Ühika ees. Ainult pool pagasist on minu :)
Kõige-kõige-kõige kallimatega.
Thursday, September 3, 2009
Tuesday, September 1, 2009
Eesti
7ndal augustil jõudsin tagasi koju. Ei olnudki suuri tundeid. Aa, tegelikult oli - kui suur on pagasi ülekaal ja kas ma pean lisa maksma. Aga pabistaja nagu ma olen, pakkisin kõik siiski õigetesse piiridesse ja ülekaaluga probleeme ei tulnud. Nojah, seda ka seetõttu, et ligi 20 kg asju jätsin Kanishki juurde Weingartenisse :) Natukene tunnen puudust 2st paarist kingadest... Ja saabastest, mille pakkimistuhinas kogemata minema viskasin :'( Siiski, nüüd saan Saksamaale minna tõepoolest vaid väikese käekotiga, kõik vajalik (kuni kosmeetikani välja) on seal olemas-ootamas.
Pool aastat möödub linnulennul. Aga ei olnud eriti kurb ära tulla. Jah, nutsin küll. Aga mitte meeleheitest. Väga kalleid sõpru ja üks väga oluline inimene jäid Saksamaale. Ja hulganisti paiku veel külastamata ja Elisabethi kokakunstitunnid toimumata... Aga Eestis ootasid mind ju siinsed sõbrad, pere ja elu. Ilmselt pole muremõtteid kuna tean, et lähen sinna õige pea jälle külla. Kogemuste võrra olen rikkam, teadmiste võrra samuti. Sõpru, väga kalleid, leidsin ka. Ning noormehe, kes hinge puudutas. Võib ju öelda, et saavutasin fantastilise tulemuse :)
Aga koju jõudes tabas mind suur reaalsus ja igapäevased mured-toimetused. 2 nädalat elasin vanemate juures. Nüüd aga sain lõpuks ometi tagasi Tööstuse tänavale kolida. Seal toimus nimelt põhjalik remont. Hea on tagasi oma korteris olla. Kõik on kodune, kuid hubasusest jääb veel vajaka. Elan ju veel poolenisti kastide otsas, iga päev pakin midagi lahti. Ja tööturg ning selle probleemid said ka minu muremõteteks. Nimelt otsin nüüd üle 5 aasta jälle tööd. Märtsikuuni laabus kõik kuidagi iseenesest. Töö leidis minu... Nüüd aga on kõik sootuks teisiti. Aga pooldan PoSu ideoloogiat ehk Positiivset Suhtumist. Hakkasin jälle ehteid looma ning olen ametiotsingutel aktiivne. Küll varsti midagi leian.
Aitäh kõigile, kes mu toimetuste vastu huvi tundsid/tunnevad - kallistused teile. Reisimist ma ei jäta. Kui rännutee jälle jalge all, olete Teie esimesed kes sellest kuulevad :) Loodan, et saan Kanishkilt peagi kätte meie ärasõidupildid, siin postitan nad siia teilegi näitamiseks kindlasti üles.
Pool aastat möödub linnulennul. Aga ei olnud eriti kurb ära tulla. Jah, nutsin küll. Aga mitte meeleheitest. Väga kalleid sõpru ja üks väga oluline inimene jäid Saksamaale. Ja hulganisti paiku veel külastamata ja Elisabethi kokakunstitunnid toimumata... Aga Eestis ootasid mind ju siinsed sõbrad, pere ja elu. Ilmselt pole muremõtteid kuna tean, et lähen sinna õige pea jälle külla. Kogemuste võrra olen rikkam, teadmiste võrra samuti. Sõpru, väga kalleid, leidsin ka. Ning noormehe, kes hinge puudutas. Võib ju öelda, et saavutasin fantastilise tulemuse :)
Aga koju jõudes tabas mind suur reaalsus ja igapäevased mured-toimetused. 2 nädalat elasin vanemate juures. Nüüd aga sain lõpuks ometi tagasi Tööstuse tänavale kolida. Seal toimus nimelt põhjalik remont. Hea on tagasi oma korteris olla. Kõik on kodune, kuid hubasusest jääb veel vajaka. Elan ju veel poolenisti kastide otsas, iga päev pakin midagi lahti. Ja tööturg ning selle probleemid said ka minu muremõteteks. Nimelt otsin nüüd üle 5 aasta jälle tööd. Märtsikuuni laabus kõik kuidagi iseenesest. Töö leidis minu... Nüüd aga on kõik sootuks teisiti. Aga pooldan PoSu ideoloogiat ehk Positiivset Suhtumist. Hakkasin jälle ehteid looma ning olen ametiotsingutel aktiivne. Küll varsti midagi leian.
Aitäh kõigile, kes mu toimetuste vastu huvi tundsid/tunnevad - kallistused teile. Reisimist ma ei jäta. Kui rännutee jälle jalge all, olete Teie esimesed kes sellest kuulevad :) Loodan, et saan Kanishkilt peagi kätte meie ärasõidupildid, siin postitan nad siia teilegi näitamiseks kindlasti üles.
Subscribe to:
Posts (Atom)