ja hakkasin kaaluma võimalust, et Yoekiel minust kõrini saab ning ma pean öö ning kogu ülejäänud semestri kuuse all veetma (ma ei tea, kas siin on üldse kuuski).

Minu uus tuba on pisike ja valge (meenusid Kessu palatijutud). Toas on voodi, klaasist plaadiga kirjutuslaud, tool, riidekapp ning riiul. Ega rohkemat plegi vaja. Ja päikse toob tuppa ja mõtteisse rõdu!!! :)

Öö möödus sügavas unes. Eilne rännak oli piisavalt väsitav. Ärkasin alles 11:30 ajal. Süüa polnud miskit. Aga ega tahtnud ka. Eilsest hommikust saati polnud isu - kogu minu söök eilsest täna kella kaheni: 2 tassi kohvi, pool apelsini, pool lemmikshokolaadi (Marabou Digestive), brötchen vorsti ja juustuga. Nüüd aga olin puhanud ning käisin pesus. Ühikas on korterite baasil. minu korteris on 6 tuba, 2 vannituba ning köök. Kedagi teistest pole veel nänud, sest siin on ülikoolis vaheaeg.

Pealelõunal läksin linna avastama. Ülikooli välistudengite koordinator, kellele hommikul helistasin (segaduses, et pean 9:30ks sinna minema kuna Florian, kes raudteejaama vastu tuli ajas miskit segamini:P), andis juhised, et ühika aknast paistev Basiilika olgu mulle suunaks. Sealt leian turismiinfo, kust saan linnakaardi jne. Weingarteni Basiilika on tõepoolest siinsamas ja võiks öelda, et on päris võimas :)

Weingarten ise on armas väike linnake, tähendab, selle keskus on, sest muud pole ma ju veel näinud. Leidsin toidupoe ja ostsin süüa. Turismiinfost küsisin ka tehnikapoe kohta, sest selgus, et ühikas on mul küll internet, kuid omal peab kaasas olema kabel :D Tehnikapood on aga teises linna keskuses ehk Ravensburgis. Tõin oma toidumoona koju, sõin-jõin ning sammusin tagasi keskusse, et bssi peale minna. Bussisõit on siin sama lihtne kui teistes Euroopa korralikult toimivates linnades.... Ma tõesti ei tahaks olla välistudeng Tallinnas! Leidsin Ravensburg Marienplatzi ja leidsin MediaMarkti. Ja leidsin Marko ning ühe müüatädi abiga õige juhtme.

Tagasiteel bussis märkas üks noormees minu kramplikku peatuste jälgimist ning küsis, kas saab mind aidata. Arenes mõnus saksakeelne vestlus, milega ma enamvähem keasti hakkama sain. Kui ei sanud, ütlesin inglise keeles :) Kutt tuli minu peatuses maha ja saatis mu ühikani. Ilmselt oli sama tee. Selgus ka, et tema tüdruksõber on suursuursuur Vanilla Ninja fänn.

Selline siis minu esimene päev Weingartenis. Homme algavad Orientation Days (orientatsioonipäevad) - igasugused formaalsused-registreerumised ning ekskursioonid ülikoolis ja linnas. Lisan nüüd allapoole ka mõned täna klõpsatud pildid.

Suvisest reisist jäid alles mõned kodused suveniirid. Eesti võtmehoidja võtsin kaasa ja läkski kohe tarvis :) Nüüd on mul kodused koduvõtmed.


Seesugune tilluke ühikatuba siis. Klõpsatud veel öösel kui olin just kõik lahti pakkinud ja kohe-kohe unisena voodisse vajusin. Kodune voodipesu on niinii mõnus.


Sedasi see Basiilika mu rõdult paistabki.

Basiilika juurest saab treppidest otse vanalinna.

Weingarteni kesklinnake.

Lihtsalt ei saanud jätta vastlakuklit proovimata :)


Minu tuba - keskmise rõdu kõige siinpoolne aken.


Vot seesugune Saksamaa algus. Olen rahul ja rõõmus :)
Saadan kallistusi ja musimopse!

Ränd

2 lennukit ja 3 rongi.

Pisu pelgasin seda rännakut. Aga hakkama sain!

Lendamine on lihtne! Ausõna. Kõik ümberistumised ka. Lausa luksus.

Ja kui siis ükskord Müncheni lennujaamas 16:30 ajal oma pagasi võtsin ja rongi otsima asusin - sealt hakkasid mu Päris seiklused :)

Lennujaam on seal omajagu suur. Ja kusagil ei olnud viita, et näe, sealt leiad rongi. Jalutasin ringi. Ei pabistanud eriti. Üleüldse avastasin eilsega, et ma olen üksi reisides väga asjalik, ei kuluta energiat pabistamise või paanitsemise-vingumise peale. Lõpuks ma siiski kusagile perroonile jõudsin. Rong oli ees. S8 - tuhnisin oma paberites ja ohjess, minu rong. Igaks juhuks küsisin ka lähedal olnud onult üle, õige jah... Aga pilet tuleb perroonilt automaadist osta. Pagan. Rong läks oma teed. Mina jäin ülimegakohutavaltsegast piletimüügiautomaati vahtima. Kusagilt ilmus äkki kenasti abivalmis noormees, kes nii toredalt minuga tegeles kuni ma lõpuks hoopis hoone ülemisel korrusel Deutche Bahn piletikassas õiget piletit ostsin.

Järgmisele S8le jõudsin. Sellega pidin saama Müncheni Haubtbahnhof'i (pearaudteejaam) ja seal ümberistumiseks aega 20 min. Õnneks olin jõudnud varasemale rongile ning München Hbf'is oli aega ligi 45 minutit - ja jumal tänatud! Seal ekslesin pikalt - lihtsalt ei leia perroone üles (minu S8 oli kohalik linnarong, nagu metroo vist). Küsisin, kuid asjata, ei osatud aidata. Lõpuks seisin juba pikas Deutche Bahn infoleti sabas kui otsustasin uuesti küsimist proovida ja kutt mu selja taga vastas, et mine lihtsalt siit nendest treppidest üles. Hjah, ma ei arvestanud, et hoonel oli ligi kolm teenindavat korrust. Ülemisel korrusel leidsin hõlpsalt perrooni 16 ning oma rongi.

Aga München-Ulm rong sõitis jaamast välja 9 minutit hiljem kui pidanuks. Ja kogu sõidu vältel kordas särtsakas naishääl kõlarites, et meie rong on graafikust 9 minutit maas, vabandame... Uurisin oma sõiduplaani. Ulmis pidi mul olema rongide vahetamiseks aega 9 minutit. Kuidas ma saan rongi vahetada kui jõuan peatusse 9 minutit hiljem. Piletikontrolör, kellele oma muret kurtis lubas mulle infot anda, kui rong ikkagi Ulmi ka hilineb. Ulmi jõudes küsisin ühelt samuti väljuvalt noormehelt, kas ta teab, kus on perroon 6 am Süden. ja juhhei, ta läks ka ise sinna. Läksime koos. Ja jõudsime rongile!

Viimane rong. Seal tundsin end juba mõnusalt ja vabamalt. Enam ei mingit pinget. Münchenist sõitma hakates tegin kõne ka noormees Florianile, kes mulle Ravensburgis vastu pidi tulema. Niisiis teadsin ka, et 21:06 rongist väljudes ollakse mul vastas. Rong jõudis täpselt. Ja Florian oli vastas. Väljas oli juba pime. Sõit Ravensburgist Weingartenisse (kaksiklinn ehk üks linn kahe keskusega, nagu olen vist maininud ka) ei kestnud kaua.

Aitähid

Istun.
Ja ei oskagi kohe kusagilt pihta hakata.
Kiirustades saan teatada, et Ma Olen Kohal :)

Veebruari teine pool kujunes nii kirjuks. Ja mõneti nii nukraks. Kes teab, see teab, et mina ja lõppemised ei sobi kokku. Nüüd siis lõppesid Kumus olemise ajad, Kultuuriklubi-ajad... Ja võib-olla midagi veel. Aga samas algab ja on alanud juba nii palju uut ja põnevat.

Aitäh kogu Kumu seltskonnale, kes mind 20ndal nii suure armastusega ära saatis, et kui 22. veebruaril Päriselt viimast korda töölt tulin, siis nutsin.

Aitäh-aitäh-aitäh kõigile, kes 26nda õhtul Tallinna Ülikooli Üliõpilaskonna kantseleist läbi astusid. Aitäh nende kallistuste ja heade soovide eest. Ja tulpide eest ka :) Südaöine puntratants jääb kauaks meelde!

Aitäh sünnipäevasoovide eest kõigile, kel meeles oli.

Aitäh emale (suure kokkamise ja kõige muu eest), isale (kõigi nende autosõitude ja abi eest), Kirsile (sünnipäevatordi eest), Nässule (olemise eest)!

Aitäh Erkile, kes meid Lauriga südaööl vastu võttis, et uurida, miks mu sülearvuti haigeks jäi.

Aitäh Erki sõbrale Markole, kes sülearvuti korda tegi!!!

Aitäh Marilale, kes 28ndal nõu ja jõuga appi tuli.

Aitäh kõigile, kes 28ndal läbi astusid, see oli mulle oluline!

Aitäh Barbarale. Kõige eest!

Aitäh Laurile. Toetuse ja Tööstuse tänava toimetuste eest!

Aitäh Markole viimase hetke fotokajubinate hankimise eest!

Aitäh Madisele. Pildimasinata jääksid mu seiklused kõik jagamata, fotomäletamata.

Aitäh lennujaamatiimile - muside ja kallide ja heade soovide eest!