Ühika ees. Ainult pool pagasist on minu :)
Kõige-kõige-kõige kallimatega.
Thursday, September 3, 2009
Tuesday, September 1, 2009
Eesti
7ndal augustil jõudsin tagasi koju. Ei olnudki suuri tundeid. Aa, tegelikult oli - kui suur on pagasi ülekaal ja kas ma pean lisa maksma. Aga pabistaja nagu ma olen, pakkisin kõik siiski õigetesse piiridesse ja ülekaaluga probleeme ei tulnud. Nojah, seda ka seetõttu, et ligi 20 kg asju jätsin Kanishki juurde Weingartenisse :) Natukene tunnen puudust 2st paarist kingadest... Ja saabastest, mille pakkimistuhinas kogemata minema viskasin :'( Siiski, nüüd saan Saksamaale minna tõepoolest vaid väikese käekotiga, kõik vajalik (kuni kosmeetikani välja) on seal olemas-ootamas.
Pool aastat möödub linnulennul. Aga ei olnud eriti kurb ära tulla. Jah, nutsin küll. Aga mitte meeleheitest. Väga kalleid sõpru ja üks väga oluline inimene jäid Saksamaale. Ja hulganisti paiku veel külastamata ja Elisabethi kokakunstitunnid toimumata... Aga Eestis ootasid mind ju siinsed sõbrad, pere ja elu. Ilmselt pole muremõtteid kuna tean, et lähen sinna õige pea jälle külla. Kogemuste võrra olen rikkam, teadmiste võrra samuti. Sõpru, väga kalleid, leidsin ka. Ning noormehe, kes hinge puudutas. Võib ju öelda, et saavutasin fantastilise tulemuse :)
Aga koju jõudes tabas mind suur reaalsus ja igapäevased mured-toimetused. 2 nädalat elasin vanemate juures. Nüüd aga sain lõpuks ometi tagasi Tööstuse tänavale kolida. Seal toimus nimelt põhjalik remont. Hea on tagasi oma korteris olla. Kõik on kodune, kuid hubasusest jääb veel vajaka. Elan ju veel poolenisti kastide otsas, iga päev pakin midagi lahti. Ja tööturg ning selle probleemid said ka minu muremõteteks. Nimelt otsin nüüd üle 5 aasta jälle tööd. Märtsikuuni laabus kõik kuidagi iseenesest. Töö leidis minu... Nüüd aga on kõik sootuks teisiti. Aga pooldan PoSu ideoloogiat ehk Positiivset Suhtumist. Hakkasin jälle ehteid looma ning olen ametiotsingutel aktiivne. Küll varsti midagi leian.
Aitäh kõigile, kes mu toimetuste vastu huvi tundsid/tunnevad - kallistused teile. Reisimist ma ei jäta. Kui rännutee jälle jalge all, olete Teie esimesed kes sellest kuulevad :) Loodan, et saan Kanishkilt peagi kätte meie ärasõidupildid, siin postitan nad siia teilegi näitamiseks kindlasti üles.
Pool aastat möödub linnulennul. Aga ei olnud eriti kurb ära tulla. Jah, nutsin küll. Aga mitte meeleheitest. Väga kalleid sõpru ja üks väga oluline inimene jäid Saksamaale. Ja hulganisti paiku veel külastamata ja Elisabethi kokakunstitunnid toimumata... Aga Eestis ootasid mind ju siinsed sõbrad, pere ja elu. Ilmselt pole muremõtteid kuna tean, et lähen sinna õige pea jälle külla. Kogemuste võrra olen rikkam, teadmiste võrra samuti. Sõpru, väga kalleid, leidsin ka. Ning noormehe, kes hinge puudutas. Võib ju öelda, et saavutasin fantastilise tulemuse :)
Aga koju jõudes tabas mind suur reaalsus ja igapäevased mured-toimetused. 2 nädalat elasin vanemate juures. Nüüd aga sain lõpuks ometi tagasi Tööstuse tänavale kolida. Seal toimus nimelt põhjalik remont. Hea on tagasi oma korteris olla. Kõik on kodune, kuid hubasusest jääb veel vajaka. Elan ju veel poolenisti kastide otsas, iga päev pakin midagi lahti. Ja tööturg ning selle probleemid said ka minu muremõteteks. Nimelt otsin nüüd üle 5 aasta jälle tööd. Märtsikuuni laabus kõik kuidagi iseenesest. Töö leidis minu... Nüüd aga on kõik sootuks teisiti. Aga pooldan PoSu ideoloogiat ehk Positiivset Suhtumist. Hakkasin jälle ehteid looma ning olen ametiotsingutel aktiivne. Küll varsti midagi leian.
Aitäh kõigile, kes mu toimetuste vastu huvi tundsid/tunnevad - kallistused teile. Reisimist ma ei jäta. Kui rännutee jälle jalge all, olete Teie esimesed kes sellest kuulevad :) Loodan, et saan Kanishkilt peagi kätte meie ärasõidupildid, siin postitan nad siia teilegi näitamiseks kindlasti üles.
Monday, August 3, 2009
Ja hakkabki labi saama...
Eile sai 5 kuud siin oldud. Ei tahistanud. Pigem on veidi nukker. Juba 7ndal olen tagasi Eestis. Voi siis vaga ratsionaalne olemine. Planeerin kojutulekut, et kus mis ja kuidas. Juba registreerisin end Weingarteni elanikeregistrist valja. Viimased toimetused veel ulikoolis. Homme kain pangas ja koristan tuba-korterit. Ulehomme ka. Kojutuleku piletid on valja prinditud.
Viimane kuu laks ulehelikiirusel. Aga koik on olnud fantastiline. Super! Eile kiitis Elisabeth (mu saksa perest) mu saka keelt. Et on palju parem :) Loengud ulikoolis olid huvitavad ja kasulikud. Ja sobrad siin on niiniinii armsad. Melli ja Kanishk arutasid, et ehk saavad mind kaeraudu pidi nende korterisse lukustada, et ma Eestisse ei saaks. Aga kull ma tulen ikkagi koju.
Aga nuud ma lahen veel viimast korda Alibisse. 3 paeva veel Saksamaal veeta :)
Viimane kuu laks ulehelikiirusel. Aga koik on olnud fantastiline. Super! Eile kiitis Elisabeth (mu saksa perest) mu saka keelt. Et on palju parem :) Loengud ulikoolis olid huvitavad ja kasulikud. Ja sobrad siin on niiniinii armsad. Melli ja Kanishk arutasid, et ehk saavad mind kaeraudu pidi nende korterisse lukustada, et ma Eestisse ei saaks. Aga kull ma tulen ikkagi koju.
Aga nuud ma lahen veel viimast korda Alibisse. 3 paeva veel Saksamaal veeta :)
Tuesday, July 7, 2009
Brezeln
Niisiis need on brezelnid. Sakslaste imeline leiutis. Voiks vist öelda, et Louna-Sakslaste.Siiamaale saabudes ei osanud ma neist kringlitest eriti midagi pidada - tundusid kuivad ja igavad. Aga siis rääkis keegi saladuse, et tuleb imevidin pikuti pooleks loigata ja void vahele määrida. Ja töötab. Mmmmmmm, keele viivad alla. Eriti veel piimaga. Issi, sulle maitsevad kindlasti :)
Brezelni-prillid fotole jäädvustatud maikuus ülikooli Euroopa päeval.
Monday, July 6, 2009
Ja Eestimaa nähtud... Ja juba ammu tagasi oldud
Nädal aega Eestis oli parim-parim puhkus ja vaheldus!!!
Ma ei mäletanudki, et oma elu ja toimetustega nii valguskiirusel liikuda saab. Aga näe, saab. Mis ma selle nädalakese jooksul siis teha jõudsin:
Kvaliteetaeg perega
Kohvikunaeru emaga Kirsi juures kohvikus (ploomimahl ja kook)
Marko ja kompanii mereäärne grill
Üliõpilaskonna külastus ja õhtusöök Kessuga
Hommikusöök Barbaga
Lõuna Rihoga
Kiirkülastus raamatukokku
Kohtumine Valliga - Loitsukeller on alati armas
Õhtune Patrick Matuga (küüslauguleivad, nämm) ning üllatusvisiit Liisi uude kottu
Kirsi sünnipäev
TLÜ sotsiaaltöö bakalaureuseõppe lõpuaktus (kursakaaslastele porgand)
Üllatusvisiit Kumusse
Kirsi lõpuaktus ja mõnus pidune olemine kodus
Jutuajamised Garfiga...
Ja veel palju kiirustamist, naeru, organiseerimist, arutelusid ja lihtsalt oma suures voodis magamist :)
Mulle meeldib Eesti!!!
Aga siin Saksamaal on vahepeal otsa lõppenud minu loengud. Reedel käisin viimases... Kuidagi nukker ja ootusärev on üheaegselt. Olen ära jõudnud esitada 2 referaati (neist 1 saksa keeles). Üks raport ootab veel lõpunikirjutamist. Ning siis veel 2 eksamit. Täna, 5 tunni ja 30 minuti pärast on saksa keele eksam. Ja uue nädala esmaspäeval üks sotsiaaltöö oma. Ma eriti ei pelga. Olen õppinud.
Saksamaalgi on vahepeal ilmad soojaks läinud. Kuigi taevas nutab vihmapisaraid ikka õige tihti. Kui homme on päikeseilm... Siis lähen kindlastikindlasti parki või Freibadi lesima. Mõnusmõnusmõnus.
Eile ja üleeile oli Eestimaal pidu. Ausõna, kui laupäeval nii pooleldi muuseas internetist etv otse-eetri lingi leidsin, tulid pisarad silma. Jah, ma vaatasin nii laulupeo rongkäiku kui ka mõlemat kotserti internetist nii suure heldimusega et eilsete lõpulaulude ajal hakkasid pisarad iseenesest voolama. Uhke tunne on olla eestlane!
Ja reklaam on ka tehtud. Vähemalt üks noormees Indiast teab nüüd õige täpselt mis on eestlaste Laulupidu ja kuidas selline ettevõtmine välja näeb.
Kallistused palavad!
Kuu aja ja 1 päeva pärast olen tagasi kodus :)
Ma ei mäletanudki, et oma elu ja toimetustega nii valguskiirusel liikuda saab. Aga näe, saab. Mis ma selle nädalakese jooksul siis teha jõudsin:
Kvaliteetaeg perega
Kohvikunaeru emaga Kirsi juures kohvikus (ploomimahl ja kook)
Marko ja kompanii mereäärne grill
Üliõpilaskonna külastus ja õhtusöök Kessuga
Hommikusöök Barbaga
Lõuna Rihoga
Kiirkülastus raamatukokku
Kohtumine Valliga - Loitsukeller on alati armas
Õhtune Patrick Matuga (küüslauguleivad, nämm) ning üllatusvisiit Liisi uude kottu
Kirsi sünnipäev
TLÜ sotsiaaltöö bakalaureuseõppe lõpuaktus (kursakaaslastele porgand)
Üllatusvisiit Kumusse
Kirsi lõpuaktus ja mõnus pidune olemine kodus
Jutuajamised Garfiga...
Ja veel palju kiirustamist, naeru, organiseerimist, arutelusid ja lihtsalt oma suures voodis magamist :)
Mulle meeldib Eesti!!!
Aga siin Saksamaal on vahepeal otsa lõppenud minu loengud. Reedel käisin viimases... Kuidagi nukker ja ootusärev on üheaegselt. Olen ära jõudnud esitada 2 referaati (neist 1 saksa keeles). Üks raport ootab veel lõpunikirjutamist. Ning siis veel 2 eksamit. Täna, 5 tunni ja 30 minuti pärast on saksa keele eksam. Ja uue nädala esmaspäeval üks sotsiaaltöö oma. Ma eriti ei pelga. Olen õppinud.
Saksamaalgi on vahepeal ilmad soojaks läinud. Kuigi taevas nutab vihmapisaraid ikka õige tihti. Kui homme on päikeseilm... Siis lähen kindlastikindlasti parki või Freibadi lesima. Mõnusmõnusmõnus.
Eile ja üleeile oli Eestimaal pidu. Ausõna, kui laupäeval nii pooleldi muuseas internetist etv otse-eetri lingi leidsin, tulid pisarad silma. Jah, ma vaatasin nii laulupeo rongkäiku kui ka mõlemat kotserti internetist nii suure heldimusega et eilsete lõpulaulude ajal hakkasid pisarad iseenesest voolama. Uhke tunne on olla eestlane!
Ja reklaam on ka tehtud. Vähemalt üks noormees Indiast teab nüüd õige täpselt mis on eestlaste Laulupidu ja kuidas selline ettevõtmine välja näeb.
Kallistused palavad!
Kuu aja ja 1 päeva pärast olen tagasi kodus :)
Monday, June 15, 2009
Üleeile nägin ma Saksamaad
Laupäeva hommikul ärkasin kell 5:25. Kiire pesu, asjad veel uuesti üle vaadata, toit kaasa pakkida ja 6:55 asusin juba teele. 7:11 algas mu rännak PÄRISELT, buss viis Ravensburgi raudteejaama. Jaamast sain esimese rongiga Stuttgarti. Tund aega pausi ja uue rongiga Würzburgi. Pool tundi pausi ja rong Schweinfurti. 4 minutit pausi ja rong Neudietendorfi. Tund aega pausi (igav oli) ja rong Göttingeni. 15 minutit pausi ja rong Hannoverisse. Tund aega pausi ja rong Bremenisse. Seitsmendast rongist astusin maha 22:40 laupäeva õhtul. Jalutasin kusagil pool tundi, veidi rohkem rongijaamas ringi... Ja siis jäin pingile istuma... Tuli pikk ootamine... Ootasin. Vaatasin ringi. Lahendasin sudokusid. Ootasin. Magasin... Sõin porgandit. Ootasin. Kuni kell oli 04:20... Siis tõusin ja jalutasin rongijaama ette trammipeatusse. Tramm tuli 04:30... Trammiaknast nägin hommikust Bremenit... Ilus oli. Linna peaväljak paistis ka natuke... Ja jõge nägin ka. Ja siis olingi juba lennujaamas. Jõudsin varakult... Umbes viie ajal... Nüüd oli veel 2 tundi ootamist. Aga ma olin juba rahulik. Ja rõõmus.
07:10 oli õhkutõus... Seal, lennukiaknast välja vaadates ohkasin elevuses ja kergendatult. Täitsa lõpp, ma teengi selle triki ära!Lend läks võrdlemisi kiiresti, magasin vahepeal. Riia lennujaamas maandusin 9:45 ajal. Helistasin Kristjanile, aga tal oli Riiani veel 70 km sõita. Võtsin kohvikust Cafe Latte, sõin viimase shokolaadikoogikese oma käekotist. Ja mõned pähklid. Kristjan jõudis 11 ajal. Ja asusime kohe teele. Vihma tibutas. Aga mina olin ülirõõmus ja elevil.
Läti-Eesti piir oli eriline. Kuigi pean ütlema, et eelmisel suvel pöidlaküüdireisilt tagasi jõudes oli suurem tunne. Pärnus tegime peatuse. Kristjan oli pikalt roolis olnud ja mina tahtsin üle kolme kuu PÄRIS EESTI (roti)BURGERIT süüa. Nämmmm. Kuigi veits väike oli. Ja teekond jätkus. Tallinnasse jõuda oli ka mõnus. Ja siis Lauluväljakust mööda, ja Pirita, ja Merivälja muul... Ja Viimsi Statoil (bensupeatus), ja siis Pargi Põik tänav... Süda tagus... Ei oska ikkaveel Garfile tänu avaldada, uskumatu, et ta tuligi mulle Riiga järgi (aitäh Sulle!!!).
Ja siis astusin välisuksest sisse (imekombel ei olnud lukus). Ja andsin korteriukse taga kella. Ema tuli avama. Ja jäi üllatunult seisma, ei öelnud mitte midagi... Lihtsalt vaatas. Astusin sisse ja kallistasin. "Ma tulin Kirsi lõpetamisele" sosistasin talle kõrva. Aga Kirss oli vist tema poolikuid lauseid juba kuulnud ja tuli esikusse. "Kats, sa ikkagi tulid!".Kallistasime. Üllatunud, naerusuised ilmed. Ja siis tuli isa. Ja ei saanud sõnu suust. Kallistasime, kallistasime... Nii ilus oli. Ja mu üllatus oli 100% ja enamgi õnnestunud. Ema-Isa-Kirss ju ei teadnud et tulen. Nässu ilmselt aimas :) Kodu nimel on selline rännak (buss, 7 rongi, tramm, lennuk, auto) alati sajakordselt väärt!!!
Ma olen kodus. Eriline tunne on. Tere Eesti, tere Tallinn, tere KODU... Tere Nässu!!! Täitsa hull, ma saingi selle trikiga hakkama. Eile sõin musta leiba, ema tehtud frikadelli suppi (nämmmmm), jõin päris masinakohvi. Täna jõin ploomimahla (sakslased pole seda maailma parimat mahla enda jaoks veel avastanud) ja sõin küüslauguleiba.
Eesti on tore ja kodu on ikkagi kodu. Nüüd saan sellest kõigest nädalakese osa. Pühapäeval lendan tagasi :)
Kallikalli ja tervitused kodumaalt kodumaale!
07:10 oli õhkutõus... Seal, lennukiaknast välja vaadates ohkasin elevuses ja kergendatult. Täitsa lõpp, ma teengi selle triki ära!Lend läks võrdlemisi kiiresti, magasin vahepeal. Riia lennujaamas maandusin 9:45 ajal. Helistasin Kristjanile, aga tal oli Riiani veel 70 km sõita. Võtsin kohvikust Cafe Latte, sõin viimase shokolaadikoogikese oma käekotist. Ja mõned pähklid. Kristjan jõudis 11 ajal. Ja asusime kohe teele. Vihma tibutas. Aga mina olin ülirõõmus ja elevil.
Läti-Eesti piir oli eriline. Kuigi pean ütlema, et eelmisel suvel pöidlaküüdireisilt tagasi jõudes oli suurem tunne. Pärnus tegime peatuse. Kristjan oli pikalt roolis olnud ja mina tahtsin üle kolme kuu PÄRIS EESTI (roti)BURGERIT süüa. Nämmmm. Kuigi veits väike oli. Ja teekond jätkus. Tallinnasse jõuda oli ka mõnus. Ja siis Lauluväljakust mööda, ja Pirita, ja Merivälja muul... Ja Viimsi Statoil (bensupeatus), ja siis Pargi Põik tänav... Süda tagus... Ei oska ikkaveel Garfile tänu avaldada, uskumatu, et ta tuligi mulle Riiga järgi (aitäh Sulle!!!).
Ja siis astusin välisuksest sisse (imekombel ei olnud lukus). Ja andsin korteriukse taga kella. Ema tuli avama. Ja jäi üllatunult seisma, ei öelnud mitte midagi... Lihtsalt vaatas. Astusin sisse ja kallistasin. "Ma tulin Kirsi lõpetamisele" sosistasin talle kõrva. Aga Kirss oli vist tema poolikuid lauseid juba kuulnud ja tuli esikusse. "Kats, sa ikkagi tulid!".Kallistasime. Üllatunud, naerusuised ilmed. Ja siis tuli isa. Ja ei saanud sõnu suust. Kallistasime, kallistasime... Nii ilus oli. Ja mu üllatus oli 100% ja enamgi õnnestunud. Ema-Isa-Kirss ju ei teadnud et tulen. Nässu ilmselt aimas :) Kodu nimel on selline rännak (buss, 7 rongi, tramm, lennuk, auto) alati sajakordselt väärt!!!
Ma olen kodus. Eriline tunne on. Tere Eesti, tere Tallinn, tere KODU... Tere Nässu!!! Täitsa hull, ma saingi selle trikiga hakkama. Eile sõin musta leiba, ema tehtud frikadelli suppi (nämmmmm), jõin päris masinakohvi. Täna jõin ploomimahla (sakslased pole seda maailma parimat mahla enda jaoks veel avastanud) ja sõin küüslauguleiba.
Eesti on tore ja kodu on ikkagi kodu. Nüüd saan sellest kõigest nädalakese osa. Pühapäeval lendan tagasi :)
Kallikalli ja tervitused kodumaalt kodumaale!
Wednesday, May 20, 2009
Guten Tag, Estland!
Madis ütles mulle üleeile, et olen laisk. Nüüd hakkasid süümepiinad. Ikka peab teiega jagama, mida viimase 3 nädalaga korda olen saatnud. Neid toimetusi on omajagu...
1. mail kohtusin lõpuks ometi oma "Saksa õega". Olin palutud Elisabethi ja tema abikaasa juurde 1. mai hommikusöögile. See oli tõeline Saksa hommikusöök. Ja Elisabeth ning Minfred olid fantastilised, neil on imearmas kodu, imetoredad sõbrad ja mis kõik veel. Hommikust sai lõuna ja lõunast pärastlõuna. Käisime jalutamas ning kohalikku kloostrit uudistamas. Meie käigust on mõningased fotojäädvustused siin: Esimene mai.
2.-3. mail olin ekspromt-otsustamise säras Münchenis. Arvan, et see oli sama nädala teisipäeval kui Lydia mult küsis, et kas me ei tahaks tema ja Vidariga paariks päevaks Münchenisse sõita. Ja ma oli üsna kohe nõus :) Nii tähistasingi oma 2 kuud Saksamaal selles samas raudteejaamas, kuhu 2. märtsil sattusin ja mis tol päeval niiii-hiiiiii keerulie ja suur ja hirmutav tundus :)
Laupäeval jalutasime ringi Müncheni kesklinnas-vanalinnas, poodlesime pisut, kurvastasime vihma üle pisut ning jooksime läbi Saksa Muuseumi. Need kes ei tea: sakslased on Münchenisse (eraldi jõesaarele) ehitnud hiiiiglasliku Saksa Muuseumi (2 tiiba ja 8 korrust). Jõudsime sinna paraku 45 min enen sulgemist, kuid muuseumi suursugusest saime aimu küll.
Õhtul leidsime üsna kesklinnast superkena restorani ning nautisime saksa toitu, saksa õlut :)
Pühapäeval suundusime üsna varahommikul meie hosteli lähistel asuvasse Paleontoloogiamuuseumisse (kift-kift-kift kogemus), peale seda läksid Maris-Lydia-Vidar üht linna lossi vaatama ning mina seadsin sammud Pinakothek der Moderne'i (kuulus-kuulus kaasaegse kunsti muuseum). Nüüd siis lõpuks sain kätte oma ammu igatsetud kunstielamuse (Dali´, Warhol, Picasso, Klee jne) - superfantastilinesuurepärane kogemus. Ja kirsiks tordil oli Dorothea Prühli ehtekunstinäitus. Olin rõõmus!
Reisi viimaseks ja aeganõudaimaks käiguks oli Müncheni loomaaed. Nägin elus esmakordselt kaelkirjakuid ja pingviine. Ja niinii kift oli :) Ahjaa, Pandat vist ka (Päris panda, mitte pandakaru). 2 päeva on Müncheni uudistamiseks ilmselgelt liiiiga vähe, kuid saan ju alati tagasi minna. Super reisike oli! Pildielamused nähtaval siin: München.
5. mail oli Mārisel sünnipäev. 4. mai hilisõhtul valmistasime Kanishkiga minu juures õhtusöögi ning kutsusime Mārise sööma. Täpselt kell 00:00 palusime ta lauda ning laulsime sünnipäevalaulu. Loomulikult olin ma torti ostes küünlad unustanud ning nüüd asendasid neid keetmata spagetid, küünlapuhumist kahjuks ei toimunud. Mārisele oli selline sünnipäevatamine tore üllatus ja ta jäi hästi rahule. Kingi oli ta aga juba mitu nädalat varem jalgratta näol kätte saanud.
Sünnipäevale järgesid nädala jooksul veel mitumitu pidu ning üks juukselõikusõhtu - Māris ja Alex olid üsna karva kasvanud ning ühel reedel kogunesime Kanishki pool ning ajasime asja joonde. Ahjaa, enne seda käisime Melanie, Kanishki ja Mārisega Weingarteni ujulas veesõda pidamas. Kanishk ei oska ujuda, nii siis veetsimegi kogu aja lastebasseinis krokodilli- ja haikalakujuliste ujukitega hullates - supertore ajaviide!!!
9. mail osalesime Bodensee ülikoolide ühisel matkal Šveitsis-Austrias-Liechtensteinis. Taas ülev kogemus. Oligi teistsugune, mitte turistikas ekskursioon. Saime palju kõndida ja loodust-loodust-loodust näha. Ja ilmaga vedas vägaväga. Fotomaterjalid siin: Matk Šveitsis.
13. mail toimus kauaoodatud-kiidetud XXL-Party. MÕTTTEEETTUUU! See oli sündmus, millest kohe siia jõudes juba 2 kuud tagasi kuulsin. Et on hullulu suur ja vinge pidu, 1800 tudengit, piletid müüakse esimese tunniga välja. Nojah siis. Magasime oma seltskonnaga piletimüügi maha ning nagu väga ei kurvastanudki, et minna ei saa. Päev enne küsis aga Ragnar mult loengus, et kas ikka lähen peole. Kuuldes, et mul pilet puudub, tegi ta väikese telefonikõne ning saingi pileti. Päeva jooksul muretsesime sõprade-tuttavate kaudu piletid ka Kanishkile ja Mārisele ning kolmapäeva õhtul läksime kõrgelt kiidetud peole. Mis osutus labaseks-igavaks riietega saunaks. Puhas klubiteema. Ei mingeid esinejaid, mingit erilisust. DJ keerutas plaati ja pidulised liigutasid higiseid jäsemeid. Saime oma kogemuse ja lahkusime paari tunni pärast. Tore oli küll, kuid totaalselt eimidagierilist. Ma olen niiiniiiniiiii uhke TLÜ Peda Folgi üle - SEE ON ERILINE!
17. mail oli Kanishki sünnipäev. Olin talle juba peaaegu 2 nädalat üllatuspidu planeerinud ja kõik oli laupäevaks lõpuks ometi totaalselt paigas, olin rahul. Kuniks... Laupäeva pärastlõunal Ravensburgi kirbuturule läksime ja seal palju nalja sain... Kuniks... Kanishki juurde astus tema kursavend, välistudeng ja talle kogu üllatuse ära rääkis. Võta näpust, kas oli see mehike lihtsalt natuke väheintelligentne, natuke kade, natuke segaduses või kõik need faktorid kokku... Nii igaljuhul läks. Ei hakka salgama, et nii pettunud pole ma vist vägaväga ammu olnud... Kõik varises kokku...
Õhtul kodus kurvalt istudes mõtlesin aga, et ei, ma ei lase ühel mõtlematul inimesel kõike ära rikkuda. Ning ütlesin Kanishkile et jätsin kogu asja ära. Õnne kombel jäi ta uskuma ning suutsingi taas teadmatuse-loori kududa. 00:00 17. mai öösel tegime ka Kanishkile loomulikult tordi-üllatuse ja sünnipäevalaulmise. Temagi ei osanud seda imekombel oodata ja väike pidu tema korterikaaslaste ja lähedasemate sõpradega oli hästi tore.
Ja nii oligi, et pühapäeval ei teadnud Kanishk siiski toimuvast üllatuspeost midagi. Õhtul kell kuus sidusin tal ühika taga silmad kinni ning teatasin, et nüüd on minu sünnipäevakingi kord. Juhtisin ta ümber lähedal asuva tiigi püüdsin pisut jälgi segada. Jõudsime Hoki juurde (tudengibar, mille 2. korruse ruumid me imekombel tasuta rentida saime) ning Māris oli juba õues ootamas. Peoruumis oli ligi 25 inimest (välistudengid ja sõbrad) ning Kanishkilt silmasidet võttes laulsime sünnipäevalalulu. Kõik oli suurepärane. Ja sünnipäevalapsel polnud sõnu :)
Fotod sünnipäevast saabuvad siia mõne päeva pärast.
Nii siis on möödunud minu viimased kolm nädalat. Eile osalesin ülikoolis Euroopa Päeval, kus kõik Euroopa välistudengid oma ülikoole tutvustasid. Tore oli.
Loodan, et teilgi seal niisama imeline on! Tervitusi suvest, 30 kraadi ja põsed on päikesesoojad:)
Kalllliiistaaan!
1. mail kohtusin lõpuks ometi oma "Saksa õega". Olin palutud Elisabethi ja tema abikaasa juurde 1. mai hommikusöögile. See oli tõeline Saksa hommikusöök. Ja Elisabeth ning Minfred olid fantastilised, neil on imearmas kodu, imetoredad sõbrad ja mis kõik veel. Hommikust sai lõuna ja lõunast pärastlõuna. Käisime jalutamas ning kohalikku kloostrit uudistamas. Meie käigust on mõningased fotojäädvustused siin: Esimene mai.
2.-3. mail olin ekspromt-otsustamise säras Münchenis. Arvan, et see oli sama nädala teisipäeval kui Lydia mult küsis, et kas me ei tahaks tema ja Vidariga paariks päevaks Münchenisse sõita. Ja ma oli üsna kohe nõus :) Nii tähistasingi oma 2 kuud Saksamaal selles samas raudteejaamas, kuhu 2. märtsil sattusin ja mis tol päeval niiii-hiiiiii keerulie ja suur ja hirmutav tundus :)
Laupäeval jalutasime ringi Müncheni kesklinnas-vanalinnas, poodlesime pisut, kurvastasime vihma üle pisut ning jooksime läbi Saksa Muuseumi. Need kes ei tea: sakslased on Münchenisse (eraldi jõesaarele) ehitnud hiiiiglasliku Saksa Muuseumi (2 tiiba ja 8 korrust). Jõudsime sinna paraku 45 min enen sulgemist, kuid muuseumi suursugusest saime aimu küll.
Õhtul leidsime üsna kesklinnast superkena restorani ning nautisime saksa toitu, saksa õlut :)
Pühapäeval suundusime üsna varahommikul meie hosteli lähistel asuvasse Paleontoloogiamuuseumisse (kift-kift-kift kogemus), peale seda läksid Maris-Lydia-Vidar üht linna lossi vaatama ning mina seadsin sammud Pinakothek der Moderne'i (kuulus-kuulus kaasaegse kunsti muuseum). Nüüd siis lõpuks sain kätte oma ammu igatsetud kunstielamuse (Dali´, Warhol, Picasso, Klee jne) - superfantastilinesuurepärane kogemus. Ja kirsiks tordil oli Dorothea Prühli ehtekunstinäitus. Olin rõõmus!
Reisi viimaseks ja aeganõudaimaks käiguks oli Müncheni loomaaed. Nägin elus esmakordselt kaelkirjakuid ja pingviine. Ja niinii kift oli :) Ahjaa, Pandat vist ka (Päris panda, mitte pandakaru). 2 päeva on Müncheni uudistamiseks ilmselgelt liiiiga vähe, kuid saan ju alati tagasi minna. Super reisike oli! Pildielamused nähtaval siin: München.
5. mail oli Mārisel sünnipäev. 4. mai hilisõhtul valmistasime Kanishkiga minu juures õhtusöögi ning kutsusime Mārise sööma. Täpselt kell 00:00 palusime ta lauda ning laulsime sünnipäevalaulu. Loomulikult olin ma torti ostes küünlad unustanud ning nüüd asendasid neid keetmata spagetid, küünlapuhumist kahjuks ei toimunud. Mārisele oli selline sünnipäevatamine tore üllatus ja ta jäi hästi rahule. Kingi oli ta aga juba mitu nädalat varem jalgratta näol kätte saanud.
Sünnipäevale järgesid nädala jooksul veel mitumitu pidu ning üks juukselõikusõhtu - Māris ja Alex olid üsna karva kasvanud ning ühel reedel kogunesime Kanishki pool ning ajasime asja joonde. Ahjaa, enne seda käisime Melanie, Kanishki ja Mārisega Weingarteni ujulas veesõda pidamas. Kanishk ei oska ujuda, nii siis veetsimegi kogu aja lastebasseinis krokodilli- ja haikalakujuliste ujukitega hullates - supertore ajaviide!!!
9. mail osalesime Bodensee ülikoolide ühisel matkal Šveitsis-Austrias-Liechtensteinis. Taas ülev kogemus. Oligi teistsugune, mitte turistikas ekskursioon. Saime palju kõndida ja loodust-loodust-loodust näha. Ja ilmaga vedas vägaväga. Fotomaterjalid siin: Matk Šveitsis.
13. mail toimus kauaoodatud-kiidetud XXL-Party. MÕTTTEEETTUUU! See oli sündmus, millest kohe siia jõudes juba 2 kuud tagasi kuulsin. Et on hullulu suur ja vinge pidu, 1800 tudengit, piletid müüakse esimese tunniga välja. Nojah siis. Magasime oma seltskonnaga piletimüügi maha ning nagu väga ei kurvastanudki, et minna ei saa. Päev enne küsis aga Ragnar mult loengus, et kas ikka lähen peole. Kuuldes, et mul pilet puudub, tegi ta väikese telefonikõne ning saingi pileti. Päeva jooksul muretsesime sõprade-tuttavate kaudu piletid ka Kanishkile ja Mārisele ning kolmapäeva õhtul läksime kõrgelt kiidetud peole. Mis osutus labaseks-igavaks riietega saunaks. Puhas klubiteema. Ei mingeid esinejaid, mingit erilisust. DJ keerutas plaati ja pidulised liigutasid higiseid jäsemeid. Saime oma kogemuse ja lahkusime paari tunni pärast. Tore oli küll, kuid totaalselt eimidagierilist. Ma olen niiiniiiniiiii uhke TLÜ Peda Folgi üle - SEE ON ERILINE!
17. mail oli Kanishki sünnipäev. Olin talle juba peaaegu 2 nädalat üllatuspidu planeerinud ja kõik oli laupäevaks lõpuks ometi totaalselt paigas, olin rahul. Kuniks... Laupäeva pärastlõunal Ravensburgi kirbuturule läksime ja seal palju nalja sain... Kuniks... Kanishki juurde astus tema kursavend, välistudeng ja talle kogu üllatuse ära rääkis. Võta näpust, kas oli see mehike lihtsalt natuke väheintelligentne, natuke kade, natuke segaduses või kõik need faktorid kokku... Nii igaljuhul läks. Ei hakka salgama, et nii pettunud pole ma vist vägaväga ammu olnud... Kõik varises kokku...
Õhtul kodus kurvalt istudes mõtlesin aga, et ei, ma ei lase ühel mõtlematul inimesel kõike ära rikkuda. Ning ütlesin Kanishkile et jätsin kogu asja ära. Õnne kombel jäi ta uskuma ning suutsingi taas teadmatuse-loori kududa. 00:00 17. mai öösel tegime ka Kanishkile loomulikult tordi-üllatuse ja sünnipäevalaulmise. Temagi ei osanud seda imekombel oodata ja väike pidu tema korterikaaslaste ja lähedasemate sõpradega oli hästi tore.
Ja nii oligi, et pühapäeval ei teadnud Kanishk siiski toimuvast üllatuspeost midagi. Õhtul kell kuus sidusin tal ühika taga silmad kinni ning teatasin, et nüüd on minu sünnipäevakingi kord. Juhtisin ta ümber lähedal asuva tiigi püüdsin pisut jälgi segada. Jõudsime Hoki juurde (tudengibar, mille 2. korruse ruumid me imekombel tasuta rentida saime) ning Māris oli juba õues ootamas. Peoruumis oli ligi 25 inimest (välistudengid ja sõbrad) ning Kanishkilt silmasidet võttes laulsime sünnipäevalalulu. Kõik oli suurepärane. Ja sünnipäevalapsel polnud sõnu :)
Fotod sünnipäevast saabuvad siia mõne päeva pärast.
Nii siis on möödunud minu viimased kolm nädalat. Eile osalesin ülikoolis Euroopa Päeval, kus kõik Euroopa välistudengid oma ülikoole tutvustasid. Tore oli.
Loodan, et teilgi seal niisama imeline on! Tervitusi suvest, 30 kraadi ja põsed on päikesesoojad:)
Kalllliiistaaan!
Monday, April 27, 2009
Ekskursioonitamine
Hallo-hallo!
Nagu eelmises sissekandes lubasin - kell huvi, siis lihavõttejänkude pildid on siin.
Ohhohh. Peale vaheaega on siin kõik nii jooksujalul läinud. 17ndal aprillil läksime jalgrattaoskjonile. Seiklesime bussiga ja jõudsime kohale, see toimus, ee, Ravensburgist pisut edasi väikeses linnakeses. Ja nii tore nii tore nii tore, saingi omale ratta (16 eurot:)) ja ostsime ka Mārisele sünnipäevakingiks ratta (8 eurot:)). Mārise sünnipäev on küll alles 5ndal mail, aga mõtlesime kohe, et anname talle kingi ikka kohe kätte. Pidasime veel plaani, et sõidame ühika juurde ja kutsume ta õue "juttu ajama". Aga enne kui koju minna sai oli vaja ju turvameetmeid, ratastel puudusid lukud. Kaufland tuli appi ja ma läksin kõige turvalisemaid valima. Kõnnin siis, kaks lukku näpus, kassade poole kui märkan tuttavat triibulise pusaga selga. Māris oli just samal ajal poodi sisseoste tegema tulnud. End varjata polnud mõtet, ta oli mind juba märganud. Ja kohe asus ka küsima, et miks mul 2 lukku on. "Ee, Margret oli ka kaasas, tema ostis ka ratta :)". "Aaa, okei". Õue jõudes püüdsin Kanishkile märku anda, et ta nüüd kinkimistseremooniaks valmis oleks sest "vaata, kes mu selja taga kõnnib". Ja seal me siis naerulaginal talle rattaluku sünnipäevaõnnega üle andsime. Ta oli alguses suht segaduses ja ei saanud aru, mis toimub. Kuni lõpuks mõistis ja pisut protesteerida püüdis, et tal on ju sündimise päevani veel aega...
Õhtul läksime proovisõitu tegema. Tore oli... Kuni paduvihm meid oma hella embusse võttis ja rahe õlale ja ninale koputama hakkas. Mõnda aega seisime kusagil Weingarteni katuse all varjus ja siis sõtkusime läbimärgadena koju... Õhtusöök sooja joogiga oli kosutav :)
19. aprillil oli lõpuks ometi Basiilika ekskursioon. See kirik on ikka suursugune küll. Meie ekskursiooni põhirõhk oli orelil. Räägitakse, et Weingarteni Basiilika orel on Lõuna-Euroopas ja põhjapool Alpe suurim orel üldse. Ma eriti ei imesta ka, sest sellel pillil on 6666 vilet! Ja see ei ole
mitte kiriku sisse ehitatud vaid on kiriku osa! Pildid kirjeldavad ehk paremini: Basiilika.
24.-25. aprill toimus kauaoodatud Stuttgardi-ekskursioon. Superkift oli! :) Reede hommikul 6:10 kogunesime ühika ees ja kõndisime karges külmas (3 soojakraadi) bussipeatusse. Rongidega Stuttgardis olime kell 10. Esimesena viidi meid Daimler-Benszi "linnaossa" (muul viisil ei suuda seda hiigel keskust nimetada). Muuseumis ei käinudki, sest meil olid kaasas inseneritudengid, kellele tehas palju enam huvi pakkus. Nii kõndisingi väga asjalikku nägu tehes kaasa hiigelrobotite vahelt läbi juhitud tehasetuuri. Oli küll põnev jah, sain kinnitust, et kardan roboteid. Aga vähemalt olen ma nüüd ära näinud Mercedes-Benzu mootori kontrollimise seadme, linnuke kirjas.
Peale tehast anti meile Stuttgardi kesklinnas 1 tund lõunapausiks ning edasi kiirustasime rongidega uhiuude Porsche muuseumisse. Seal, võin öelda, oli põnevam. Ilusad autod ja hea giid. Ohh ja otseloomulikult sai just muuseumi ees minu fotoka aku tühjaks :( Sellest reisist siis peaasjalikult poole päeva pildid. Ja natuke veel Kanishki mobiilipilte, mille lisan hiljem oma picasa albumisse juurde. Poole päeva pildid aga siin: Stuttgart.
Ja Porschedele järgnes taas lõbus rongisõit (ausalt, sel päeval kasutasime kindlalt rohkem kui kümmet rongi) Pforzheimi, mille kõrval väikeses külas asus meie hostel. Hostel oli vanade kindlusvaremete vahele ehitatud. Mitte just arhitektuuri-ime, kuid hubane ja mõnus küll. Õhtul läksime veel poole seltskonnaga välja sööma ja ajasime poole ööni juttu. Hommikul oli taas kiire-kiire, kähku hommikusöök ja juba minema. Nagu ekskursioonidel ikka :)
Laupäev möödus Karlsruhes. Esmalt tehti meile linnaekskursioon, seejärel taas tund lõunapausiks ning siis sõitsime linna äärde kunsti- ja meediatehnoloogiakeskusse. Linnaekskursioon oli põnev, giid rääkis imehuvitavalt. Kas te teadsite, et jalgratas leiutati Karlsruhes? Ja, et Karlsruhe on ka Euroopa kultuuripealinnaks pürginud, aga ei ole veel valitud. Tallinn, näe, on. Tundsin end sel päeval nii imehästi. Mingi peaaegu eufooriline õnnetunne oli, ei oska öelda miks. Linn oli niinii ilus, lubasime üksteisele, et sinna läheme veel ühel päeval väiksema seltskonnaga tagasi! Ja see kunstimuuseum. Oehh, niiiii fantastiliselt suursugune ja huvitav ja põnev. 2 kuud olen juba muuseumit igatsenud... Ja nüüd lõpuks :) Hehh, seal eksisime esialgu tegelikult ära ka. Hoone on hiigelsuur. Ja me kõndisime fuajeest pisut vales suunas ning leidsime end kunstiülikoolist. Olin hirmus segaduses, sest tean ju ometi milline üks muuseum välja peab nägema. Hehh. Aga lõpuks saime kaardist abi ja jõudsime Päris muuseumisse.
Muuseumiga ekskursioon ka suuremalt jaolt lõppes. Tagasiteel oli meil Stuttgardis veel tunniajane peatus, mille sisustasin Sparkasse pangaautomaati otsides - ei leidnud... Ja tagasi Weingartenis olime kella kaheksa ajal õhtul.
Eile oli pühapäev. Meie väikese seltskonna avastamisretke päev. Sel korral oli meid 6: Fausto, Iveta, Ali, Maris, Kanishk ja mina. Käisime Langenargenis. Väike linn Bodensee kaldal, taas. Seal on vana kindlusloss, mille torni sai ronida, ronisime. Ja ümber lossi toimusid pidustused, sest avati suvehooaega. Mängis muusika ja tantsiti barokktantse. Ilm oli hirrrrrmus tuuline, aga ilus ikkagi. Pildid siin: Langenargen. Piltidele tuleb Ali ja Kanishki kaamerast kindlasti lähipäevil veel lisa ;)
Õhtul koju jõudes valmistasime loomulikult jälle üheskoos süüa (praekartulid ja pizza) ja päeva lõpetasime filmiga.
Selliseid toimetusi olen siin toimetanud siis. Kuulsin, et Eestis on ka soojakraadid. Ema käib juba rannas päevitamas :D Siin on sooja natuke vähem kui varem, 19 ja nii. Aga suvetunne ei kao kuhugile :)
Kallid teile!
Nagu eelmises sissekandes lubasin - kell huvi, siis lihavõttejänkude pildid on siin.
Ohhohh. Peale vaheaega on siin kõik nii jooksujalul läinud. 17ndal aprillil läksime jalgrattaoskjonile. Seiklesime bussiga ja jõudsime kohale, see toimus, ee, Ravensburgist pisut edasi väikeses linnakeses. Ja nii tore nii tore nii tore, saingi omale ratta (16 eurot:)) ja ostsime ka Mārisele sünnipäevakingiks ratta (8 eurot:)). Mārise sünnipäev on küll alles 5ndal mail, aga mõtlesime kohe, et anname talle kingi ikka kohe kätte. Pidasime veel plaani, et sõidame ühika juurde ja kutsume ta õue "juttu ajama". Aga enne kui koju minna sai oli vaja ju turvameetmeid, ratastel puudusid lukud. Kaufland tuli appi ja ma läksin kõige turvalisemaid valima. Kõnnin siis, kaks lukku näpus, kassade poole kui märkan tuttavat triibulise pusaga selga. Māris oli just samal ajal poodi sisseoste tegema tulnud. End varjata polnud mõtet, ta oli mind juba märganud. Ja kohe asus ka küsima, et miks mul 2 lukku on. "Ee, Margret oli ka kaasas, tema ostis ka ratta :)". "Aaa, okei". Õue jõudes püüdsin Kanishkile märku anda, et ta nüüd kinkimistseremooniaks valmis oleks sest "vaata, kes mu selja taga kõnnib". Ja seal me siis naerulaginal talle rattaluku sünnipäevaõnnega üle andsime. Ta oli alguses suht segaduses ja ei saanud aru, mis toimub. Kuni lõpuks mõistis ja pisut protesteerida püüdis, et tal on ju sündimise päevani veel aega...
Õhtul läksime proovisõitu tegema. Tore oli... Kuni paduvihm meid oma hella embusse võttis ja rahe õlale ja ninale koputama hakkas. Mõnda aega seisime kusagil Weingarteni katuse all varjus ja siis sõtkusime läbimärgadena koju... Õhtusöök sooja joogiga oli kosutav :)
19. aprillil oli lõpuks ometi Basiilika ekskursioon. See kirik on ikka suursugune küll. Meie ekskursiooni põhirõhk oli orelil. Räägitakse, et Weingarteni Basiilika orel on Lõuna-Euroopas ja põhjapool Alpe suurim orel üldse. Ma eriti ei imesta ka, sest sellel pillil on 6666 vilet! Ja see ei ole
mitte kiriku sisse ehitatud vaid on kiriku osa! Pildid kirjeldavad ehk paremini: Basiilika.
24.-25. aprill toimus kauaoodatud Stuttgardi-ekskursioon. Superkift oli! :) Reede hommikul 6:10 kogunesime ühika ees ja kõndisime karges külmas (3 soojakraadi) bussipeatusse. Rongidega Stuttgardis olime kell 10. Esimesena viidi meid Daimler-Benszi "linnaossa" (muul viisil ei suuda seda hiigel keskust nimetada). Muuseumis ei käinudki, sest meil olid kaasas inseneritudengid, kellele tehas palju enam huvi pakkus. Nii kõndisingi väga asjalikku nägu tehes kaasa hiigelrobotite vahelt läbi juhitud tehasetuuri. Oli küll põnev jah, sain kinnitust, et kardan roboteid. Aga vähemalt olen ma nüüd ära näinud Mercedes-Benzu mootori kontrollimise seadme, linnuke kirjas.
Peale tehast anti meile Stuttgardi kesklinnas 1 tund lõunapausiks ning edasi kiirustasime rongidega uhiuude Porsche muuseumisse. Seal, võin öelda, oli põnevam. Ilusad autod ja hea giid. Ohh ja otseloomulikult sai just muuseumi ees minu fotoka aku tühjaks :( Sellest reisist siis peaasjalikult poole päeva pildid. Ja natuke veel Kanishki mobiilipilte, mille lisan hiljem oma picasa albumisse juurde. Poole päeva pildid aga siin: Stuttgart.
Ja Porschedele järgnes taas lõbus rongisõit (ausalt, sel päeval kasutasime kindlalt rohkem kui kümmet rongi) Pforzheimi, mille kõrval väikeses külas asus meie hostel. Hostel oli vanade kindlusvaremete vahele ehitatud. Mitte just arhitektuuri-ime, kuid hubane ja mõnus küll. Õhtul läksime veel poole seltskonnaga välja sööma ja ajasime poole ööni juttu. Hommikul oli taas kiire-kiire, kähku hommikusöök ja juba minema. Nagu ekskursioonidel ikka :)
Laupäev möödus Karlsruhes. Esmalt tehti meile linnaekskursioon, seejärel taas tund lõunapausiks ning siis sõitsime linna äärde kunsti- ja meediatehnoloogiakeskusse. Linnaekskursioon oli põnev, giid rääkis imehuvitavalt. Kas te teadsite, et jalgratas leiutati Karlsruhes? Ja, et Karlsruhe on ka Euroopa kultuuripealinnaks pürginud, aga ei ole veel valitud. Tallinn, näe, on. Tundsin end sel päeval nii imehästi. Mingi peaaegu eufooriline õnnetunne oli, ei oska öelda miks. Linn oli niinii ilus, lubasime üksteisele, et sinna läheme veel ühel päeval väiksema seltskonnaga tagasi! Ja see kunstimuuseum. Oehh, niiiii fantastiliselt suursugune ja huvitav ja põnev. 2 kuud olen juba muuseumit igatsenud... Ja nüüd lõpuks :) Hehh, seal eksisime esialgu tegelikult ära ka. Hoone on hiigelsuur. Ja me kõndisime fuajeest pisut vales suunas ning leidsime end kunstiülikoolist. Olin hirmus segaduses, sest tean ju ometi milline üks muuseum välja peab nägema. Hehh. Aga lõpuks saime kaardist abi ja jõudsime Päris muuseumisse.
Muuseumiga ekskursioon ka suuremalt jaolt lõppes. Tagasiteel oli meil Stuttgardis veel tunniajane peatus, mille sisustasin Sparkasse pangaautomaati otsides - ei leidnud... Ja tagasi Weingartenis olime kella kaheksa ajal õhtul.
Eile oli pühapäev. Meie väikese seltskonna avastamisretke päev. Sel korral oli meid 6: Fausto, Iveta, Ali, Maris, Kanishk ja mina. Käisime Langenargenis. Väike linn Bodensee kaldal, taas. Seal on vana kindlusloss, mille torni sai ronida, ronisime. Ja ümber lossi toimusid pidustused, sest avati suvehooaega. Mängis muusika ja tantsiti barokktantse. Ilm oli hirrrrrmus tuuline, aga ilus ikkagi. Pildid siin: Langenargen. Piltidele tuleb Ali ja Kanishki kaamerast kindlasti lähipäevil veel lisa ;)
Õhtul koju jõudes valmistasime loomulikult jälle üheskoos süüa (praekartulid ja pizza) ja päeva lõpetasime filmiga.
Selliseid toimetusi olen siin toimetanud siis. Kuulsin, et Eestis on ka soojakraadid. Ema käib juba rannas päevitamas :D Siin on sooja natuke vähem kui varem, 19 ja nii. Aga suvetunne ei kao kuhugile :)
Kallid teile!
Tuesday, April 14, 2009
Elu - suvi - naerusuud !
Saksamaal on üha ilusam, ilusam. Juba üle nädala on päike igapäevaselt paistnud ja sooja üle 20 kraadi. Eelmisel nädalavahetusel tabas mind ootamatu haigus, käisin haiglas ning järgmisel päeval kutsusid Kanishk ja korterikaaslane Dominick mulle kiirabi. Sain rohtu ning esmaspäeval olin jälle jalul. Pühapäeval pidi ju jalgrattalaat olema, Kanishk - Maris - Lydia sinna ka läksid... Et kuulda oma 24-tunnisest hilinemisest. Ülikooli välistudengite koordinaator ajas kuupäevad-nädalapäevad segi ja nii arvasimegi meie, et laat on pühapäeval. Kuigi oli laupäeval :(
8ndal aprillil hakkas vaheaeg. Teisipäeva õhtul tulime koolist ja läksime Kaniskiga parki istuma. Peagi ühinesid meiega Martin ja Wagner TOEFL kursuselt ja veel varsti Kanishki toakaaslane Martin 2 sõbraga. Ja siis veel Daniel, minu sotsiaaltöö kursuselt. Nii tore suvine pärastlõuna sõpradega pargis. Kolmapäeva õhtul käisin Birgitil külas (naine, kellega kohtusin Vend ja Õde programmi kohtumisõhtul, tegelikult on ta Ivani "õde"). Birgit on super! Ta on ülimalt sõbralik, jutukas, rõõmsameelne ja osavõtlik. Rääkisime tema verandal mitu tundi ja istusime veel elutoaski, sest väljas läks jahedaks. Pajatasime reisimisest, jagasime superhuvitavaid kogemusi ja kommenteerisime elu-olu Saksamaal ja Eestis.
Vaheaeg läks nii rutakalt, et nagu ei märganudki. Olen hästi palju õues olnud. Ostsime grilli, tegime ka esimese barbeque - pikniku. Supertore oli. Pilte saate suuremal hulgal vaadata siit: Pildid piknikust.
Laupäeval käisin Ma´rise ja Kanishkiga Ravesburgis rändamas. Ja linna olid vallutanud Lihavõtted - Marienplatzi ühes osas sai kümnetele-kümnetele jänkudele pai teha ja neid sülle võtta. Jänkupildid panen ka varsti siia üles ;) Hiljem leidsime linna ääreosast ilusa roheala ja mägisime frisbee'd. Sooja oli 26 kraadi!!!!! Ma´rise kollase frisbee nimi on nüüd Adolf. Lihtsalt. Tundsime, et ta on nagu seltskonna liige.
Pühapäeval kogusime kokku väikese pühapäevaseltskonna (vist mainisin, et plaanime algatada traditsiooni igal pühapäeval uut kohta avastama asuda). Sel korral oli meid küll vähevõitu: Mina, Dana, Ma´ris ja Ivan, kuid asi seegi. Sattusime küll jälle Friedrichshafenisse, kuid seal oli ülimalt tore. Laenutasime pedaal-paadi ja käisime Bodenseel sõitmas. Tagasitulles korraldasime minu juures põhjaliku Lihavõtteõhtusöögi. Värvisime mune ka. Pildid siin: Lihavõttepildid.
Eile oli Saksamaal endiselt riigipüha ja Bodo-piirkond tudegitele rongisõiduks prii. Kasutasime Kanshki - Ma´risega võimalust ja läksime Lindausse. Mulle meeldib Lindau! Ei oska öelda miks. Seal on niinii kena ja ilus ja armas. Meenutab miskipärast mingit Itaalia kanti. Kuna Kanishk polnud elusees paadiga sõitnud, rentisime taas paadi. Sedapuhku auto-kujulise, ülimalt päikselise kollase :) See oli vist mu elu parim paadisõit. Tagasi sadamasse jõudes olime peaaegu lahkumas kui meenus, et meie kollane Adolf ununes kollasesse paati, no lihtsalt ei paistnud välja. Kanishk hüppas siis kelmikate hüpetega paadist paati ja tõi Adolfi ära. Paadisadama kõrval oli nii kutsuv roheline platsike, et tegime mõned naerukilkeid tulvil frisbee-ringid. Kuni ma ühe viske ajal Adolfit päris kinni ei püüdnud ja ta veeres veeres veeres, ning teenõlvast alla paadisilla juurde vette. Oih!!! Nüüd tuli meile appi laenutuses töötav noormees, kes ise kelmikate hüpete ja tasakaalumeisterlikkust nõudvate sammudega üle paatide tõttas ja meie Adolfi päästis. Lõpp hea, kõik hea. Päeva lõpetuseks sõime Lindaus kebabi-pizzat ja Ravensburgis bussi oodates kooki. Päikselise esmaspäeva pildid on siin: Lindau.
Täna plaanisime Ma´rise - Ivani - Ivetaga Kaniskile üllatuse teha ja ta Ravensburgi jäähalli uisutama viia (ta on seda elus vaid paar korda teinud), aga paraku jäi päevakangelane haigeks. Teine kord siis.
Homme on vaheaja viimane päev. Mulle. Teistel on vist juba loengud. Tore oli. Ja tore, et kool jälle hakkab. Siin on kõik tore. Oii, ja mul oli nii tore kui ühel päeval leidsin oma toa ukse tagant paki. Keegi oli selle postist toonud. Aavo saatis mulle Eestist Peda Folk 2009 plakati ja flaiereid ja t-särgi. Parim üllatus üldse! Plakat on nüüd nagu kord ja kohus toa seinal ja tuju läheb heaks kui seda vaatan :)
Kallistused teile! Ja saadan päikesesooja, Basiilika imeilusat kellahelinat ja õitsevate lillede lõhna!
8ndal aprillil hakkas vaheaeg. Teisipäeva õhtul tulime koolist ja läksime Kaniskiga parki istuma. Peagi ühinesid meiega Martin ja Wagner TOEFL kursuselt ja veel varsti Kanishki toakaaslane Martin 2 sõbraga. Ja siis veel Daniel, minu sotsiaaltöö kursuselt. Nii tore suvine pärastlõuna sõpradega pargis. Kolmapäeva õhtul käisin Birgitil külas (naine, kellega kohtusin Vend ja Õde programmi kohtumisõhtul, tegelikult on ta Ivani "õde"). Birgit on super! Ta on ülimalt sõbralik, jutukas, rõõmsameelne ja osavõtlik. Rääkisime tema verandal mitu tundi ja istusime veel elutoaski, sest väljas läks jahedaks. Pajatasime reisimisest, jagasime superhuvitavaid kogemusi ja kommenteerisime elu-olu Saksamaal ja Eestis.
Vaheaeg läks nii rutakalt, et nagu ei märganudki. Olen hästi palju õues olnud. Ostsime grilli, tegime ka esimese barbeque - pikniku. Supertore oli. Pilte saate suuremal hulgal vaadata siit: Pildid piknikust.
Laupäeval käisin Ma´rise ja Kanishkiga Ravesburgis rändamas. Ja linna olid vallutanud Lihavõtted - Marienplatzi ühes osas sai kümnetele-kümnetele jänkudele pai teha ja neid sülle võtta. Jänkupildid panen ka varsti siia üles ;) Hiljem leidsime linna ääreosast ilusa roheala ja mägisime frisbee'd. Sooja oli 26 kraadi!!!!! Ma´rise kollase frisbee nimi on nüüd Adolf. Lihtsalt. Tundsime, et ta on nagu seltskonna liige.
Pühapäeval kogusime kokku väikese pühapäevaseltskonna (vist mainisin, et plaanime algatada traditsiooni igal pühapäeval uut kohta avastama asuda). Sel korral oli meid küll vähevõitu: Mina, Dana, Ma´ris ja Ivan, kuid asi seegi. Sattusime küll jälle Friedrichshafenisse, kuid seal oli ülimalt tore. Laenutasime pedaal-paadi ja käisime Bodenseel sõitmas. Tagasitulles korraldasime minu juures põhjaliku Lihavõtteõhtusöögi. Värvisime mune ka. Pildid siin: Lihavõttepildid.
Eile oli Saksamaal endiselt riigipüha ja Bodo-piirkond tudegitele rongisõiduks prii. Kasutasime Kanshki - Ma´risega võimalust ja läksime Lindausse. Mulle meeldib Lindau! Ei oska öelda miks. Seal on niinii kena ja ilus ja armas. Meenutab miskipärast mingit Itaalia kanti. Kuna Kanishk polnud elusees paadiga sõitnud, rentisime taas paadi. Sedapuhku auto-kujulise, ülimalt päikselise kollase :) See oli vist mu elu parim paadisõit. Tagasi sadamasse jõudes olime peaaegu lahkumas kui meenus, et meie kollane Adolf ununes kollasesse paati, no lihtsalt ei paistnud välja. Kanishk hüppas siis kelmikate hüpetega paadist paati ja tõi Adolfi ära. Paadisadama kõrval oli nii kutsuv roheline platsike, et tegime mõned naerukilkeid tulvil frisbee-ringid. Kuni ma ühe viske ajal Adolfit päris kinni ei püüdnud ja ta veeres veeres veeres, ning teenõlvast alla paadisilla juurde vette. Oih!!! Nüüd tuli meile appi laenutuses töötav noormees, kes ise kelmikate hüpete ja tasakaalumeisterlikkust nõudvate sammudega üle paatide tõttas ja meie Adolfi päästis. Lõpp hea, kõik hea. Päeva lõpetuseks sõime Lindaus kebabi-pizzat ja Ravensburgis bussi oodates kooki. Päikselise esmaspäeva pildid on siin: Lindau.
Täna plaanisime Ma´rise - Ivani - Ivetaga Kaniskile üllatuse teha ja ta Ravensburgi jäähalli uisutama viia (ta on seda elus vaid paar korda teinud), aga paraku jäi päevakangelane haigeks. Teine kord siis.
Homme on vaheaja viimane päev. Mulle. Teistel on vist juba loengud. Tore oli. Ja tore, et kool jälle hakkab. Siin on kõik tore. Oii, ja mul oli nii tore kui ühel päeval leidsin oma toa ukse tagant paki. Keegi oli selle postist toonud. Aavo saatis mulle Eestist Peda Folk 2009 plakati ja flaiereid ja t-särgi. Parim üllatus üldse! Plakat on nüüd nagu kord ja kohus toa seinal ja tuju läheb heaks kui seda vaatan :)
Kallistused teile! Ja saadan päikesesooja, Basiilika imeilusat kellahelinat ja õitsevate lillede lõhna!
Saturday, April 4, 2009
1 kuu Saksamaal
2. aprillil tähistasin suure ilutulestiku ja võimsa shampanjaga 1. kuu tähtpäeva Saksamaal. Hmmh, tegelikult sattusin mõnede välkadega Alibisse piljardit mängima :)
Aga nii siis on, olengi juba terve kuu sinmail olnud... Ja aeg läheb niinii kiiresti.
Aga mis siis selle kuu jooksu:
* külastasin Konstanzi ja Friedrichschafenit
* proovisin esimest korda elus kebabi (täidab kõhtu)
* uudistasin mitmeid-mitmeid saksa pidusid ning sain osa tõelisest välistudengite peost
* tutvusin kohalike sakslastega
* seadsin end põhjalikult mõnusalt ühikasse sisse (ühes uute kõlarite, webcami, uue kosmeetika ja uute kingadega :D)
* sain omale imetoreda "õe"
Sellest "õe"-saamise loost lähemalt. Hochschule Ravensburg Weingartenis on imevahva algatus "Venna ja õe projekt". Kuna siia aasta aastalt üha enam välistudengeid saabub, on välja mõeldud lahendus, kuidas välistudengeid paremini Saksa kultuuriga siduda, kuidas neile kohalikku elu-olu tutvustada, kuidas nende tutvusringkondagi laiendada. Projektiga liitumiseks täitsime kõik avalduse, milles ennast, oma huvisid ja hobisid ning muid eelistusi kirjeldasime ning kohalik linnavalitsus (või muu "office") leiab igale tudengile kohaliku pere või paari, kellega huvid või erialad kattuksid ning viib nad omavahel kokku. Kolmapäeval, 1. aprillil oligi Venna ja Õe projekti esimene kohtumisõhtu. Plaanisin esialgu mitte minna, sest minu "õde" ei saavat tulla. Kuid sõbrad käisid peale ja ühinesin siiski.
Kohtumisõhtu toimus Ravensburgi raekoja imeilusas saalis ning õhkkond oli väga õdus. Jõudsin end juba hetkeks väga kurvalt tunda, sest kõigil teistel oli oma perekond või "õde/vend", kellega tutvuma asuti... Kuni minu juurde astus tumedapäine rõõmsameelne naisterahvas ja küsis, kas ka mina ilma kaaslaseta olen... Selgus, et tema tudeng ei saanud tulla ning me tutvusime siis omavahel. Birgit on juba selle esimese kohtumise põhjal vapustavalt tore naine, töötab ülikooli karjäärikeskuses ning elab ise Ravensburgis. Klapp oli nii hea, et leppisime õhinal kokku tulevased kohvitamised ja külaskäigud. Nii hea meel on :)
Paraku oma tegelikust "õest" ei olegi ma hetkel veel midagi kuulnud...
Kuidas ma end siin tunnen ja kuidas mul läheb? Nii küsivad paljud, kes huvi tunnevad... Nüüd saan kindlalt vastata ja seejuures täiesti aus olla, et niinii hästi läheb! Meeldib, et lõpuks ometi on kõik paigas ja nii mõnigi olukord lahendab end justkui ise ära. Loengutega olen rahul, paar süvainteraktiivset saksakeelset tundi jätsin ära ja püüan nüüd kibekiiresti midagi iglisekeelset asemel leida, aga pabinat ei ole, nii põnev on hoopis! Saksa sõbrad on toredad ja ülimalt abivalmid, mõnes loengus ei luba nad mul sõnaraamatust sõnu vaadata ja püüavad ise seletada. Saksa keele kursusel on natuke lihtne, sest minu õiget taset ei ole, on kas piiisut liiga kerge või liiga keeruline. Aga see tähendab justnimelt rohkem tööd iseendaga ning iseseisvat õppimist, nüüd juba pean vaatama, et ikka aega jääb. Esialgsed igavlemised on vist möödumas, toredalt palju on toimetamist. JA MULLE NIINII MEELDIB, ET WEIGARTEN ON VÄIKE LINNAKE, JA RAVENSBURG ON IMEARMAS LINNAKE :)
Natuke shokiteraapiat ka. Olen juba ammuilma plaaninud, et laupäeva hommikul Ravensburgi minna, sest laupäeviti on seal turg. Kõik kiidavad ja soovitavad, et no küll on siis seal armas. Leppisime eile lõpuks Kanishkiga kokku, et täna läheme. Hommikul magasin loomulikult sisse ja kohale jõudsime üsna turupäeva lõpuks, kuid imevahva oli sellest hoolimata. Sõime hommikupizza ja jõime kohvi. Ja siis justkui eikusagilt tuli minu ülimalt halb enesetunne. Oma minestamistega olen ju varem jamanud ja tean, mis tunne on minestada või kuidas on enne minestamist. Või mida ma sel puhul tegema pean. Aga ei olnud täielik "pilt eest" tunne. Oli lihtsalt üha hullem ja halvem - peavalu, nõrkus, uimasus ja tuhat muud eriti ebameeldivat tunnet ühtekokku. Otsustasime bussile minna ja koju sõita, kuid bussis läks veel hullemaks... Kanishk veenis mind, et haiglasse läheksime... Olin viimases hädas nõus. Saingi siis proovida, kuidas ühes väikses Saksa linnas on esmaabisse minna ja kuidas on ratastooliga sõita ja kuidas on oma sümptomeid inglise-saksa keelesegus kirjeldada. Ja sain abi ja sain rohtu ja pärastlõunaks oli juba palju parem. Istusime veel koju tulles pikalt tiigi ääres ja rääkisime filosoofiast.
Homme plaanime oma pühapäevast avastusreisi, ei teagi vel kuhu. Oo, ja hommikul on vanade jalgrataste laat, siinsamas lähedal. Läheme ka sinna sõiduvahendeid kaema, ehk ka soetama :)
Küll ma siis äkki juba õhtul kirjutan, kuidas läks ja kas ratta sain!
Kevadet teile, SUVE TEILE! Siin on juba 3 päeva üle 20 kraadi sooja olnud :)
Aga nii siis on, olengi juba terve kuu sinmail olnud... Ja aeg läheb niinii kiiresti.
Aga mis siis selle kuu jooksu:
* külastasin Konstanzi ja Friedrichschafenit
* proovisin esimest korda elus kebabi (täidab kõhtu)
* uudistasin mitmeid-mitmeid saksa pidusid ning sain osa tõelisest välistudengite peost
* tutvusin kohalike sakslastega
* seadsin end põhjalikult mõnusalt ühikasse sisse (ühes uute kõlarite, webcami, uue kosmeetika ja uute kingadega :D)
* sain omale imetoreda "õe"
Sellest "õe"-saamise loost lähemalt. Hochschule Ravensburg Weingartenis on imevahva algatus "Venna ja õe projekt". Kuna siia aasta aastalt üha enam välistudengeid saabub, on välja mõeldud lahendus, kuidas välistudengeid paremini Saksa kultuuriga siduda, kuidas neile kohalikku elu-olu tutvustada, kuidas nende tutvusringkondagi laiendada. Projektiga liitumiseks täitsime kõik avalduse, milles ennast, oma huvisid ja hobisid ning muid eelistusi kirjeldasime ning kohalik linnavalitsus (või muu "office") leiab igale tudengile kohaliku pere või paari, kellega huvid või erialad kattuksid ning viib nad omavahel kokku. Kolmapäeval, 1. aprillil oligi Venna ja Õe projekti esimene kohtumisõhtu. Plaanisin esialgu mitte minna, sest minu "õde" ei saavat tulla. Kuid sõbrad käisid peale ja ühinesin siiski.
Kohtumisõhtu toimus Ravensburgi raekoja imeilusas saalis ning õhkkond oli väga õdus. Jõudsin end juba hetkeks väga kurvalt tunda, sest kõigil teistel oli oma perekond või "õde/vend", kellega tutvuma asuti... Kuni minu juurde astus tumedapäine rõõmsameelne naisterahvas ja küsis, kas ka mina ilma kaaslaseta olen... Selgus, et tema tudeng ei saanud tulla ning me tutvusime siis omavahel. Birgit on juba selle esimese kohtumise põhjal vapustavalt tore naine, töötab ülikooli karjäärikeskuses ning elab ise Ravensburgis. Klapp oli nii hea, et leppisime õhinal kokku tulevased kohvitamised ja külaskäigud. Nii hea meel on :)
Paraku oma tegelikust "õest" ei olegi ma hetkel veel midagi kuulnud...
Kuidas ma end siin tunnen ja kuidas mul läheb? Nii küsivad paljud, kes huvi tunnevad... Nüüd saan kindlalt vastata ja seejuures täiesti aus olla, et niinii hästi läheb! Meeldib, et lõpuks ometi on kõik paigas ja nii mõnigi olukord lahendab end justkui ise ära. Loengutega olen rahul, paar süvainteraktiivset saksakeelset tundi jätsin ära ja püüan nüüd kibekiiresti midagi iglisekeelset asemel leida, aga pabinat ei ole, nii põnev on hoopis! Saksa sõbrad on toredad ja ülimalt abivalmid, mõnes loengus ei luba nad mul sõnaraamatust sõnu vaadata ja püüavad ise seletada. Saksa keele kursusel on natuke lihtne, sest minu õiget taset ei ole, on kas piiisut liiga kerge või liiga keeruline. Aga see tähendab justnimelt rohkem tööd iseendaga ning iseseisvat õppimist, nüüd juba pean vaatama, et ikka aega jääb. Esialgsed igavlemised on vist möödumas, toredalt palju on toimetamist. JA MULLE NIINII MEELDIB, ET WEIGARTEN ON VÄIKE LINNAKE, JA RAVENSBURG ON IMEARMAS LINNAKE :)
Natuke shokiteraapiat ka. Olen juba ammuilma plaaninud, et laupäeva hommikul Ravensburgi minna, sest laupäeviti on seal turg. Kõik kiidavad ja soovitavad, et no küll on siis seal armas. Leppisime eile lõpuks Kanishkiga kokku, et täna läheme. Hommikul magasin loomulikult sisse ja kohale jõudsime üsna turupäeva lõpuks, kuid imevahva oli sellest hoolimata. Sõime hommikupizza ja jõime kohvi. Ja siis justkui eikusagilt tuli minu ülimalt halb enesetunne. Oma minestamistega olen ju varem jamanud ja tean, mis tunne on minestada või kuidas on enne minestamist. Või mida ma sel puhul tegema pean. Aga ei olnud täielik "pilt eest" tunne. Oli lihtsalt üha hullem ja halvem - peavalu, nõrkus, uimasus ja tuhat muud eriti ebameeldivat tunnet ühtekokku. Otsustasime bussile minna ja koju sõita, kuid bussis läks veel hullemaks... Kanishk veenis mind, et haiglasse läheksime... Olin viimases hädas nõus. Saingi siis proovida, kuidas ühes väikses Saksa linnas on esmaabisse minna ja kuidas on ratastooliga sõita ja kuidas on oma sümptomeid inglise-saksa keelesegus kirjeldada. Ja sain abi ja sain rohtu ja pärastlõunaks oli juba palju parem. Istusime veel koju tulles pikalt tiigi ääres ja rääkisime filosoofiast.
Homme plaanime oma pühapäevast avastusreisi, ei teagi vel kuhu. Oo, ja hommikul on vanade jalgrataste laat, siinsamas lähedal. Läheme ka sinna sõiduvahendeid kaema, ehk ka soetama :)
Küll ma siis äkki juba õhtul kirjutan, kuidas läks ja kas ratta sain!
Kevadet teile, SUVE TEILE! Siin on juba 3 päeva üle 20 kraadi sooja olnud :)
Monday, March 23, 2009
Friedrichschafen
Eile käisime väikse välkade seltskonnaga Friedrichschafenis (15 min bussiga, 20 min rongiga). Fotomälestusi imearmsast pühapäevast:
Friedrichschafenis on zeppelinimuuseum. Ja palju mini-zepeline.
Ujus minema...
Mulle meeldivad kivid.
Kuntss.
Iveta kunstiga.
Meie.
Muul. Muuli otsas torn. Torni otsas varsti meie.
Turristikas.
Läti-Eesti-Valgevene-Pakistan-India-Läti.
Linn.
Vinge trepp.
...Ja vinged meie.
Ta kuuleb hääli.
Turukunstimiljöö.
Saladus.
Mˇaris oli laisk.
Tore pühapäev!
Friedrichschafenis on zeppelinimuuseum. Ja palju mini-zepeline.
Ujus minema...
Mulle meeldivad kivid.
Kuntss.
Iveta kunstiga.
Meie.
Muul. Muuli otsas torn. Torni otsas varsti meie.
Turristikas.
Läti-Eesti-Valgevene-Pakistan-India-Läti.
Linn.
Vinge trepp.
...Ja vinged meie.
Ta kuuleb hääli.
Turukunstimiljöö.
Saladus.
Mˇaris oli laisk.
Tore pühapäev!
Friday, March 20, 2009
Välistudeng. Ich komme aus Estland.
Lõpuks ometi hakkas päriselt kool. Elu on põnevam.
Weingartenis liigub tudengielu kindlat mustrit mööda (hmm, kus ei liiguks). Tudengipubid on avatud nädala tipphetkedel (esmaspäev - kolmapäev - reede), muudel õhtutel tuleb elu ise huvitavaks võluda.
Viimasel nädalal olen seda siis harjutama hakanud. Reka juures läks filmiõhtu kenasti. Mõlemal olid oma sõnaraamatud (Reka on ungarist) ja kui midagi kommenteerida tahtsime, siis kiikasime targast raamatust üle (mul on paremat sõnaraamatut vaja!!!). Paari tunni pärast olin 2 korrust allpool Larsi sõpradega peol (Briach on ühikas, kus igaüks teeb seda mida ise heaks arvab). Lars on minu PAL-partner. Siinses sotsiaaltöö osakonnas on käima lükatud partnerlusõppimise projekt, milles viiakse kokku kohalik tudeng ning välisüliõpilane (ideeks siis õppetegevuslik ja kooliväline suhtlemine). Lars teab Eestist palju, eelmisel aastal tutvus ta siin õppinud 3 eesti kutiga (Tallina poistekoolist sedapuhku). Ning sügisel on ta Erasmus-tugend Tallinna Ülikoolis :)
Ühikapidu lõppes tudengipubis Hoki. Tutvusin Larsi supervahvate sõprade Kerstini, Ka'ti, Danieli, Stefani ja teistega.
Järgmisel hommikul sain kokku sotsiaaltöö instituudi õppetöö koordinatori Anke Bay'ga. Panime kokku minu tunniplaani. Anke Bay on superarmas. Ta oli välja uurinud kõik sel semestril loetavad kursused, kus hinde saamiseks kirjalikku eksamit tegema ei pea... Tunniplaan näeb välja selline :
Sellel nädalal päris kõik loengud ei hakanud, kuid 3 sotsiaaltöö ainet ning keeleõpe küll. Sotsiaaltöös on siiani kõik õppejõud meesterahvad ja üks neist räägib Lõuna-Saksa dialekti (võin küll julgelt väita, et mitte kui midagi ei saanud aru). Loengus teen asjalikku nägu ja kirjutan konspekti paremasse äärde sõnu, mida ma ei tea, et kodus veebisõnastikest järgi vaadata. Teaduskeelt ei mõista ikka üldse. Kuid üldine olukord polegi nii hull. Paaniliselt kardan kui õppejõud peaks mingi vastuse saamiseks isiklikult minu poole pöörduma... Selle vastu aitab enne igat uut loengukursust enese õppejõule tutvustamine ja tõdemine, et ma Veel Ei Oska keelt nii hästi, aga soovin õppida :) Kahes loengus kolmest on tudengid pidanud rääkima, kust nad pärit on. Siis tuleb vastusteks linnakesi nagu Stuttgard, Ravensburg, Bonn, Friedrischafen... ja minu Ich komme aus Estland. Järgneb kogu klassi pilguheit minule ning vaikne naerukahin. "aus Estland" sobib nii armsalt nende Saksa linnakeste hulka :)
Kolme loengu põhjal võib pisut üldistusi teha ka siinsest loengu- ja tudengikultuurist. Hjaa, siinne sotsiaaltöö kursus (1. aasta vist) on ligi 60 inimest ning kõik on kenasti elavad ja rõõmsameelsed. Ikkagi palju lõunapoolsem rahvas kui eestlased, heh. Enne loengut ja pausi ajal toimub suur söömine (võileivad, puuviljad jne jne) ning loengu ajal janu kustutamine (kõigil on kaasas pudel vee või mahlaga). Õppejõude seesugune söögikultuur ei häiri. Ka ollakse loegu ajal palju aktiivsemad kui minu senine Eesti kogemus näidanud on... Kadestamistväärt. Ja mul on niiii kahju, et ma veel aru ei saa :(
Ahjaa. Lõpuks on mul olemas ka siinseks eluks vajalikud dokumendid-kaardid (nö elamisluba, mis EL liiksmesriikide kodanikele on pelgalt registreeritud number nii igaks juhuks; tudengikaart; pangakaart) ning Saksa telefoninumber! Aga stipendium pole ikkaveel kohal...
Kolmapäeval toimus kuulsas tudengibaaris Alibi semstri alguspidu. Pubi oli muutunud klubiks ning saksa noored vihtusid Rammsteini järgi tantsu lüüa. DJ oli tulihingeline tümaka austaja ja eriti suurepärast diskomuusikat kõrv ei tabanud. Kuid kokkuvõttes oli pidu siiani kõige mõnusam õhtu üldse ja ma sain suure motivatsiooni keelt õppida, sest pidevalt juttu ajama tulevatele poistele - tüdrukutele on nii nõme muudkui "Could you speak in English, weil Ich bin ein Erasmus-Studentin hier und kann noch nicht so gut Deutsch sprechen (Kas saaksid palun inglise keeles rääkida. Ma olen siin välistudeng ning ei oska veel eriti hästi saksa keelt)" öelda...
Homme on Larsi sünnipäev. Viin talle kingiks Eesti-Saksa lippudega rinnamärgi. J ilmselt saan osa järjekordsest Briach ühikapeost :D
Kallistused Eestisse.
PS! Ma olen niinii uhke, et eestlased Skype'i leiutasid! Või noh, hea meel et see olemas on. Sest eile osalesin ma suurest vahemaast hoolimata Peda Folk 2009 bändide valimisel ja seda ainult tänu projektijuht Aavo vastutulelikkusele ning Skype'le.
Olen rõõmus! :)
Weingartenis liigub tudengielu kindlat mustrit mööda (hmm, kus ei liiguks). Tudengipubid on avatud nädala tipphetkedel (esmaspäev - kolmapäev - reede), muudel õhtutel tuleb elu ise huvitavaks võluda.
Viimasel nädalal olen seda siis harjutama hakanud. Reka juures läks filmiõhtu kenasti. Mõlemal olid oma sõnaraamatud (Reka on ungarist) ja kui midagi kommenteerida tahtsime, siis kiikasime targast raamatust üle (mul on paremat sõnaraamatut vaja!!!). Paari tunni pärast olin 2 korrust allpool Larsi sõpradega peol (Briach on ühikas, kus igaüks teeb seda mida ise heaks arvab). Lars on minu PAL-partner. Siinses sotsiaaltöö osakonnas on käima lükatud partnerlusõppimise projekt, milles viiakse kokku kohalik tudeng ning välisüliõpilane (ideeks siis õppetegevuslik ja kooliväline suhtlemine). Lars teab Eestist palju, eelmisel aastal tutvus ta siin õppinud 3 eesti kutiga (Tallina poistekoolist sedapuhku). Ning sügisel on ta Erasmus-tugend Tallinna Ülikoolis :)
Ühikapidu lõppes tudengipubis Hoki. Tutvusin Larsi supervahvate sõprade Kerstini, Ka'ti, Danieli, Stefani ja teistega.
Järgmisel hommikul sain kokku sotsiaaltöö instituudi õppetöö koordinatori Anke Bay'ga. Panime kokku minu tunniplaani. Anke Bay on superarmas. Ta oli välja uurinud kõik sel semestril loetavad kursused, kus hinde saamiseks kirjalikku eksamit tegema ei pea... Tunniplaan näeb välja selline :
Sellel nädalal päris kõik loengud ei hakanud, kuid 3 sotsiaaltöö ainet ning keeleõpe küll. Sotsiaaltöös on siiani kõik õppejõud meesterahvad ja üks neist räägib Lõuna-Saksa dialekti (võin küll julgelt väita, et mitte kui midagi ei saanud aru). Loengus teen asjalikku nägu ja kirjutan konspekti paremasse äärde sõnu, mida ma ei tea, et kodus veebisõnastikest järgi vaadata. Teaduskeelt ei mõista ikka üldse. Kuid üldine olukord polegi nii hull. Paaniliselt kardan kui õppejõud peaks mingi vastuse saamiseks isiklikult minu poole pöörduma... Selle vastu aitab enne igat uut loengukursust enese õppejõule tutvustamine ja tõdemine, et ma Veel Ei Oska keelt nii hästi, aga soovin õppida :) Kahes loengus kolmest on tudengid pidanud rääkima, kust nad pärit on. Siis tuleb vastusteks linnakesi nagu Stuttgard, Ravensburg, Bonn, Friedrischafen... ja minu Ich komme aus Estland. Järgneb kogu klassi pilguheit minule ning vaikne naerukahin. "aus Estland" sobib nii armsalt nende Saksa linnakeste hulka :)Kolme loengu põhjal võib pisut üldistusi teha ka siinsest loengu- ja tudengikultuurist. Hjaa, siinne sotsiaaltöö kursus (1. aasta vist) on ligi 60 inimest ning kõik on kenasti elavad ja rõõmsameelsed. Ikkagi palju lõunapoolsem rahvas kui eestlased, heh. Enne loengut ja pausi ajal toimub suur söömine (võileivad, puuviljad jne jne) ning loengu ajal janu kustutamine (kõigil on kaasas pudel vee või mahlaga). Õppejõude seesugune söögikultuur ei häiri. Ka ollakse loegu ajal palju aktiivsemad kui minu senine Eesti kogemus näidanud on... Kadestamistväärt. Ja mul on niiii kahju, et ma veel aru ei saa :(
Ahjaa. Lõpuks on mul olemas ka siinseks eluks vajalikud dokumendid-kaardid (nö elamisluba, mis EL liiksmesriikide kodanikele on pelgalt registreeritud number nii igaks juhuks; tudengikaart; pangakaart) ning Saksa telefoninumber! Aga stipendium pole ikkaveel kohal...
Kolmapäeval toimus kuulsas tudengibaaris Alibi semstri alguspidu. Pubi oli muutunud klubiks ning saksa noored vihtusid Rammsteini järgi tantsu lüüa. DJ oli tulihingeline tümaka austaja ja eriti suurepärast diskomuusikat kõrv ei tabanud. Kuid kokkuvõttes oli pidu siiani kõige mõnusam õhtu üldse ja ma sain suure motivatsiooni keelt õppida, sest pidevalt juttu ajama tulevatele poistele - tüdrukutele on nii nõme muudkui "Could you speak in English, weil Ich bin ein Erasmus-Studentin hier und kann noch nicht so gut Deutsch sprechen (Kas saaksid palun inglise keeles rääkida. Ma olen siin välistudeng ning ei oska veel eriti hästi saksa keelt)" öelda...
Homme on Larsi sünnipäev. Viin talle kingiks Eesti-Saksa lippudega rinnamärgi. J ilmselt saan osa järjekordsest Briach ühikapeost :D
Kallistused Eestisse.
PS! Ma olen niinii uhke, et eestlased Skype'i leiutasid! Või noh, hea meel et see olemas on. Sest eile osalesin ma suurest vahemaast hoolimata Peda Folk 2009 bändide valimisel ja seda ainult tänu projektijuht Aavo vastutulelikkusele ning Skype'le.
Olen rõõmus! :)
Tuesday, March 10, 2009
Regentropfen [vihmapiisad]...
Sajab. Sajab. Sajab.
Juba kolmas päev teen plaane, et Ravensburgi minna, kuid alalõpmata on ilm nii halb, et üldse ei ole isu jalutada. Kurb. Sest natukene igav on. Sean end ühikas üha mugavamalt sisse, sest veedan siin viimastel päevadel eriti palju aega. Nimelt ei ole mul ju luba saksa keele intensiivkursusel osaleda (3 aastat keeleõpet), peale minu veel paaril (Lydia on aga kodus haige ja Reka räägib ainult saksa keelt, ei julge temaga veel päris omapäi jalutama minna - keelebarjäär)... Teised kõik aga käivad iga päev 9-16:00 tublisti koolis. Ausõna, olen kade.
Weingarten on tõepoolest nii väike kui enne tulekut kuulsin. Jalutuskäik ümber linna (enamvähem) ei võta kauem kui 1,5 tundi. Ja ma tõepoolest lon-ki-sin. Aga ma ei kurda. Siin on väga armas. Kõik on olemas - hiigelsuur toidupoood, mitmeid-mitmeid rõivapoode, pudi-padi kaupluseid, ÖKO- ja BIOpoed (see teema on siin ekstrapopp), veinikauplused ja 2 tudengibaari (mis on laupäeva õhtuti kinni, heh). Ja pealekauba on Ravensburg 15 minuti bussisõidu kaugusel.
Eile käisin ülikooli asju ajamas. Sain kätte oma tudengikaardi ning signeerisin mitmeid-setmeid stipendiumidokumente. Tegin natuke taustauuringut ka. Minu stipendium on Baden-Würtenbergi stipendium, mida jagatakse iga-aastaselt umbes 1200 inimesele üle maailma, et nad siinses maakonnast õpiksid või oma erialal töötaksid. Ja näedsiis, mina just selle stipi saingi. Lepingu üks punkt oli ka, et pean igal võimalusel Baden-Würtenbergi ja seda stipendiumit reklaamima. Ärge siis ehmuge kui ma siin-seal edaspidi lause vahele "Baden-Würtemberg" tipin. Noh, et ikka oleks korralikult mainitud :)
Ühikakaaslaste Thomase ja Dominickiga olen juba mõned sõnad rohkem vahetanud. Thomas on üsna sakslane (inglise keel murumadal), temalt midagi küsima minnes kasutan eelnevalt mitmeid kordi sõnaraamatut ja mõtlen küsimused ette valmis. Viimati väänasin keelt Müll'i teemadel - prügi sorteerimine. Aga me saime väga edukalt hakkama ja mina kõik vastused. Dominick oskab inglise keelt rohkem ja on hästi abivalmis. Täna me isegi vestlesime köögis :)
Ühikas on põnev elada. Eriti kui ma pole veel kolme oma korterikaaslast näinud. Põnev on just plikade-poolel, sest ilmselgelt tulevad varsti vannitoajärjekorrad ja riiulite-korraldamised. Ilmselgelt kasutame me kõik ka omajagu potsikuid ja totsikuid.
Köögis julgen juba üha rohkem ühisvara kasutada. Olin sel teemal esialgu pisut arglik, ei taha luba küsimata kellegi asju võtta. Aga nagu mulle mitu korda selgeks on tehtud, kõik varustus on ühisvarustus. Tore! Nüüd saan õhtuti sooja sööki teha.
KUI homme on kuiv ilm, lähen ometigi Ravensburgi. Seal on muuseumid!!! Ja õhtul Reka juurde filmi vaatama, ta lubas, et ei vali saksakeelset. Messengeris suudan ma temaga saksa keeles juba rääkida (mul on 3 erinevat internetisõnaraamatut), eks siis paistab kuidas PÄRIS vestlus kulgeb.
Küsse!
[Musi-musi-musi!]
Juba kolmas päev teen plaane, et Ravensburgi minna, kuid alalõpmata on ilm nii halb, et üldse ei ole isu jalutada. Kurb. Sest natukene igav on. Sean end ühikas üha mugavamalt sisse, sest veedan siin viimastel päevadel eriti palju aega. Nimelt ei ole mul ju luba saksa keele intensiivkursusel osaleda (3 aastat keeleõpet), peale minu veel paaril (Lydia on aga kodus haige ja Reka räägib ainult saksa keelt, ei julge temaga veel päris omapäi jalutama minna - keelebarjäär)... Teised kõik aga käivad iga päev 9-16:00 tublisti koolis. Ausõna, olen kade.
Weingarten on tõepoolest nii väike kui enne tulekut kuulsin. Jalutuskäik ümber linna (enamvähem) ei võta kauem kui 1,5 tundi. Ja ma tõepoolest lon-ki-sin. Aga ma ei kurda. Siin on väga armas. Kõik on olemas - hiigelsuur toidupoood, mitmeid-mitmeid rõivapoode, pudi-padi kaupluseid, ÖKO- ja BIOpoed (see teema on siin ekstrapopp), veinikauplused ja 2 tudengibaari (mis on laupäeva õhtuti kinni, heh). Ja pealekauba on Ravensburg 15 minuti bussisõidu kaugusel.
Eile käisin ülikooli asju ajamas. Sain kätte oma tudengikaardi ning signeerisin mitmeid-setmeid stipendiumidokumente. Tegin natuke taustauuringut ka. Minu stipendium on Baden-Würtenbergi stipendium, mida jagatakse iga-aastaselt umbes 1200 inimesele üle maailma, et nad siinses maakonnast õpiksid või oma erialal töötaksid. Ja näedsiis, mina just selle stipi saingi. Lepingu üks punkt oli ka, et pean igal võimalusel Baden-Würtenbergi ja seda stipendiumit reklaamima. Ärge siis ehmuge kui ma siin-seal edaspidi lause vahele "Baden-Würtemberg" tipin. Noh, et ikka oleks korralikult mainitud :)
Ühikakaaslaste Thomase ja Dominickiga olen juba mõned sõnad rohkem vahetanud. Thomas on üsna sakslane (inglise keel murumadal), temalt midagi küsima minnes kasutan eelnevalt mitmeid kordi sõnaraamatut ja mõtlen küsimused ette valmis. Viimati väänasin keelt Müll'i teemadel - prügi sorteerimine. Aga me saime väga edukalt hakkama ja mina kõik vastused. Dominick oskab inglise keelt rohkem ja on hästi abivalmis. Täna me isegi vestlesime köögis :)
Ühikas on põnev elada. Eriti kui ma pole veel kolme oma korterikaaslast näinud. Põnev on just plikade-poolel, sest ilmselgelt tulevad varsti vannitoajärjekorrad ja riiulite-korraldamised. Ilmselgelt kasutame me kõik ka omajagu potsikuid ja totsikuid.
Köögis julgen juba üha rohkem ühisvara kasutada. Olin sel teemal esialgu pisut arglik, ei taha luba küsimata kellegi asju võtta. Aga nagu mulle mitu korda selgeks on tehtud, kõik varustus on ühisvarustus. Tore! Nüüd saan õhtuti sooja sööki teha.
KUI homme on kuiv ilm, lähen ometigi Ravensburgi. Seal on muuseumid!!! Ja õhtul Reka juurde filmi vaatama, ta lubas, et ei vali saksakeelset. Messengeris suudan ma temaga saksa keeles juba rääkida (mul on 3 erinevat internetisõnaraamatut), eks siis paistab kuidas PÄRIS vestlus kulgeb.
Küsse!
[Musi-musi-musi!]
Friday, March 6, 2009
Välkad. Lumikellukesed. Märjad varbad.
Huhh.
Kolm päeva suuu-huuuri toimetusi on nüüd seljataga. Ei, ma ei kurda - hästi kift on olnud. Ja öösiti on uni oioi kui magus :)
Niih. 4ndal märtsil algas ülikoolis Welcoming and Orientation Week. Ärkasin tol hommikul vara, toimetasin ära oma hommikused toimetused ja ikkagi astusin toast liiga hilja välja. Ülikooli juures polnud ma ju veel käinud, sest see asub ühikast teisel pool. Õnneks päris ära ei eksinud ja ma ei olnud viimane kohalejõudja.
Ruumi kogunes umbes 25 uut tudengit ning 4-5 ülikooli töötajat. Esmalt tutvustasid end rahvsvahelise osakonna töötajad ning ülikooli aserektor, kes tegi hiljem ka mõnusa ülikooli struktuuri tutvustuse. Seejärel anti "mikrofon" üle välistudengitele - ikka tüüpiline: kes sa oled; kust pärit; mida kodus õppisid; mida siin õpid; mis oli sinu motivatsioon siia tulla?.
Seltskond on kirju. Siin on noori Kamerunist, Nigeeriast, Tai Kuningriigist, Pakistanist, Indiast, Mehhikost, Ungarist, Islandilt, Valgevenest, Lätist ja siis mina, Eestist. 23st (või pisut enamast) välistudengist on neidusid 6... Jah, tehnikakõrgkool :)
Esimese päeva esimene pool kulus kõigi dokumentide ja ankeetide täitmisele (ülikooli immatrikuleerimine, ravikindlustuse tegemine) ning erineva info jagamisele/saamisele. Tutvusime ka ülikooli keelekeskuse juhataja ning meie tulevase saksa keele õpetajaga. Frau saksa keele õpetaja ütles mulle, Lydiale (islandilt) ja Rekale (Ungarist/Rumeeniast), et meie pole 9.-13. märts intensiivkursusele oodatud, kuna oskame juba või oleme saksa keelt vähemalt õppinud. See kursus olevat vaid täielikele algajatele. Nii juhtuski, et mul on nüüd kuni 15nda märtsini täiesti vaba...
Päeva teises pooles tegi Florian (kutt, kes mulle rongijaama vastu tuli ning ülikoolis välistudengite tuutorina töötab) meile ülikooli kampuse tuuri. Kampus on nii väikese ülikooli kohta päris suur. Ja siin on oma päris korralikult varustatud spordihall. Ujula on ka!!! :) Sportimine olevat kõigile tudengitele tasuta, jehhuu :)
Päev möödus väga asjalik olles. Õhtul jõudsin kodus 45 minutit magada enne kui tuli Ali (noormees Pakistanist), kes ei olnud leidnud oma inglise pistikuga läpakale adapterit ega interneti tarbeks kaablit ja kasutas mõned hetket mu arvutit. Seejärel läksime koos Alibisse, mis on kohalik ja kõigile teada tudengibaar. Alibis on õlu 1.80 eurot :) :) Meie seltskonda oli seal üsna omajagu. Ja vist ka varasematel aastatel kooli sisse astunud välismaalasi. Meeleolu oli lõbus ja saksalikult õllene, aga ometi viisakas. Pikast päevast väsinutena lahkusime enamuste omadega 23:30 ajal. Hommikul oli raske ärgata... ma ei tahtnud tunda end Floriani nahas, kes Alibisse kella 6ni jäi...
5ndal jätkus igasuguste formaalsuste täitmine. Läksime kõik koos Weingarteni kesklinna ja tegime omale pangakontod ning registreerisime end Weingartenisse elama. Jess, mul on nüüd saksa pangas konto :) Pangas läks jubekaua... Enamus ajast oli lihtsalt seismine (1,5 tudi vist), sest konto tegemine toimus privaatkabinettides (korraga 2 inimest). Kui kõik korda aetud, läksime kebabi sööma. Esimest korda elus maitsesin Döner Kebabi ära. Ei saa kurta, päris hea oli. Noh, võib-olla oli ka kõht lihtsalt tühi.
Pärastlõunaks oli organiseeritud giid ja linnaekskursioon. Keegi ei olnud sellest just suuremas vaimustuses, sest hoolimata Saksamaa lõunapoolseimast otsast, oli ilm lihtsalt KOHUTAV. Külm, niiske ja sadas veel miskit vihma ja lume vahepealset. Mina, tarkpea, olin end muidugi mõnusalt ja kevadiselt riietanud ning lõdisesin märgadest varvastest ninaotsani. Pidasime ekskursiooni siiski vastu. Koduteel lippasin poest läbi ja ostsin igaksjuhuks mett, et ometi nüüd kohe haigeks ei jääks.
Õhtul olin 21:30 ajal juba nii unine, et vajusingi üsna kohe koju jõudes ja peale väikest einet voodisse... Ärkasin äratuskella peale 7:00 ning oleksin suurima heameelega veelgi unenägusid vaadanud. Kuid ärkama pidi, sest 8:00 pidime ühika ees juba kohtuma. Tänane oli kogu mahus Konstanzile pühendatud. Konstanzi linn asub Ravensburgist edelas, otse Bodensee järve kaldal. Bodensee omakorda asub päris Saksamaa, Šveitsi ja Austria piiril.
Weingarten asub kummalises kohas. Või on siis siinne trasport lihtsalt kummalise ülesehitusega. Siia saamisest ma olen juba pajatanud... ja tänanegi... Kõigepealt sõitsime Weingartenist bussiga Ravensburgi. Ravensburgist rongiga mingisse teise linna ja seal istusime ümber ning maandusime lõpuks Konstanzis. ja ma ütlen, nende linnade vahemaa pole eriti suur.
Konstanzis jalutasime taas vihmas, tuules ja lumelörtsis linnatuuril giidi kannul. Täna olid enamus end õnneks kõige soojematesse kaasa olnud riietesse pakkinud. Minu talvesaapad aga vedasid end taas kord alt :( Kogu päev olid jalad märjad-märjad. Peale ekskursiooni sõitsime bussiga Konstanzi ülikooli, mis oli omaette kadeduselamus. Ma tahaks et Weigartenis seesugune ülikool oleks. Oeh, ma tahaks, et TLÜl seesugused õppimistingimused oleks! Hoone oli kift, hästi tudengilik - hea sisekujundus, silmnähtavalt väga põhjalikult just kasjutajarühmast lähtuvalt läbi mõeldud. Kujutate ette, neil on seal oma väike loomaaed. Ülikoolis on nimelt loodusteaduskond, mille tarbeks on siis loodsteaduste kabinett organiseeritud. Seal oli nii mõndagi elutut (skeletid, topised, mudelid) ning omajagu elusat (kalad, sisalikud akvaariumites; maod, putukad, kilpkonnad klaasboksides jne). Ja ülikooli suur-suur kaasaegsete tingumustega raamatukogu on avatud iga päev 24 tundi ööpäevas! Raamatukogu on avatud ka meile, ehk sisi Ravensburg-Weingarteni kõrgkooli tudengitele ja kuna neil on seal ka sotsiaalteaduskond, siis võtan ilmselt suvel ühe päeva ja öö ja lähen sinna teadmisi koguma, kirjandust paljundama. Ülikoolis sõime ka lõunat.
Päeva lõpetuseks sai igaüks mõned tunnid vaba aega Konstanzi kesklinnas. Läksime Lydia (island) ja Ivetaga (Läti) kohalikku kaubanduskeskusse. Mina suuri sisseoste ei teinud, leidsin paari-eurose salli-kinnaste kompleti ning soetasin oma esimese saksakeelse raamatu: "Reflexzonenmassage. Methoden und Wirkung." Nüüd saan üheaegselt õppid punktmassaaži ning saksa keelt :)
Tagasi koju jõudes kuulsin ust avades oma kergenduseks (aga ka ärevuseks), et ühes korteri tubadest mängib teler või arvuti meeleolukat filmi ning keegi naerab :) Jess, ma näen oma korterikaaslast/kaaslasi. Läksin oma tuppa... Keegi ei reageerinud (ise arvan, et kui minu ühikakorterisse keski uus kolib, tahaksin temaga küll kohe tutvust teha... aga noh, see olen mina). Õnneks oligi koheselt kellegi abi tarvis, sest just täna tuli arvutit käima vajutades teade, et esineb mingi IP aadressi konflik vms. Loomulikult ei saanud ma mitte kui midagi aru... Ja läksin ning koputasin ettevaatlikult uksele, mis pisut paokile jäetud. Thomas, kes uksele tuli on asjalik ja abivalmis saksa noormees (õnneks ja veidike ka kahjuks ei räägi eriti inglise keelt) ja asus mu arvuti kallal kohe askeldama. Võttis ka mitu telefonikõnet ja küsis, mida teha. Paraku siiski olukord ei paranenud. Jätsimegi asja viimaks nii nagu see on ja ma panustasin interneti omal algatusel naasmisele. Olin juba jõudnud Markole helistada (kellele ma viimasel ajal ainult mureküsimustega helistan - ausõna, luban, et helistan rõõmuküsimustega ka!) kui imeväel internet ise tagasi tuli.
Ja nüüd ma siis siin olen, taas oma voolava netiühenduse ja uute kogemustega. :) Kolme toredat päeva on möödas. Ja loodan, et niinii palju veel ees.
Lisan taas ka mõned fotod.
Meie. Välkad. Florian tutvustab parasjagu spordihalli võimalusi.
4ndal lõdisedes kodu poole sammudes nägin tee ääres lumikellukesi. Rõõm tuli südamesse :)
Õllelauas. Alibi tudengibaar.
Elu esimene Döner Kebab.
Kebabisöömisenäod.
Laur, palun projekteeri mulle ka seesugune maja. Ideid võid koguma minna Konstanzi :)
Konstanzi ülikooli kilbiga konn. Vaatas klaasi tagant, vee alt.
Niisiis. Tänaseks kõik. Uute kirjutamisteni!
Kallistan.
Kolm päeva suuu-huuuri toimetusi on nüüd seljataga. Ei, ma ei kurda - hästi kift on olnud. Ja öösiti on uni oioi kui magus :)
Niih. 4ndal märtsil algas ülikoolis Welcoming and Orientation Week. Ärkasin tol hommikul vara, toimetasin ära oma hommikused toimetused ja ikkagi astusin toast liiga hilja välja. Ülikooli juures polnud ma ju veel käinud, sest see asub ühikast teisel pool. Õnneks päris ära ei eksinud ja ma ei olnud viimane kohalejõudja.
Ruumi kogunes umbes 25 uut tudengit ning 4-5 ülikooli töötajat. Esmalt tutvustasid end rahvsvahelise osakonna töötajad ning ülikooli aserektor, kes tegi hiljem ka mõnusa ülikooli struktuuri tutvustuse. Seejärel anti "mikrofon" üle välistudengitele - ikka tüüpiline: kes sa oled; kust pärit; mida kodus õppisid; mida siin õpid; mis oli sinu motivatsioon siia tulla?.
Seltskond on kirju. Siin on noori Kamerunist, Nigeeriast, Tai Kuningriigist, Pakistanist, Indiast, Mehhikost, Ungarist, Islandilt, Valgevenest, Lätist ja siis mina, Eestist. 23st (või pisut enamast) välistudengist on neidusid 6... Jah, tehnikakõrgkool :)
Esimese päeva esimene pool kulus kõigi dokumentide ja ankeetide täitmisele (ülikooli immatrikuleerimine, ravikindlustuse tegemine) ning erineva info jagamisele/saamisele. Tutvusime ka ülikooli keelekeskuse juhataja ning meie tulevase saksa keele õpetajaga. Frau saksa keele õpetaja ütles mulle, Lydiale (islandilt) ja Rekale (Ungarist/Rumeeniast), et meie pole 9.-13. märts intensiivkursusele oodatud, kuna oskame juba või oleme saksa keelt vähemalt õppinud. See kursus olevat vaid täielikele algajatele. Nii juhtuski, et mul on nüüd kuni 15nda märtsini täiesti vaba...
Päeva teises pooles tegi Florian (kutt, kes mulle rongijaama vastu tuli ning ülikoolis välistudengite tuutorina töötab) meile ülikooli kampuse tuuri. Kampus on nii väikese ülikooli kohta päris suur. Ja siin on oma päris korralikult varustatud spordihall. Ujula on ka!!! :) Sportimine olevat kõigile tudengitele tasuta, jehhuu :)
Päev möödus väga asjalik olles. Õhtul jõudsin kodus 45 minutit magada enne kui tuli Ali (noormees Pakistanist), kes ei olnud leidnud oma inglise pistikuga läpakale adapterit ega interneti tarbeks kaablit ja kasutas mõned hetket mu arvutit. Seejärel läksime koos Alibisse, mis on kohalik ja kõigile teada tudengibaar. Alibis on õlu 1.80 eurot :) :) Meie seltskonda oli seal üsna omajagu. Ja vist ka varasematel aastatel kooli sisse astunud välismaalasi. Meeleolu oli lõbus ja saksalikult õllene, aga ometi viisakas. Pikast päevast väsinutena lahkusime enamuste omadega 23:30 ajal. Hommikul oli raske ärgata... ma ei tahtnud tunda end Floriani nahas, kes Alibisse kella 6ni jäi...
5ndal jätkus igasuguste formaalsuste täitmine. Läksime kõik koos Weingarteni kesklinna ja tegime omale pangakontod ning registreerisime end Weingartenisse elama. Jess, mul on nüüd saksa pangas konto :) Pangas läks jubekaua... Enamus ajast oli lihtsalt seismine (1,5 tudi vist), sest konto tegemine toimus privaatkabinettides (korraga 2 inimest). Kui kõik korda aetud, läksime kebabi sööma. Esimest korda elus maitsesin Döner Kebabi ära. Ei saa kurta, päris hea oli. Noh, võib-olla oli ka kõht lihtsalt tühi.
Pärastlõunaks oli organiseeritud giid ja linnaekskursioon. Keegi ei olnud sellest just suuremas vaimustuses, sest hoolimata Saksamaa lõunapoolseimast otsast, oli ilm lihtsalt KOHUTAV. Külm, niiske ja sadas veel miskit vihma ja lume vahepealset. Mina, tarkpea, olin end muidugi mõnusalt ja kevadiselt riietanud ning lõdisesin märgadest varvastest ninaotsani. Pidasime ekskursiooni siiski vastu. Koduteel lippasin poest läbi ja ostsin igaksjuhuks mett, et ometi nüüd kohe haigeks ei jääks.
Õhtul olin 21:30 ajal juba nii unine, et vajusingi üsna kohe koju jõudes ja peale väikest einet voodisse... Ärkasin äratuskella peale 7:00 ning oleksin suurima heameelega veelgi unenägusid vaadanud. Kuid ärkama pidi, sest 8:00 pidime ühika ees juba kohtuma. Tänane oli kogu mahus Konstanzile pühendatud. Konstanzi linn asub Ravensburgist edelas, otse Bodensee järve kaldal. Bodensee omakorda asub päris Saksamaa, Šveitsi ja Austria piiril.
Weingarten asub kummalises kohas. Või on siis siinne trasport lihtsalt kummalise ülesehitusega. Siia saamisest ma olen juba pajatanud... ja tänanegi... Kõigepealt sõitsime Weingartenist bussiga Ravensburgi. Ravensburgist rongiga mingisse teise linna ja seal istusime ümber ning maandusime lõpuks Konstanzis. ja ma ütlen, nende linnade vahemaa pole eriti suur.
Konstanzis jalutasime taas vihmas, tuules ja lumelörtsis linnatuuril giidi kannul. Täna olid enamus end õnneks kõige soojematesse kaasa olnud riietesse pakkinud. Minu talvesaapad aga vedasid end taas kord alt :( Kogu päev olid jalad märjad-märjad. Peale ekskursiooni sõitsime bussiga Konstanzi ülikooli, mis oli omaette kadeduselamus. Ma tahaks et Weigartenis seesugune ülikool oleks. Oeh, ma tahaks, et TLÜl seesugused õppimistingimused oleks! Hoone oli kift, hästi tudengilik - hea sisekujundus, silmnähtavalt väga põhjalikult just kasjutajarühmast lähtuvalt läbi mõeldud. Kujutate ette, neil on seal oma väike loomaaed. Ülikoolis on nimelt loodusteaduskond, mille tarbeks on siis loodsteaduste kabinett organiseeritud. Seal oli nii mõndagi elutut (skeletid, topised, mudelid) ning omajagu elusat (kalad, sisalikud akvaariumites; maod, putukad, kilpkonnad klaasboksides jne). Ja ülikooli suur-suur kaasaegsete tingumustega raamatukogu on avatud iga päev 24 tundi ööpäevas! Raamatukogu on avatud ka meile, ehk sisi Ravensburg-Weingarteni kõrgkooli tudengitele ja kuna neil on seal ka sotsiaalteaduskond, siis võtan ilmselt suvel ühe päeva ja öö ja lähen sinna teadmisi koguma, kirjandust paljundama. Ülikoolis sõime ka lõunat.
Päeva lõpetuseks sai igaüks mõned tunnid vaba aega Konstanzi kesklinnas. Läksime Lydia (island) ja Ivetaga (Läti) kohalikku kaubanduskeskusse. Mina suuri sisseoste ei teinud, leidsin paari-eurose salli-kinnaste kompleti ning soetasin oma esimese saksakeelse raamatu: "Reflexzonenmassage. Methoden und Wirkung." Nüüd saan üheaegselt õppid punktmassaaži ning saksa keelt :)
Tagasi koju jõudes kuulsin ust avades oma kergenduseks (aga ka ärevuseks), et ühes korteri tubadest mängib teler või arvuti meeleolukat filmi ning keegi naerab :) Jess, ma näen oma korterikaaslast/kaaslasi. Läksin oma tuppa... Keegi ei reageerinud (ise arvan, et kui minu ühikakorterisse keski uus kolib, tahaksin temaga küll kohe tutvust teha... aga noh, see olen mina). Õnneks oligi koheselt kellegi abi tarvis, sest just täna tuli arvutit käima vajutades teade, et esineb mingi IP aadressi konflik vms. Loomulikult ei saanud ma mitte kui midagi aru... Ja läksin ning koputasin ettevaatlikult uksele, mis pisut paokile jäetud. Thomas, kes uksele tuli on asjalik ja abivalmis saksa noormees (õnneks ja veidike ka kahjuks ei räägi eriti inglise keelt) ja asus mu arvuti kallal kohe askeldama. Võttis ka mitu telefonikõnet ja küsis, mida teha. Paraku siiski olukord ei paranenud. Jätsimegi asja viimaks nii nagu see on ja ma panustasin interneti omal algatusel naasmisele. Olin juba jõudnud Markole helistada (kellele ma viimasel ajal ainult mureküsimustega helistan - ausõna, luban, et helistan rõõmuküsimustega ka!) kui imeväel internet ise tagasi tuli.
Ja nüüd ma siis siin olen, taas oma voolava netiühenduse ja uute kogemustega. :) Kolme toredat päeva on möödas. Ja loodan, et niinii palju veel ees.
Lisan taas ka mõned fotod.
Meie. Välkad. Florian tutvustab parasjagu spordihalli võimalusi.
4ndal lõdisedes kodu poole sammudes nägin tee ääres lumikellukesi. Rõõm tuli südamesse :)
Õllelauas. Alibi tudengibaar.
Elu esimene Döner Kebab.
Kebabisöömisenäod.
Laur, palun projekteeri mulle ka seesugune maja. Ideid võid koguma minna Konstanzi :)
Konstanzi ülikooli kilbiga konn. Vaatas klaasi tagant, vee alt.Niisiis. Tänaseks kõik. Uute kirjutamisteni!
Kallistan.
Tuesday, March 3, 2009
Ühikas, Weingarten ja Ravensburg
Õhtul ühikasse jõudes pidin loomulikult veel pool tunnikest veetma võrdlemisi ebameeldiva noormehe Yoekie seltskonnas, kes on siinse ühika administraator-vastutaja-korraldaja. Ta on ka ise tudeng.
Yoekie kummalist Napoleoni kompleksi (olen küll väike, aga ma olen hirmus tegija) märkasin juba Eestis, kui pidin talle helistama. Ta on ilmselgelt oma töö üle tohutult uhke ning leiab, et välismaalased on kindlasti temast madalamal. Siinsed välismaalased... Yoekie on pärit Indoneesiast. Ja ta ütleb väga tihti "okai". Yoekie palus mul alla kirjutada 100% saksakeelsele lepingule, millest ma keeldusin ja siis ta pidi mulle pikalt selgitama, et on ju tehtud inglisekeelne kokkuvõte jne. Peale veel mitmeid sarkastilisi märkuseid ühika korralduse ja paberimajanduse üle pidasin ma paremaks kõigega nõustuda kuna olin juba unine ja hakkasin kaaluma võimalust, et Yoekiel minust kõrini saab ning ma pean öö ning kogu ülejäänud semestri kuuse all veetma (ma ei tea, kas siin on üldse kuuski).
Minu uus tuba on pisike ja valge (meenusid Kessu palatijutud). Toas on voodi, klaasist plaadiga kirjutuslaud, tool, riidekapp ning riiul. Ega rohkemat plegi vaja. Ja päikse toob tuppa ja mõtteisse rõdu!!! :)
Öö möödus sügavas unes. Eilne rännak oli piisavalt väsitav. Ärkasin alles 11:30 ajal. Süüa polnud miskit. Aga ega tahtnud ka. Eilsest hommikust saati polnud isu - kogu minu söök eilsest täna kella kaheni: 2 tassi kohvi, pool apelsini, pool lemmikshokolaadi (Marabou Digestive), brötchen vorsti ja juustuga. Nüüd aga olin puhanud ning käisin pesus. Ühikas on korterite baasil. minu korteris on 6 tuba, 2 vannituba ning köök. Kedagi teistest pole veel nänud, sest siin on ülikoolis vaheaeg.
Pealelõunal läksin linna avastama. Ülikooli välistudengite koordinator, kellele hommikul helistasin (segaduses, et pean 9:30ks sinna minema kuna Florian, kes raudteejaama vastu tuli ajas miskit segamini:P), andis juhised, et ühika aknast paistev Basiilika olgu mulle suunaks. Sealt leian turismiinfo, kust saan linnakaardi jne. Weingarteni Basiilika on tõepoolest siinsamas ja võiks öelda, et on päris võimas :)
Weingarten ise on armas väike linnake, tähendab, selle keskus on, sest muud pole ma ju veel näinud. Leidsin toidupoe ja ostsin süüa. Turismiinfost küsisin ka tehnikapoe kohta, sest selgus, et ühikas on mul küll internet, kuid omal peab kaasas olema kabel :D Tehnikapood on aga teises linna keskuses ehk Ravensburgis. Tõin oma toidumoona koju, sõin-jõin ning sammusin tagasi keskusse, et bssi peale minna. Bussisõit on siin sama lihtne kui teistes Euroopa korralikult toimivates linnades.... Ma tõesti ei tahaks olla välistudeng Tallinnas! Leidsin Ravensburg Marienplatzi ja leidsin MediaMarkti. Ja leidsin Marko ning ühe müüatädi abiga õige juhtme.
Tagasiteel bussis märkas üks noormees minu kramplikku peatuste jälgimist ning küsis, kas saab mind aidata. Arenes mõnus saksakeelne vestlus, milega ma enamvähem keasti hakkama sain. Kui ei sanud, ütlesin inglise keeles :) Kutt tuli minu peatuses maha ja saatis mu ühikani. Ilmselt oli sama tee. Selgus ka, et tema tüdruksõber on suursuursuur Vanilla Ninja fänn.
Selline siis minu esimene päev Weingartenis. Homme algavad Orientation Days (orientatsioonipäevad) - igasugused formaalsused-registreerumised ning ekskursioonid ülikoolis ja linnas. Lisan nüüd allapoole ka mõned täna klõpsatud pildid.
Suvisest reisist jäid alles mõned kodused suveniirid. Eesti võtmehoidja võtsin kaasa ja läkski kohe tarvis :) Nüüd on mul kodused koduvõtmed.
Seesugune tilluke ühikatuba siis. Klõpsatud veel öösel kui olin just kõik lahti pakkinud ja kohe-kohe unisena voodisse vajusin. Kodune voodipesu on niinii mõnus.
Sedasi see Basiilika mu rõdult paistabki.
Basiilika juurest saab treppidest otse vanalinna.
Weingarteni kesklinnake.
Lihtsalt ei saanud jätta vastlakuklit proovimata :)
Minu tuba - keskmise rõdu kõige siinpoolne aken.
Vot seesugune Saksamaa algus. Olen rahul ja rõõmus :)
Saadan kallistusi ja musimopse!
Yoekie kummalist Napoleoni kompleksi (olen küll väike, aga ma olen hirmus tegija) märkasin juba Eestis, kui pidin talle helistama. Ta on ilmselgelt oma töö üle tohutult uhke ning leiab, et välismaalased on kindlasti temast madalamal. Siinsed välismaalased... Yoekie on pärit Indoneesiast. Ja ta ütleb väga tihti "okai". Yoekie palus mul alla kirjutada 100% saksakeelsele lepingule, millest ma keeldusin ja siis ta pidi mulle pikalt selgitama, et on ju tehtud inglisekeelne kokkuvõte jne. Peale veel mitmeid sarkastilisi märkuseid ühika korralduse ja paberimajanduse üle pidasin ma paremaks kõigega nõustuda kuna olin juba unine ja hakkasin kaaluma võimalust, et Yoekiel minust kõrini saab ning ma pean öö ning kogu ülejäänud semestri kuuse all veetma (ma ei tea, kas siin on üldse kuuski).
Minu uus tuba on pisike ja valge (meenusid Kessu palatijutud). Toas on voodi, klaasist plaadiga kirjutuslaud, tool, riidekapp ning riiul. Ega rohkemat plegi vaja. Ja päikse toob tuppa ja mõtteisse rõdu!!! :)
Öö möödus sügavas unes. Eilne rännak oli piisavalt väsitav. Ärkasin alles 11:30 ajal. Süüa polnud miskit. Aga ega tahtnud ka. Eilsest hommikust saati polnud isu - kogu minu söök eilsest täna kella kaheni: 2 tassi kohvi, pool apelsini, pool lemmikshokolaadi (Marabou Digestive), brötchen vorsti ja juustuga. Nüüd aga olin puhanud ning käisin pesus. Ühikas on korterite baasil. minu korteris on 6 tuba, 2 vannituba ning köök. Kedagi teistest pole veel nänud, sest siin on ülikoolis vaheaeg.
Pealelõunal läksin linna avastama. Ülikooli välistudengite koordinator, kellele hommikul helistasin (segaduses, et pean 9:30ks sinna minema kuna Florian, kes raudteejaama vastu tuli ajas miskit segamini:P), andis juhised, et ühika aknast paistev Basiilika olgu mulle suunaks. Sealt leian turismiinfo, kust saan linnakaardi jne. Weingarteni Basiilika on tõepoolest siinsamas ja võiks öelda, et on päris võimas :)
Weingarten ise on armas väike linnake, tähendab, selle keskus on, sest muud pole ma ju veel näinud. Leidsin toidupoe ja ostsin süüa. Turismiinfost küsisin ka tehnikapoe kohta, sest selgus, et ühikas on mul küll internet, kuid omal peab kaasas olema kabel :D Tehnikapood on aga teises linna keskuses ehk Ravensburgis. Tõin oma toidumoona koju, sõin-jõin ning sammusin tagasi keskusse, et bssi peale minna. Bussisõit on siin sama lihtne kui teistes Euroopa korralikult toimivates linnades.... Ma tõesti ei tahaks olla välistudeng Tallinnas! Leidsin Ravensburg Marienplatzi ja leidsin MediaMarkti. Ja leidsin Marko ning ühe müüatädi abiga õige juhtme.
Tagasiteel bussis märkas üks noormees minu kramplikku peatuste jälgimist ning küsis, kas saab mind aidata. Arenes mõnus saksakeelne vestlus, milega ma enamvähem keasti hakkama sain. Kui ei sanud, ütlesin inglise keeles :) Kutt tuli minu peatuses maha ja saatis mu ühikani. Ilmselt oli sama tee. Selgus ka, et tema tüdruksõber on suursuursuur Vanilla Ninja fänn.
Selline siis minu esimene päev Weingartenis. Homme algavad Orientation Days (orientatsioonipäevad) - igasugused formaalsused-registreerumised ning ekskursioonid ülikoolis ja linnas. Lisan nüüd allapoole ka mõned täna klõpsatud pildid.
Suvisest reisist jäid alles mõned kodused suveniirid. Eesti võtmehoidja võtsin kaasa ja läkski kohe tarvis :) Nüüd on mul kodused koduvõtmed.
Seesugune tilluke ühikatuba siis. Klõpsatud veel öösel kui olin just kõik lahti pakkinud ja kohe-kohe unisena voodisse vajusin. Kodune voodipesu on niinii mõnus.
Sedasi see Basiilika mu rõdult paistabki.
Basiilika juurest saab treppidest otse vanalinna.
Weingarteni kesklinnake.
Lihtsalt ei saanud jätta vastlakuklit proovimata :)
Minu tuba - keskmise rõdu kõige siinpoolne aken.Vot seesugune Saksamaa algus. Olen rahul ja rõõmus :)
Saadan kallistusi ja musimopse!
Ränd
2 lennukit ja 3 rongi.
Pisu pelgasin seda rännakut. Aga hakkama sain!
Lendamine on lihtne! Ausõna. Kõik ümberistumised ka. Lausa luksus.
Ja kui siis ükskord Müncheni lennujaamas 16:30 ajal oma pagasi võtsin ja rongi otsima asusin - sealt hakkasid mu Päris seiklused :)
Lennujaam on seal omajagu suur. Ja kusagil ei olnud viita, et näe, sealt leiad rongi. Jalutasin ringi. Ei pabistanud eriti. Üleüldse avastasin eilsega, et ma olen üksi reisides väga asjalik, ei kuluta energiat pabistamise või paanitsemise-vingumise peale. Lõpuks ma siiski kusagile perroonile jõudsin. Rong oli ees. S8 - tuhnisin oma paberites ja ohjess, minu rong. Igaks juhuks küsisin ka lähedal olnud onult üle, õige jah... Aga pilet tuleb perroonilt automaadist osta. Pagan. Rong läks oma teed. Mina jäin ülimegakohutavaltsegast piletimüügiautomaati vahtima. Kusagilt ilmus äkki kenasti abivalmis noormees, kes nii toredalt minuga tegeles kuni ma lõpuks hoopis hoone ülemisel korrusel Deutche Bahn piletikassas õiget piletit ostsin.
Järgmisele S8le jõudsin. Sellega pidin saama Müncheni Haubtbahnhof'i (pearaudteejaam) ja seal ümberistumiseks aega 20 min. Õnneks olin jõudnud varasemale rongile ning München Hbf'is oli aega ligi 45 minutit - ja jumal tänatud! Seal ekslesin pikalt - lihtsalt ei leia perroone üles (minu S8 oli kohalik linnarong, nagu metroo vist). Küsisin, kuid asjata, ei osatud aidata. Lõpuks seisin juba pikas Deutche Bahn infoleti sabas kui otsustasin uuesti küsimist proovida ja kutt mu selja taga vastas, et mine lihtsalt siit nendest treppidest üles. Hjah, ma ei arvestanud, et hoonel oli ligi kolm teenindavat korrust. Ülemisel korrusel leidsin hõlpsalt perrooni 16 ning oma rongi.
Aga München-Ulm rong sõitis jaamast välja 9 minutit hiljem kui pidanuks. Ja kogu sõidu vältel kordas särtsakas naishääl kõlarites, et meie rong on graafikust 9 minutit maas, vabandame... Uurisin oma sõiduplaani. Ulmis pidi mul olema rongide vahetamiseks aega 9 minutit. Kuidas ma saan rongi vahetada kui jõuan peatusse 9 minutit hiljem. Piletikontrolör, kellele oma muret kurtis lubas mulle infot anda, kui rong ikkagi Ulmi ka hilineb. Ulmi jõudes küsisin ühelt samuti väljuvalt noormehelt, kas ta teab, kus on perroon 6 am Süden. ja juhhei, ta läks ka ise sinna. Läksime koos. Ja jõudsime rongile!
Viimane rong. Seal tundsin end juba mõnusalt ja vabamalt. Enam ei mingit pinget. Münchenist sõitma hakates tegin kõne ka noormees Florianile, kes mulle Ravensburgis vastu pidi tulema. Niisiis teadsin ka, et 21:06 rongist väljudes ollakse mul vastas. Rong jõudis täpselt. Ja Florian oli vastas. Väljas oli juba pime. Sõit Ravensburgist Weingartenisse (kaksiklinn ehk üks linn kahe keskusega, nagu olen vist maininud ka) ei kestnud kaua.
Pisu pelgasin seda rännakut. Aga hakkama sain!
Lendamine on lihtne! Ausõna. Kõik ümberistumised ka. Lausa luksus.
Ja kui siis ükskord Müncheni lennujaamas 16:30 ajal oma pagasi võtsin ja rongi otsima asusin - sealt hakkasid mu Päris seiklused :)
Lennujaam on seal omajagu suur. Ja kusagil ei olnud viita, et näe, sealt leiad rongi. Jalutasin ringi. Ei pabistanud eriti. Üleüldse avastasin eilsega, et ma olen üksi reisides väga asjalik, ei kuluta energiat pabistamise või paanitsemise-vingumise peale. Lõpuks ma siiski kusagile perroonile jõudsin. Rong oli ees. S8 - tuhnisin oma paberites ja ohjess, minu rong. Igaks juhuks küsisin ka lähedal olnud onult üle, õige jah... Aga pilet tuleb perroonilt automaadist osta. Pagan. Rong läks oma teed. Mina jäin ülimegakohutavaltsegast piletimüügiautomaati vahtima. Kusagilt ilmus äkki kenasti abivalmis noormees, kes nii toredalt minuga tegeles kuni ma lõpuks hoopis hoone ülemisel korrusel Deutche Bahn piletikassas õiget piletit ostsin.
Järgmisele S8le jõudsin. Sellega pidin saama Müncheni Haubtbahnhof'i (pearaudteejaam) ja seal ümberistumiseks aega 20 min. Õnneks olin jõudnud varasemale rongile ning München Hbf'is oli aega ligi 45 minutit - ja jumal tänatud! Seal ekslesin pikalt - lihtsalt ei leia perroone üles (minu S8 oli kohalik linnarong, nagu metroo vist). Küsisin, kuid asjata, ei osatud aidata. Lõpuks seisin juba pikas Deutche Bahn infoleti sabas kui otsustasin uuesti küsimist proovida ja kutt mu selja taga vastas, et mine lihtsalt siit nendest treppidest üles. Hjah, ma ei arvestanud, et hoonel oli ligi kolm teenindavat korrust. Ülemisel korrusel leidsin hõlpsalt perrooni 16 ning oma rongi.
Aga München-Ulm rong sõitis jaamast välja 9 minutit hiljem kui pidanuks. Ja kogu sõidu vältel kordas särtsakas naishääl kõlarites, et meie rong on graafikust 9 minutit maas, vabandame... Uurisin oma sõiduplaani. Ulmis pidi mul olema rongide vahetamiseks aega 9 minutit. Kuidas ma saan rongi vahetada kui jõuan peatusse 9 minutit hiljem. Piletikontrolör, kellele oma muret kurtis lubas mulle infot anda, kui rong ikkagi Ulmi ka hilineb. Ulmi jõudes küsisin ühelt samuti väljuvalt noormehelt, kas ta teab, kus on perroon 6 am Süden. ja juhhei, ta läks ka ise sinna. Läksime koos. Ja jõudsime rongile!
Viimane rong. Seal tundsin end juba mõnusalt ja vabamalt. Enam ei mingit pinget. Münchenist sõitma hakates tegin kõne ka noormees Florianile, kes mulle Ravensburgis vastu pidi tulema. Niisiis teadsin ka, et 21:06 rongist väljudes ollakse mul vastas. Rong jõudis täpselt. Ja Florian oli vastas. Väljas oli juba pime. Sõit Ravensburgist Weingartenisse (kaksiklinn ehk üks linn kahe keskusega, nagu olen vist maininud ka) ei kestnud kaua.
Aitähid
Istun.
Ja ei oskagi kohe kusagilt pihta hakata.
Kiirustades saan teatada, et Ma Olen Kohal :)
Veebruari teine pool kujunes nii kirjuks. Ja mõneti nii nukraks. Kes teab, see teab, et mina ja lõppemised ei sobi kokku. Nüüd siis lõppesid Kumus olemise ajad, Kultuuriklubi-ajad... Ja võib-olla midagi veel. Aga samas algab ja on alanud juba nii palju uut ja põnevat.
Aitäh kogu Kumu seltskonnale, kes mind 20ndal nii suure armastusega ära saatis, et kui 22. veebruaril Päriselt viimast korda töölt tulin, siis nutsin.
Aitäh-aitäh-aitäh kõigile, kes 26nda õhtul Tallinna Ülikooli Üliõpilaskonna kantseleist läbi astusid. Aitäh nende kallistuste ja heade soovide eest. Ja tulpide eest ka :) Südaöine puntratants jääb kauaks meelde!
Aitäh sünnipäevasoovide eest kõigile, kel meeles oli.
Aitäh emale (suure kokkamise ja kõige muu eest), isale (kõigi nende autosõitude ja abi eest), Kirsile (sünnipäevatordi eest), Nässule (olemise eest)!
Aitäh Erkile, kes meid Lauriga südaööl vastu võttis, et uurida, miks mu sülearvuti haigeks jäi.
Aitäh Erki sõbrale Markole, kes sülearvuti korda tegi!!!
Aitäh Marilale, kes 28ndal nõu ja jõuga appi tuli.
Aitäh kõigile, kes 28ndal läbi astusid, see oli mulle oluline!
Aitäh Barbarale. Kõige eest!
Aitäh Laurile. Toetuse ja Tööstuse tänava toimetuste eest!
Aitäh Markole viimase hetke fotokajubinate hankimise eest!
Aitäh Madisele. Pildimasinata jääksid mu seiklused kõik jagamata, fotomäletamata.
Aitäh lennujaamatiimile - muside ja kallide ja heade soovide eest!
Ja ei oskagi kohe kusagilt pihta hakata.
Kiirustades saan teatada, et Ma Olen Kohal :)
Veebruari teine pool kujunes nii kirjuks. Ja mõneti nii nukraks. Kes teab, see teab, et mina ja lõppemised ei sobi kokku. Nüüd siis lõppesid Kumus olemise ajad, Kultuuriklubi-ajad... Ja võib-olla midagi veel. Aga samas algab ja on alanud juba nii palju uut ja põnevat.
Aitäh kogu Kumu seltskonnale, kes mind 20ndal nii suure armastusega ära saatis, et kui 22. veebruaril Päriselt viimast korda töölt tulin, siis nutsin.
Aitäh-aitäh-aitäh kõigile, kes 26nda õhtul Tallinna Ülikooli Üliõpilaskonna kantseleist läbi astusid. Aitäh nende kallistuste ja heade soovide eest. Ja tulpide eest ka :) Südaöine puntratants jääb kauaks meelde!
Aitäh sünnipäevasoovide eest kõigile, kel meeles oli.
Aitäh emale (suure kokkamise ja kõige muu eest), isale (kõigi nende autosõitude ja abi eest), Kirsile (sünnipäevatordi eest), Nässule (olemise eest)!
Aitäh Erkile, kes meid Lauriga südaööl vastu võttis, et uurida, miks mu sülearvuti haigeks jäi.
Aitäh Erki sõbrale Markole, kes sülearvuti korda tegi!!!
Aitäh Marilale, kes 28ndal nõu ja jõuga appi tuli.
Aitäh kõigile, kes 28ndal läbi astusid, see oli mulle oluline!
Aitäh Barbarale. Kõige eest!
Aitäh Laurile. Toetuse ja Tööstuse tänava toimetuste eest!
Aitäh Markole viimase hetke fotokajubinate hankimise eest!
Aitäh Madisele. Pildimasinata jääksid mu seiklused kõik jagamata, fotomäletamata.
Aitäh lennujaamatiimile - muside ja kallide ja heade soovide eest!
Tuesday, February 17, 2009
Lennupilet, kohver, 2 nimekirja ja punane pea
Lõpuks ometi ostsin lennupileti ära. 2. märts 2009 12:55 Tallinn-Copenhagen-München. Taganemisteed enam pole. Tagasilendu veel ka mitte :D
Lõpuks ometi ostsin kohvri ära. Kirsi pidavat sinna peaaegu sisse mahtuma. Nüüd on mul kaks valikut: võtta kaasa hulk riideid ja muud kraami või rääkida Kirss nõusse, et suva need lõpueksamid ja 12nes klass, hüpaku kohvrisse.
Aeg-ajalt kui vabam hetk tekib, meisterdan nimekirju. Praegu on korralikke, hea vormistusega nimekirju kaks. "Enne minekut tarvis teha" ning "Kohvrisse". Esimesest olen juba peaaegu pooled tegevused maha saanud tõmmata, ehk siis nii mõndagi on tehtud.
Jah. Ning astusin ka esimese sammu, et sakslaste massidesse paremini sulanduda - olen nüüd punapea. Kindlasti oleksin ma blondina palju enam tähelepanu tõmmanud :)
Lõpetuseks suvaline kasulik saksakeelne väljend:
der Kostenvoranschlag - kulueelarve (raamatust "15 minutut saksa keelt", peatükk Ärikontaktid :))
Lõpuks ometi ostsin kohvri ära. Kirsi pidavat sinna peaaegu sisse mahtuma. Nüüd on mul kaks valikut: võtta kaasa hulk riideid ja muud kraami või rääkida Kirss nõusse, et suva need lõpueksamid ja 12nes klass, hüpaku kohvrisse.
Aeg-ajalt kui vabam hetk tekib, meisterdan nimekirju. Praegu on korralikke, hea vormistusega nimekirju kaks. "Enne minekut tarvis teha" ning "Kohvrisse". Esimesest olen juba peaaegu pooled tegevused maha saanud tõmmata, ehk siis nii mõndagi on tehtud.
Jah. Ning astusin ka esimese sammu, et sakslaste massidesse paremini sulanduda - olen nüüd punapea. Kindlasti oleksin ma blondina palju enam tähelepanu tõmmanud :)
Lõpetuseks suvaline kasulik saksakeelne väljend:
der Kostenvoranschlag - kulueelarve (raamatust "15 minutut saksa keelt", peatükk Ärikontaktid :))
Saturday, January 31, 2009
Pooleks aastaks ära!
Nüüd on siis kindel ja kõik formaalsed dokumendid allkirjastatud - lähen pooleks aastaks Saksamaale õppima. Kuidas see kõik juhtus?
Detsembri keskpaigas saabus meie TLÜ Sotsiaaltöö Instituudi listi kiri, kus kuulutati võimalusest kandideerida stipendiumile, mis tagab võimaluse õppida pool aastat Lõuna-Saksamaa kõrgkoolis. Olen sarnaseid kirju oma postkastist omajagu leidnud ja alati hetkeks mõelnud kuid lõpuks ikkagi oma siinsesse ellu mugavalt tagasi nõjatunud ja kandideerimata jätnud. Sel korral läks teisiti... Võib-olla tingis teistsuguse suhtumise teatav elukorralduse muutus novembris kui Laur ära kolis.. Võib-olla hirm bakatöö kirjutamise ees. Võib-olla sain suvisest rännust tõsise pisiku ja nüüd ei suuda rahulikult Eestimaa pinnal püsida.
Ühesõnaga kandideerisin ja instituut oli nõus. Saksa täpsus nõudis kandideerimispabereid (5 eri dokumenti) nii paberkandjal kui e-postiga. Ametlik vastuvõtuotsus saabus postkasti alles jaanuari keskel. Nüüd ootan veel täpsustusi stipendiumi kohta, mis peaks ka saabuma tavaposti teel. Aga kõik on ametlikus mõttes minekuvalmis.
Linn, kuhu lähen on Ravensburg-Weingarten. Tegelikult on need kaks eri linna (või kaksiklinn), mis asuvad üksteisele väga lähedal. Ühesõnaga märksõnaks Ravensburg (jah, seal tehakse ägedamad puzzled). Ülikool on tegelikult kõrgkool - Hochschule Ravensburg-Weingarten. Ja hurraa, tegemist on poistekooliga. Noh, peaaegu... Sest see on tehnikakõrgkool, milles miskipärast tegutseb ka Sotsiaaltöö Instituut :)
Kus maal omadega olen? Millal sõidan? Hetkel, tänasel päeval, ei ole eriti kusagil maal. Kohver on ostmata... Lennupiletid ka. Ravensburgi jõudmine on üldse omaette värk, sest sõita saan ilmselt 2 lennuki ja 3 rongiga. Aga ma veel ei pabista. Vähemalt olen teinud nimekirja tegevustest, mis Eestis veel enne minekut ära tuleb toimetada. See on pikk nimekiri. Ja ärasõit on üsna tõenäoliselt 2. või 3. märtsil. Ehk siis kuu aega veel. Lootus on, et jõuan selle lühikese veebruarikuuga ülikoolis ära teha tsükliõppes kõik oma kevadsemestri ained ja järgmisse õppeaastasse jääb vaid bakatöö kirjutamine ning ained, mida isiklikust huvist kuulata tahan. Ülikool on mõnus :)
Detsembri keskpaigas saabus meie TLÜ Sotsiaaltöö Instituudi listi kiri, kus kuulutati võimalusest kandideerida stipendiumile, mis tagab võimaluse õppida pool aastat Lõuna-Saksamaa kõrgkoolis. Olen sarnaseid kirju oma postkastist omajagu leidnud ja alati hetkeks mõelnud kuid lõpuks ikkagi oma siinsesse ellu mugavalt tagasi nõjatunud ja kandideerimata jätnud. Sel korral läks teisiti... Võib-olla tingis teistsuguse suhtumise teatav elukorralduse muutus novembris kui Laur ära kolis.. Võib-olla hirm bakatöö kirjutamise ees. Võib-olla sain suvisest rännust tõsise pisiku ja nüüd ei suuda rahulikult Eestimaa pinnal püsida.
Ühesõnaga kandideerisin ja instituut oli nõus. Saksa täpsus nõudis kandideerimispabereid (5 eri dokumenti) nii paberkandjal kui e-postiga. Ametlik vastuvõtuotsus saabus postkasti alles jaanuari keskel. Nüüd ootan veel täpsustusi stipendiumi kohta, mis peaks ka saabuma tavaposti teel. Aga kõik on ametlikus mõttes minekuvalmis.
Linn, kuhu lähen on Ravensburg-Weingarten. Tegelikult on need kaks eri linna (või kaksiklinn), mis asuvad üksteisele väga lähedal. Ühesõnaga märksõnaks Ravensburg (jah, seal tehakse ägedamad puzzled). Ülikool on tegelikult kõrgkool - Hochschule Ravensburg-Weingarten. Ja hurraa, tegemist on poistekooliga. Noh, peaaegu... Sest see on tehnikakõrgkool, milles miskipärast tegutseb ka Sotsiaaltöö Instituut :)
Kus maal omadega olen? Millal sõidan? Hetkel, tänasel päeval, ei ole eriti kusagil maal. Kohver on ostmata... Lennupiletid ka. Ravensburgi jõudmine on üldse omaette värk, sest sõita saan ilmselt 2 lennuki ja 3 rongiga. Aga ma veel ei pabista. Vähemalt olen teinud nimekirja tegevustest, mis Eestis veel enne minekut ära tuleb toimetada. See on pikk nimekiri. Ja ärasõit on üsna tõenäoliselt 2. või 3. märtsil. Ehk siis kuu aega veel. Lootus on, et jõuan selle lühikese veebruarikuuga ülikoolis ära teha tsükliõppes kõik oma kevadsemestri ained ja järgmisse õppeaastasse jääb vaid bakatöö kirjutamine ning ained, mida isiklikust huvist kuulata tahan. Ülikool on mõnus :)
Subscribe to:
Posts (Atom)