Üle Läti-Eesti piiri sõitmine oli tõesti eriline. Kuu aega rännuteed ja kogemusi, kuid Eestimaa on Eestimaa. Sõnadesse on raske seada. Loodus oli nii kodune ja rahulik. Ei ütleks, et midagi meeletult hurmavat, metsikult kaunist - lihtsalt lihtne ja kodune, armas.
Pärnu-Jaagupis kallistasin tee ääres Tammepuud. Tere kodu!
Ega Eestiski kohe esimene auto ei peatunud... Pärnust saime Pärnu-Jaagupisse ühe toreda Kaitseliidu neiuga. Hea oli küüdi pakkujatega eesti keeles rääkida. Ning mõnuga jutustasime oma rännumuljeid.
Pärnu-Jaagupis ootasime juba pisut kauem. Emaga olin pidevalt telefoniühenduses, teatasin, et oleme Eestis, kuid edasi on raske saada. Lõpuks peatus auto ning toretore, otsesõit Tallinnasse. Noor meesterahvas roolis oli teel firma suvepäevadelt koju. Okei, Tallinnasse, aga kuhu siis täpsemalt? "Ma sõidan Viimsisse." vastas mees. "Ohhoo, meie ka!" Jah, nii me siis otse Viimsisse saimegi, sest mu vanemad olid juba pikisilmi ootamas ja oleks patt otse Tööstuse tänavale minna.
Aga ega ma siis emale kohe öelnud, et me nüüd otse koju saame. Ei, kuni Viimsisse maja ette saabumiseni arvas tema, et me ikkaveel kusagil Pärnu kandis passime. Helistasin siis ja ütlesin, et nüüd on lugu selline, et oleks vaja üks pilt teha... "Tulge alla ja tehke meist ometi pilti!" Ja rõõm oli suur ning siiras.
Kodu.Kodu.Kodu.
Tööstuse tänaval olid roherohelises aias kõik viljad valmimas. Noppisin põõsast värskeid magusaid vaarikaid.
Saturday, September 13, 2008
Kodutee
Bialystoki juurest rekkajaamast me ühtegi eriti head pakkumist ei saanud. Meie ideaal oleks olnud sealt Läti või Eesti rekka peale saada, kuid nii paraku ei läinud. Asja tegi raskemaks ka see, et tol päeval kehtis Poola piires rekkadele kella üheksani õhtul liikumiskeeld. Ühtede Leedu juhtidega saime jutule, et kui me õhtuks sealt liikuma ei saa, viivad nemad meid Riiga.
Oodata oli veel mitu-mitu tundi, otsustasime, et asume tee ääres hääletama. Väga kaua me seal ei oodanud, peagi võttis üks noormees meid peale, kuid edasi saime vaid Bialystokini. Bialystokist saime üsna sujuvalt ühe Ungari rekkamehega peaaegu Poola-Leedu piirini (30 km piirist) - tema jäi sinna ühte minitanklasse ööbima. Kuid selleks ajaks oli aeg juba hiline ning päike loojunud. Kant oli pime, tankla mõttetult väike ja meil hirm nahas, et nüüd jääme laustundmatusse kohta kottpimedasse telki püstitama ja ööbima.
Ei, otsustasime, maksku mis maksab, auto peale saada. Selleks võtsime appi taskulambi ning korraldasime süsteemi. Kotid asetasime tanklast välja sõitva tee äärde kraavipervele (nagu hiljem selgus), sinnasamma suure tee äärde seisis siis Laur (seljas kõige heledam soe riideese, mis kotis leidus) ning mina asusin seisma üle väljasõidutee ning näitasin tema peale lambiga valgust. Tundub ju hea süsteem! Paraku praktikas mitte. Autod, need vähesed mis liiklemas, vuhiseisd mööda ning ilmselt ei näinud tee ääres midagi. Proovisime oma süsteemi veel üht ja teist pidi, kuid asjatult.
Ühel hetkel märkasime, et tanklasse on peatuma tulnud väike auto, mille tagaiste täitsa tühi :) Juht ja juhi kõrval istunud neiu ajasid omavahel juttu ning toimetasid midagi. Laur käis küüdivõimalusi uurimas ning oldi nõus. Kuigi oleksime saanud 30 või 40 km üle piiri Leedu poolr, piirdusime siiski piiripunktiga.
Poola-Leedu piir oli meie jaoks keset ööd suur saavutus. Saime ära sellest tobenõmeülihalvast hääletuskohast, saime autos pisut soojeneda ning olime lõpuks piiri peal. Seal, eikellegi maal, palusime maha. Asetasime kotid tee äärde ning hakkasime mööduvate autode juhtide tähelepanu püüdma. Loomulikult ei puudunud kasutusel olevate vahendite hulgast silt "Riia / Estonia", Eesti lipp ning isamaalised laulud. Kummalisel kombel ei oldud keset ööd Poola-Leedu piirilt hääletajate pealevõtmisest huvitatud. Seisime seal vist tunni.. Või kaks. Kuid igav ei olnud. Uni ka mitte. Nägime karihiirt - imetilluke veel tillemate mustade silmatäpikestega väike näriline, kes keset autoteed siblides ühtäkki selle laiust märgates ära ehmatas ning sihitult ringiratast jooksis.
Mingil hetkel asus teisel pool teed väikese kaubiku ümber kohmitsema lüheldane meesterahvas ning me olime tusased, et ta just seal oma kaupu ümber tõstab. Nimelt ei olnud tee just maailmatu lai ning selle kaubiku kõrval peatunud rekka (kui keegi oleks meid peale soovinud võtta) võinuks tee kinni panna. Samal ajal kui me seal omavahel arutasime kui hääletajavaenulik see kaubikujuht ikka on, pöördus tema aga meie poole küsimusega "Kuhu te minna soovite?". Selgus, et tema hakkab sealt just sel hetkel Riia poole sõitma ning võtab meid meeleldi peale.
Jah, selle Poola kaubikuga sõitsime me terve öö (turvavööd puudusid ning jube kitsas oli) ning hommikul 5:45 jõudsime Riia ringteele. Onu oli nii armas ja heasüdamlik, et viis meid meile sobilikku kohta ära (vastasel juhul oleksime pidanud Riia linna ringteel 30 või 40 km seiklema, et õigesse kohta jõuda). Püüdsime teel võimalikult palju üleval olla ning temaga juttu ajada, kuid terve aeg see välja ei tulnud. Onu rääkis, et sai sms'i teel ülemuselt teate Eestisse sõita. Kui kontorisse kohale läks, et paberid võtta, selgus, et hoopis Riiga vaja minna. Sättis end õhtul sisi valmis ja Bialystoki kandis andis ülemusele telefonitsi teada, et on nüüd teel ja kõik laabub. Ülemus aga oli nii varasest minekust üllatunud, kuna Riias pidi onu alles 2 päeva pärast olema. Ups:)
See oli ka põhjus, miks ta nii lahkelt meid õigesse hääletuskohta oli nõus viima. Niikuinii oli tal Riias 2 päeva ringi tuulata, niisama, oma lõbuks. Meie olime aga tasuta seltskond. Kell 5:45 Riia ringteele jõudes oli liiklus teel peaaegu olematu. Laur oleks tahtnud kusagile põõsasse paariks tunniks magama minna, kuid mina keeldusin. 300 km Tallinnani ja meie magame põõsas, eieiei. Võimlesin seal une kontidest välja, kaubikuonu tegi teed ning pakkus kartulikrõpse :) Kui hommikusöök söödud jätsime temaga hüvasti ning asusime hääletama.
Päike tõusis üha kõrgemale ning öised vammusid hakkasid üleliigsed tunduma. Kuna koju peab ikkagi uhkelt ja kenalt saabuma, käisin vahetasin tee ääres olevas metsas riided ära. Leidsin Laurile ka 5 mustikat:) Paraku ei ole 300 km Tallinnast kiireks auto peale saamiseks piisav argument. 1 tund. 2 tundi. 3 tundi. Magasime kottide peal vahetustega. 4 tundi. 5 tundi. 6 tundi. Viimaks peatus meie Eesti lipu lehvitamise peale üks vana onu, Läti-eestlane. Ütleski, et võttis meid peale ainult lipu pärast. Temaga saime peaaegu piirini.
Piiri juurest võtsid meid üsna ruttu peale keskealine meesterahvas ja noor neiu. Selgus, et nad olid töökaaslased ja sõitsid Pärnusse mingile kohtumisele. Poolelt sõidult sai härral auto roolimisest küllalt ning juhi kohale asus neiu. Selle peale korkis onu kõrvalistmel kohe lahti väidetavalt tema enda meisterdatud veini. Maitses päris hea. Läti oma.
Oodata oli veel mitu-mitu tundi, otsustasime, et asume tee ääres hääletama. Väga kaua me seal ei oodanud, peagi võttis üks noormees meid peale, kuid edasi saime vaid Bialystokini. Bialystokist saime üsna sujuvalt ühe Ungari rekkamehega peaaegu Poola-Leedu piirini (30 km piirist) - tema jäi sinna ühte minitanklasse ööbima. Kuid selleks ajaks oli aeg juba hiline ning päike loojunud. Kant oli pime, tankla mõttetult väike ja meil hirm nahas, et nüüd jääme laustundmatusse kohta kottpimedasse telki püstitama ja ööbima.
Ei, otsustasime, maksku mis maksab, auto peale saada. Selleks võtsime appi taskulambi ning korraldasime süsteemi. Kotid asetasime tanklast välja sõitva tee äärde kraavipervele (nagu hiljem selgus), sinnasamma suure tee äärde seisis siis Laur (seljas kõige heledam soe riideese, mis kotis leidus) ning mina asusin seisma üle väljasõidutee ning näitasin tema peale lambiga valgust. Tundub ju hea süsteem! Paraku praktikas mitte. Autod, need vähesed mis liiklemas, vuhiseisd mööda ning ilmselt ei näinud tee ääres midagi. Proovisime oma süsteemi veel üht ja teist pidi, kuid asjatult.
Ühel hetkel märkasime, et tanklasse on peatuma tulnud väike auto, mille tagaiste täitsa tühi :) Juht ja juhi kõrval istunud neiu ajasid omavahel juttu ning toimetasid midagi. Laur käis küüdivõimalusi uurimas ning oldi nõus. Kuigi oleksime saanud 30 või 40 km üle piiri Leedu poolr, piirdusime siiski piiripunktiga.
Poola-Leedu piir oli meie jaoks keset ööd suur saavutus. Saime ära sellest tobenõmeülihalvast hääletuskohast, saime autos pisut soojeneda ning olime lõpuks piiri peal. Seal, eikellegi maal, palusime maha. Asetasime kotid tee äärde ning hakkasime mööduvate autode juhtide tähelepanu püüdma. Loomulikult ei puudunud kasutusel olevate vahendite hulgast silt "Riia / Estonia", Eesti lipp ning isamaalised laulud. Kummalisel kombel ei oldud keset ööd Poola-Leedu piirilt hääletajate pealevõtmisest huvitatud. Seisime seal vist tunni.. Või kaks. Kuid igav ei olnud. Uni ka mitte. Nägime karihiirt - imetilluke veel tillemate mustade silmatäpikestega väike näriline, kes keset autoteed siblides ühtäkki selle laiust märgates ära ehmatas ning sihitult ringiratast jooksis.
Mingil hetkel asus teisel pool teed väikese kaubiku ümber kohmitsema lüheldane meesterahvas ning me olime tusased, et ta just seal oma kaupu ümber tõstab. Nimelt ei olnud tee just maailmatu lai ning selle kaubiku kõrval peatunud rekka (kui keegi oleks meid peale soovinud võtta) võinuks tee kinni panna. Samal ajal kui me seal omavahel arutasime kui hääletajavaenulik see kaubikujuht ikka on, pöördus tema aga meie poole küsimusega "Kuhu te minna soovite?". Selgus, et tema hakkab sealt just sel hetkel Riia poole sõitma ning võtab meid meeleldi peale.
Jah, selle Poola kaubikuga sõitsime me terve öö (turvavööd puudusid ning jube kitsas oli) ning hommikul 5:45 jõudsime Riia ringteele. Onu oli nii armas ja heasüdamlik, et viis meid meile sobilikku kohta ära (vastasel juhul oleksime pidanud Riia linna ringteel 30 või 40 km seiklema, et õigesse kohta jõuda). Püüdsime teel võimalikult palju üleval olla ning temaga juttu ajada, kuid terve aeg see välja ei tulnud. Onu rääkis, et sai sms'i teel ülemuselt teate Eestisse sõita. Kui kontorisse kohale läks, et paberid võtta, selgus, et hoopis Riiga vaja minna. Sättis end õhtul sisi valmis ja Bialystoki kandis andis ülemusele telefonitsi teada, et on nüüd teel ja kõik laabub. Ülemus aga oli nii varasest minekust üllatunud, kuna Riias pidi onu alles 2 päeva pärast olema. Ups:)
See oli ka põhjus, miks ta nii lahkelt meid õigesse hääletuskohta oli nõus viima. Niikuinii oli tal Riias 2 päeva ringi tuulata, niisama, oma lõbuks. Meie olime aga tasuta seltskond. Kell 5:45 Riia ringteele jõudes oli liiklus teel peaaegu olematu. Laur oleks tahtnud kusagile põõsasse paariks tunniks magama minna, kuid mina keeldusin. 300 km Tallinnani ja meie magame põõsas, eieiei. Võimlesin seal une kontidest välja, kaubikuonu tegi teed ning pakkus kartulikrõpse :) Kui hommikusöök söödud jätsime temaga hüvasti ning asusime hääletama.
Päike tõusis üha kõrgemale ning öised vammusid hakkasid üleliigsed tunduma. Kuna koju peab ikkagi uhkelt ja kenalt saabuma, käisin vahetasin tee ääres olevas metsas riided ära. Leidsin Laurile ka 5 mustikat:) Paraku ei ole 300 km Tallinnast kiireks auto peale saamiseks piisav argument. 1 tund. 2 tundi. 3 tundi. Magasime kottide peal vahetustega. 4 tundi. 5 tundi. 6 tundi. Viimaks peatus meie Eesti lipu lehvitamise peale üks vana onu, Läti-eestlane. Ütleski, et võttis meid peale ainult lipu pärast. Temaga saime peaaegu piirini.
Piiri juurest võtsid meid üsna ruttu peale keskealine meesterahvas ja noor neiu. Selgus, et nad olid töökaaslased ja sõitsid Pärnusse mingile kohtumisele. Poolelt sõidult sai härral auto roolimisest küllalt ning juhi kohale asus neiu. Selle peale korkis onu kõrvalistmel kohe lahti väidetavalt tema enda meisterdatud veini. Maitses päris hea. Läti oma.
Tere - Head aega Warzawa ja Peter
Niisiis ei sõitnudki me järjekordses külastatavas linnas ei rongi ega trammiga jänest, bussiga ka mitte. Nagu õiged pöidlaküüdiga reisivad tudengid - Warzawa kesklinna viis meid takso :)
Kahjuks jäi meil Warzawaga tutvumiseks aega vaid mõni tund, kuid tegelikult üldülevaate saamiseks sellest piisas. Tore oli! Päev oli palav, suvi esitles end täies hiilguses. Jalutasime vanalinnas, püüdsime meelde jätta huvitavaid muuseume, kuhu kunagi tagasi tulles kindlasti läheme.
Hommikul oli Peter linna vaatamisväärsuste kohta lühikese ülevaate teinud, püüdsime siis kõike ka oma silmaga näha. Nüüd tagantjärgi mõeldes jättis kustumatuima mulje Stalini Kultuurikeskus. Ma ei ole üldse kindel, kas selle hiidmonstrumi nimi ka tegelikult selline on, kuid ilmselt annab üsna hästi mõtte edasi. Stalin oli selle hoone Warzawale kinkinud. Tore iseenesest, et kultuurikeskus on seal (vist) koguaeg olnud. Hoone ise on 34 korrust - pilvelõhkuja. Peter soovitas meil loomulikult kõige kõrgemale korrusele minna, sealt olevat linnale super ülevaade. Sinna me kahjuks ei jõudnud.
Stalini Kultuurikeskuse lähedal raudeteejaama kõrval oli meie Warzawa lemmik objekt nr 2. Uus kaubanduskeskus fantastilise arhitektuuriga. Jah, kallid sõbrad, ma tõepoolest suutsin hinnata selle keskuse kunstilist väärtust (täiesti adekvaatselt), kahetsemata tõsiasja, et ajanappuse tõttu ma ühtegi kauplust külastada ei saanud :) Mul on enda üle hea meel. Varsti-varsti lisan siia ka asjakohaseid fotosid - siis saate kõigest parema ülevaate. Mul on äärmiselt kahju, et ei oska sõnades kirjeldada kui eriline see hoone oli...
Ja juba oligi aeg nii kaugel, et Peter lõpetas büroos tööpäeva, uuris kus me oleme ning teatas peagi, et ootab meid kaubanduskeskuse selle-ja-selle poe ees. Hämmastav mees! Täiendasime siis kärmesti oma toiduvarusid ning pakkisime Peteri juurde tagasi jõudes kiiresti kotid. Peagi olime valmis ning teekond koju algas (taas).
Peter ütles, et on Bialystokki suunduva tee ääres näinud mitmeid suuremaid ja väiksemaid rekkajaamu. See oli meile hea uudis, sealtkandist võis juba Eestigi autosid leida. Teel oli ta valmis igasse bensukasse sisse pöörama ning rekkade ees edasi-tagasi sõitma, et saaksime Eesti või Läti-Leedu numbrimärkidega autosid otsida ning neid leides küüti küsida. Kahjuks olime mitmes kohas edutud, sest kuigi Eesti autosid leidus, läksid paljud neist a)vales suunas või b)olid juba täis (2 juhti või juht ning tema naine/tütar/poeg). Viimaks otsustasime (toetudes varasemale kogemusele), et linna sisse me siiski ei sõida ning jätame viimases rekkajaamas enne Bialystokki Peteriga hüvasti.
Ma olen vist juba üsna hästi mõista andnud, et Peter on lihtsalt fantastiliselt külalislahke ning abivalmis mees. Hüvasti jättes uuris ta veelkord üle, kas me ikka kindlasti plaanime Warzawasse tagasim minna ning pakkus, et kui plaanime, siis võiks see ju toimuda 2009 suvel. Tema võtaks omale puhkuse ning sõidaks poegadega Põhja-Poola, meie saksime aga nende majast omale reisi-staabi teha ning suuremad asjad sinna jätta, samal ajal kui ise üle Poola ringi rändame. Hullumeelselt suurepärane pakkumine ju! Lubasime kontakti hoida ning Poola sattudes kindlasti ühendust võtta :)
Kahjuks jäi meil Warzawaga tutvumiseks aega vaid mõni tund, kuid tegelikult üldülevaate saamiseks sellest piisas. Tore oli! Päev oli palav, suvi esitles end täies hiilguses. Jalutasime vanalinnas, püüdsime meelde jätta huvitavaid muuseume, kuhu kunagi tagasi tulles kindlasti läheme.
Hommikul oli Peter linna vaatamisväärsuste kohta lühikese ülevaate teinud, püüdsime siis kõike ka oma silmaga näha. Nüüd tagantjärgi mõeldes jättis kustumatuima mulje Stalini Kultuurikeskus. Ma ei ole üldse kindel, kas selle hiidmonstrumi nimi ka tegelikult selline on, kuid ilmselt annab üsna hästi mõtte edasi. Stalin oli selle hoone Warzawale kinkinud. Tore iseenesest, et kultuurikeskus on seal (vist) koguaeg olnud. Hoone ise on 34 korrust - pilvelõhkuja. Peter soovitas meil loomulikult kõige kõrgemale korrusele minna, sealt olevat linnale super ülevaade. Sinna me kahjuks ei jõudnud.
Stalini Kultuurikeskuse lähedal raudeteejaama kõrval oli meie Warzawa lemmik objekt nr 2. Uus kaubanduskeskus fantastilise arhitektuuriga. Jah, kallid sõbrad, ma tõepoolest suutsin hinnata selle keskuse kunstilist väärtust (täiesti adekvaatselt), kahetsemata tõsiasja, et ajanappuse tõttu ma ühtegi kauplust külastada ei saanud :) Mul on enda üle hea meel. Varsti-varsti lisan siia ka asjakohaseid fotosid - siis saate kõigest parema ülevaate. Mul on äärmiselt kahju, et ei oska sõnades kirjeldada kui eriline see hoone oli...
Ja juba oligi aeg nii kaugel, et Peter lõpetas büroos tööpäeva, uuris kus me oleme ning teatas peagi, et ootab meid kaubanduskeskuse selle-ja-selle poe ees. Hämmastav mees! Täiendasime siis kärmesti oma toiduvarusid ning pakkisime Peteri juurde tagasi jõudes kiiresti kotid. Peagi olime valmis ning teekond koju algas (taas).
Peter ütles, et on Bialystokki suunduva tee ääres näinud mitmeid suuremaid ja väiksemaid rekkajaamu. See oli meile hea uudis, sealtkandist võis juba Eestigi autosid leida. Teel oli ta valmis igasse bensukasse sisse pöörama ning rekkade ees edasi-tagasi sõitma, et saaksime Eesti või Läti-Leedu numbrimärkidega autosid otsida ning neid leides küüti küsida. Kahjuks olime mitmes kohas edutud, sest kuigi Eesti autosid leidus, läksid paljud neist a)vales suunas või b)olid juba täis (2 juhti või juht ning tema naine/tütar/poeg). Viimaks otsustasime (toetudes varasemale kogemusele), et linna sisse me siiski ei sõida ning jätame viimases rekkajaamas enne Bialystokki Peteriga hüvasti.
Ma olen vist juba üsna hästi mõista andnud, et Peter on lihtsalt fantastiliselt külalislahke ning abivalmis mees. Hüvasti jättes uuris ta veelkord üle, kas me ikka kindlasti plaanime Warzawasse tagasim minna ning pakkus, et kui plaanime, siis võiks see ju toimuda 2009 suvel. Tema võtaks omale puhkuse ning sõidaks poegadega Põhja-Poola, meie saksime aga nende majast omale reisi-staabi teha ning suuremad asjad sinna jätta, samal ajal kui ise üle Poola ringi rändame. Hullumeelselt suurepärane pakkumine ju! Lubasime kontakti hoida ning Poola sattudes kindlasti ühendust võtta :)
Subscribe to:
Posts (Atom)