Teise päeva hommik Roomas oli ilus ja palav ja päikseline. Nautisime taas pesemismõnusid ning kasutasime luksust sõita metroojaama kämpingu transfeerbussiga:) Kesklinna jõudsime ennelõunal ja juba olid kõikjal turistid-turistid-turistid.
Selle päeva peamisteks huviobjektideks olime loomulikult Colosseumi ja Foorum Romanumi valinud... Kuid me ei teadnud üht üsnagu tülikat asjaolu... Pühapäev oli. Ja selle pühapäeva võinuks vabalt Turistipäevaks nimetada. Colosseumi juurde jõudes, ja ikkaveel hoone suurust-võimsust imetledes, märkasime mammutjärjekorda. Ausõna, see oli õudust tekitav. Ligi 100-metrises järjekorras seisid inimesed mitte üksikult üksteise taga, vaid umbes 5-kaupa reas üksteise taga. Otsustasime, et tundi või lausa kahte me järjekorras seismisele ei kuluta ja läksime Foorum Romanumi piletijärjekorda uudistama (neil kahel tähtsal kohal on nimelt ühispilet - ostad ühest kohast ja sama piletiga saad hiljem teise ilma järjekorras seismata sisse). Ka Foorumi juures on pikk järjekord:( Peale üürikest aru pidamist otsustasime sealse järjekorra siiski vapralt ära seista. Seisime kordamööda, saba lookles otse lõõskava päikse käes. Nii sai üks varjus olla ja jõudu koguda. Ahjaa, ma vist ei maininud, et sooja oli 36 kraadi ja ilmselt enamgi... Varjus:D Lõpuks saime piletid. Ootamist oli vist umbes tunni jagu, mis polegi kõige hullem. Kuid sisse me kohe ei läinud.
Kuna ilm oli palav-palav, otsisime lähedal asunud pargikesest joogikaevu (Roomas ja kogu Itaalias on tohutu luksus see, et igal pool on kaevud voolava karge joogiveega. Mine ja pane vaid pudel alla ja kustuta janu), kustutasime janu ja mängisme maha põhjaliku veesõja. Peale seda olime valmis avastama Foorum Romanumi võlusid ning uudistama ajahambast puretud varemeid. Abiks laenutasime omale audiogiidi ning meil oli tõesti huvitav! Foorumil veetsime vist 4 tundi või rohkemgi.. Ja seal võiks veeta neli päeva, sest vaadata on hullupööra palju!
Foorum Romanum nähtud, oli aeg juba piisavalt hiline, et otsustada, mis siis edasi saab. Ja me otsustasime, et Turistipäev on piisav põhjendus jääda Rooma ka esmaspäevaks. Nii saame palju rahulikumalt esmaspäeval Colosseumit uudistada ning ei torma, pea laiali otsas, ühest paigast teise. Päeva teises pooles jalutasime veel linna olulistes paikades, sõitsime suitseva ja mingi gaasi järgi kohutavalt haiseva bussiga (hiljem nägime bussi ümber tulekustutitega jooksvaid onusid), imetlesime purskkaevusid.
Üheksa paiku ostsime toidupoest üht-teist söödavat ning sõitsime metrooga Villa Borghese hiigelparki. Jah, Rooma kesklinnas asub tohutult suur park, milles omakorda muuseumid, teatrid, kinod ja isegi loomaaed:D Mõtlesime seal oma õhtusöögi süüa ning ringi vaadata, et ehk leiame kõrvalise põõsaaluse, kus öö veeta. Tiberi kämpinguküla ei olnud just eriti tagasiminekut väärt. Park oli suur-suur... Jõudsime vist vaevalt kümnendiku läbi jalutada... Siis tuli väsimus ja kõhutühjus, istusime maha ja võtsime einet. Kõht täis, otsustasimegi, et kesklinna poole me enam tagasi ei sõida, küll leiame pargist mõnusa magamiskoha - öö oli sumedalt soe.
Ja kõrvalise, turvaliselt varjulise, kuid ometi väga käidavas kohas paigakese magamiseks me ka leidsime. Ühe pargitee ääres kasvas tihe hekk, mille taha murule tee laternavalgus kottpimeda varju heitis. Hekitagune ala oli nelinurkne korvpalliplatsi suurune muruala, igast küljest heki või müüriga piiratud. Seal heki varjus leidsime suure puu all omale mõnusa lohu, kuhu matt asetada ning magamiskottidega kerra keerata. Eks ma tegelikult natuke pabitasin ka, et kui keegi meid näeb või politsei leiab ja minema ajab või hoopis mõni bandiit tülitama tuleb... kuid Laur on selles suhtes mõnusalt külma närviga ja rahustas mind edukalt maha.
Olime juba päris magama jäämas kui äkki otse pea juures krabinat kuulsin... Olin kindel, et kui nüüd pea üles tõstan ja suure puu poole vaatan, näen teisel pool puud mõnd a-sotsiaali magamas vms... Kuid nägin hoopis siili:) Jah, sealsamas meie peade kohal oli end magama sättimas mõnusalt pontsakas ja mõnusalt okkaline siil. Võib-olla olime ära võtnud tema magamislohu... Või tuli ta meie und valvama... Nii me siis igaljuhul uinusime, Villa Borghese pargis Roomas, kolmekesi - mina, Laur ja siil.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment