Ekskursioonitamine

Hallo-hallo!
Nagu eelmises sissekandes lubasin - kell huvi, siis lihavõttejänkude pildid on siin.

Ohhohh. Peale vaheaega on siin kõik nii jooksujalul läinud. 17ndal aprillil läksime jalgrattaoskjonile. Seiklesime bussiga ja jõudsime kohale, see toimus, ee, Ravensburgist pisut edasi väikeses linnakeses. Ja nii tore nii tore nii tore, saingi omale ratta (16 eurot:)) ja ostsime ka Mārisele sünnipäevakingiks ratta (8 eurot:)). Mārise sünnipäev on küll alles 5ndal mail, aga mõtlesime kohe, et anname talle kingi ikka kohe kätte. Pidasime veel plaani, et sõidame ühika juurde ja kutsume ta õue "juttu ajama". Aga enne kui koju minna sai oli vaja ju turvameetmeid, ratastel puudusid lukud. Kaufland tuli appi ja ma läksin kõige turvalisemaid valima. Kõnnin siis, kaks lukku näpus, kassade poole kui märkan tuttavat triibulise pusaga selga. Māris oli just samal ajal poodi sisseoste tegema tulnud. End varjata polnud mõtet, ta oli mind juba märganud. Ja kohe asus ka küsima, et miks mul 2 lukku on. "Ee, Margret oli ka kaasas, tema ostis ka ratta :)". "Aaa, okei". Õue jõudes püüdsin Kanishkile märku anda, et ta nüüd kinkimistseremooniaks valmis oleks sest "vaata, kes mu selja taga kõnnib". Ja seal me siis naerulaginal talle rattaluku sünnipäevaõnnega üle andsime. Ta oli alguses suht segaduses ja ei saanud aru, mis toimub. Kuni lõpuks mõistis ja pisut protesteerida püüdis, et tal on ju sündimise päevani veel aega...

Õhtul läksime proovisõitu tegema. Tore oli... Kuni paduvihm meid oma hella embusse võttis ja rahe õlale ja ninale koputama hakkas. Mõnda aega seisime kusagil Weingarteni katuse all varjus ja siis sõtkusime läbimärgadena koju... Õhtusöök sooja joogiga oli kosutav :)

19. aprillil oli lõpuks ometi Basiilika ekskursioon. See kirik on ikka suursugune küll. Meie ekskursiooni põhirõhk oli orelil. Räägitakse, et Weingarteni Basiilika orel on Lõuna-Euroopas ja põhjapool Alpe suurim orel üldse. Ma eriti ei imesta ka, sest sellel pillil on 6666 vilet! Ja see ei ole
mitte kiriku sisse ehitatud vaid on kiriku osa! Pildid kirjeldavad ehk paremini: Basiilika.

24.-25. aprill toimus kauaoodatud Stuttgardi-ekskursioon. Superkift oli! :) Reede hommikul 6:10 kogunesime ühika ees ja kõndisime karges külmas (3 soojakraadi) bussipeatusse. Rongidega Stuttgardis olime kell 10. Esimesena viidi meid Daimler-Benszi "linnaossa" (muul viisil ei suuda seda hiigel keskust nimetada). Muuseumis ei käinudki, sest meil olid kaasas inseneritudengid, kellele tehas palju enam huvi pakkus. Nii kõndisingi väga asjalikku nägu tehes kaasa hiigelrobotite vahelt läbi juhitud tehasetuuri. Oli küll põnev jah, sain kinnitust, et kardan roboteid. Aga vähemalt olen ma nüüd ära näinud Mercedes-Benzu mootori kontrollimise seadme, linnuke kirjas.

Peale tehast anti meile Stuttgardi kesklinnas 1 tund lõunapausiks ning edasi kiirustasime rongidega uhiuude Porsche muuseumisse. Seal, võin öelda, oli põnevam. Ilusad autod ja hea giid. Ohh ja otseloomulikult sai just muuseumi ees minu fotoka aku tühjaks :( Sellest reisist siis peaasjalikult poole päeva pildid. Ja natuke veel Kanishki mobiilipilte, mille lisan hiljem oma picasa albumisse juurde. Poole päeva pildid aga siin: Stuttgart.

Ja Porschedele järgnes taas lõbus rongisõit (ausalt, sel päeval kasutasime kindlalt rohkem kui kümmet rongi) Pforzheimi, mille kõrval väikeses külas asus meie hostel. Hostel oli vanade kindlusvaremete vahele ehitatud. Mitte just arhitektuuri-ime, kuid hubane ja mõnus küll. Õhtul läksime veel poole seltskonnaga välja sööma ja ajasime poole ööni juttu. Hommikul oli taas kiire-kiire, kähku hommikusöök ja juba minema. Nagu ekskursioonidel ikka :)

Laupäev möödus Karlsruhes. Esmalt tehti meile linnaekskursioon, seejärel taas tund lõunapausiks ning siis sõitsime linna äärde kunsti- ja meediatehnoloogiakeskusse. Linnaekskursioon oli põnev, giid rääkis imehuvitavalt. Kas te teadsite, et jalgratas leiutati Karlsruhes? Ja, et Karlsruhe on ka Euroopa kultuuripealinnaks pürginud, aga ei ole veel valitud. Tallinn, näe, on. Tundsin end sel päeval nii imehästi. Mingi peaaegu eufooriline õnnetunne oli, ei oska öelda miks. Linn oli niinii ilus, lubasime üksteisele, et sinna läheme veel ühel päeval väiksema seltskonnaga tagasi! Ja see kunstimuuseum. Oehh, niiiii fantastiliselt suursugune ja huvitav ja põnev. 2 kuud olen juba muuseumit igatsenud... Ja nüüd lõpuks :) Hehh, seal eksisime esialgu tegelikult ära ka. Hoone on hiigelsuur. Ja me kõndisime fuajeest pisut vales suunas ning leidsime end kunstiülikoolist. Olin hirmus segaduses, sest tean ju ometi milline üks muuseum välja peab nägema. Hehh. Aga lõpuks saime kaardist abi ja jõudsime Päris muuseumisse.

Muuseumiga ekskursioon ka suuremalt jaolt lõppes. Tagasiteel oli meil Stuttgardis veel tunniajane peatus, mille sisustasin Sparkasse pangaautomaati otsides - ei leidnud... Ja tagasi Weingartenis olime kella kaheksa ajal õhtul.

Eile oli pühapäev. Meie väikese seltskonna avastamisretke päev. Sel korral oli meid 6: Fausto, Iveta, Ali, Maris, Kanishk ja mina. Käisime Langenargenis. Väike linn Bodensee kaldal, taas. Seal on vana kindlusloss, mille torni sai ronida, ronisime. Ja ümber lossi toimusid pidustused, sest avati suvehooaega. Mängis muusika ja tantsiti barokktantse. Ilm oli hirrrrrmus tuuline, aga ilus ikkagi. Pildid siin: Langenargen. Piltidele tuleb Ali ja Kanishki kaamerast kindlasti lähipäevil veel lisa ;)
Õhtul koju jõudes valmistasime loomulikult jälle üheskoos süüa (praekartulid ja pizza) ja päeva lõpetasime filmiga.

Selliseid toimetusi olen siin toimetanud siis. Kuulsin, et Eestis on ka soojakraadid. Ema käib juba rannas päevitamas :D Siin on sooja natuke vähem kui varem, 19 ja nii. Aga suvetunne ei kao kuhugile :)

Kallid teile!

Elu - suvi - naerusuud !

Saksamaal on üha ilusam, ilusam. Juba üle nädala on päike igapäevaselt paistnud ja sooja üle 20 kraadi. Eelmisel nädalavahetusel tabas mind ootamatu haigus, käisin haiglas ning järgmisel päeval kutsusid Kanishk ja korterikaaslane Dominick mulle kiirabi. Sain rohtu ning esmaspäeval olin jälle jalul. Pühapäeval pidi ju jalgrattalaat olema, Kanishk - Maris - Lydia sinna ka läksid... Et kuulda oma 24-tunnisest hilinemisest. Ülikooli välistudengite koordinaator ajas kuupäevad-nädalapäevad segi ja nii arvasimegi meie, et laat on pühapäeval. Kuigi oli laupäeval :(

8ndal aprillil hakkas vaheaeg. Teisipäeva õhtul tulime koolist ja läksime Kaniskiga parki istuma. Peagi ühinesid meiega Martin ja Wagner TOEFL kursuselt ja veel varsti Kanishki toakaaslane Martin 2 sõbraga. Ja siis veel Daniel, minu sotsiaaltöö kursuselt. Nii tore suvine pärastlõuna sõpradega pargis. Kolmapäeva õhtul käisin Birgitil külas (naine, kellega kohtusin Vend ja Õde programmi kohtumisõhtul, tegelikult on ta Ivani "õde"). Birgit on super! Ta on ülimalt sõbralik, jutukas, rõõmsameelne ja osavõtlik. Rääkisime tema verandal mitu tundi ja istusime veel elutoaski, sest väljas läks jahedaks. Pajatasime reisimisest, jagasime superhuvitavaid kogemusi ja kommenteerisime elu-olu Saksamaal ja Eestis.

Vaheaeg läks nii rutakalt, et nagu ei märganudki. Olen hästi palju õues olnud. Ostsime grilli, tegime ka esimese barbeque - pikniku. Supertore oli. Pilte saate suuremal hulgal vaadata siit: Pildid piknikust.

Laupäeval käisin Ma´rise ja Kanishkiga Ravesburgis rändamas. Ja linna olid vallutanud Lihavõtted - Marienplatzi ühes osas sai kümnetele-kümnetele jänkudele pai teha ja neid sülle võtta. Jänkupildid panen ka varsti siia üles ;) Hiljem leidsime linna ääreosast ilusa roheala ja mägisime frisbee'd. Sooja oli 26 kraadi!!!!! Ma´rise kollase frisbee nimi on nüüd Adolf. Lihtsalt. Tundsime, et ta on nagu seltskonna liige.

Pühapäeval kogusime kokku väikese pühapäevaseltskonna (vist mainisin, et plaanime algatada traditsiooni igal pühapäeval uut kohta avastama asuda). Sel korral oli meid küll vähevõitu: Mina, Dana, Ma´ris ja Ivan, kuid asi seegi. Sattusime küll jälle Friedrichshafenisse, kuid seal oli ülimalt tore. Laenutasime pedaal-paadi ja käisime Bodenseel sõitmas. Tagasitulles korraldasime minu juures põhjaliku Lihavõtteõhtusöögi. Värvisime mune ka. Pildid siin: Lihavõttepildid.

Eile oli Saksamaal endiselt riigipüha ja Bodo-piirkond tudegitele rongisõiduks prii. Kasutasime Kanshki - Ma´risega võimalust ja läksime Lindausse. Mulle meeldib Lindau! Ei oska öelda miks. Seal on niinii kena ja ilus ja armas. Meenutab miskipärast mingit Itaalia kanti. Kuna Kanishk polnud elusees paadiga sõitnud, rentisime taas paadi. Sedapuhku auto-kujulise, ülimalt päikselise kollase :) See oli vist mu elu parim paadisõit. Tagasi sadamasse jõudes olime peaaegu lahkumas kui meenus, et meie kollane Adolf ununes kollasesse paati, no lihtsalt ei paistnud välja. Kanishk hüppas siis kelmikate hüpetega paadist paati ja tõi Adolfi ära. Paadisadama kõrval oli nii kutsuv roheline platsike, et tegime mõned naerukilkeid tulvil frisbee-ringid. Kuni ma ühe viske ajal Adolfit päris kinni ei püüdnud ja ta veeres veeres veeres, ning teenõlvast alla paadisilla juurde vette. Oih!!! Nüüd tuli meile appi laenutuses töötav noormees, kes ise kelmikate hüpete ja tasakaalumeisterlikkust nõudvate sammudega üle paatide tõttas ja meie Adolfi päästis. Lõpp hea, kõik hea. Päeva lõpetuseks sõime Lindaus kebabi-pizzat ja Ravensburgis bussi oodates kooki. Päikselise esmaspäeva pildid on siin: Lindau.

Täna plaanisime Ma´rise - Ivani - Ivetaga Kaniskile üllatuse teha ja ta Ravensburgi jäähalli uisutama viia (ta on seda elus vaid paar korda teinud), aga paraku jäi päevakangelane haigeks. Teine kord siis.

Homme on vaheaja viimane päev. Mulle. Teistel on vist juba loengud. Tore oli. Ja tore, et kool jälle hakkab. Siin on kõik tore. Oii, ja mul oli nii tore kui ühel päeval leidsin oma toa ukse tagant paki. Keegi oli selle postist toonud. Aavo saatis mulle Eestist Peda Folk 2009 plakati ja flaiereid ja t-särgi. Parim üllatus üldse! Plakat on nüüd nagu kord ja kohus toa seinal ja tuju läheb heaks kui seda vaatan :)

Kallistused teile! Ja saadan päikesesooja, Basiilika imeilusat kellahelinat ja õitsevate lillede lõhna!

1 kuu Saksamaal

2. aprillil tähistasin suure ilutulestiku ja võimsa shampanjaga 1. kuu tähtpäeva Saksamaal. Hmmh, tegelikult sattusin mõnede välkadega Alibisse piljardit mängima :)
Aga nii siis on, olengi juba terve kuu sinmail olnud... Ja aeg läheb niinii kiiresti.

Aga mis siis selle kuu jooksu:
* külastasin Konstanzi ja Friedrichschafenit
* proovisin esimest korda elus kebabi (täidab kõhtu)
* uudistasin mitmeid-mitmeid saksa pidusid ning sain osa tõelisest välistudengite peost
* tutvusin kohalike sakslastega
* seadsin end põhjalikult mõnusalt ühikasse sisse (ühes uute kõlarite, webcami, uue kosmeetika ja uute kingadega :D)
* sain omale imetoreda "õe"

Sellest "õe"-saamise loost lähemalt. Hochschule Ravensburg Weingartenis on imevahva algatus "Venna ja õe projekt". Kuna siia aasta aastalt üha enam välistudengeid saabub, on välja mõeldud lahendus, kuidas välistudengeid paremini Saksa kultuuriga siduda, kuidas neile kohalikku elu-olu tutvustada, kuidas nende tutvusringkondagi laiendada. Projektiga liitumiseks täitsime kõik avalduse, milles ennast, oma huvisid ja hobisid ning muid eelistusi kirjeldasime ning kohalik linnavalitsus (või muu "office") leiab igale tudengile kohaliku pere või paari, kellega huvid või erialad kattuksid ning viib nad omavahel kokku. Kolmapäeval, 1. aprillil oligi Venna ja Õe projekti esimene kohtumisõhtu. Plaanisin esialgu mitte minna, sest minu "õde" ei saavat tulla. Kuid sõbrad käisid peale ja ühinesin siiski.

Kohtumisõhtu toimus Ravensburgi raekoja imeilusas saalis ning õhkkond oli väga õdus. Jõudsin end juba hetkeks väga kurvalt tunda, sest kõigil teistel oli oma perekond või "õde/vend", kellega tutvuma asuti... Kuni minu juurde astus tumedapäine rõõmsameelne naisterahvas ja küsis, kas ka mina ilma kaaslaseta olen... Selgus, et tema tudeng ei saanud tulla ning me tutvusime siis omavahel. Birgit on juba selle esimese kohtumise põhjal vapustavalt tore naine, töötab ülikooli karjäärikeskuses ning elab ise Ravensburgis. Klapp oli nii hea, et leppisime õhinal kokku tulevased kohvitamised ja külaskäigud. Nii hea meel on :)
Paraku oma tegelikust "õest" ei olegi ma hetkel veel midagi kuulnud...

Kuidas ma end siin tunnen ja kuidas mul läheb? Nii küsivad paljud, kes huvi tunnevad... Nüüd saan kindlalt vastata ja seejuures täiesti aus olla, et niinii hästi läheb! Meeldib, et lõpuks ometi on kõik paigas ja nii mõnigi olukord lahendab end justkui ise ära. Loengutega olen rahul, paar süvainteraktiivset saksakeelset tundi jätsin ära ja püüan nüüd kibekiiresti midagi iglisekeelset asemel leida, aga pabinat ei ole, nii põnev on hoopis! Saksa sõbrad on toredad ja ülimalt abivalmid, mõnes loengus ei luba nad mul sõnaraamatust sõnu vaadata ja püüavad ise seletada. Saksa keele kursusel on natuke lihtne, sest minu õiget taset ei ole, on kas piiisut liiga kerge või liiga keeruline. Aga see tähendab justnimelt rohkem tööd iseendaga ning iseseisvat õppimist, nüüd juba pean vaatama, et ikka aega jääb. Esialgsed igavlemised on vist möödumas, toredalt palju on toimetamist. JA MULLE NIINII MEELDIB, ET WEIGARTEN ON VÄIKE LINNAKE, JA RAVENSBURG ON IMEARMAS LINNAKE :)

Natuke shokiteraapiat ka. Olen juba ammuilma plaaninud, et laupäeva hommikul Ravensburgi minna, sest laupäeviti on seal turg. Kõik kiidavad ja soovitavad, et no küll on siis seal armas. Leppisime eile lõpuks Kanishkiga kokku, et täna läheme. Hommikul magasin loomulikult sisse ja kohale jõudsime üsna turupäeva lõpuks, kuid imevahva oli sellest hoolimata. Sõime hommikupizza ja jõime kohvi. Ja siis justkui eikusagilt tuli minu ülimalt halb enesetunne. Oma minestamistega olen ju varem jamanud ja tean, mis tunne on minestada või kuidas on enne minestamist. Või mida ma sel puhul tegema pean. Aga ei olnud täielik "pilt eest" tunne. Oli lihtsalt üha hullem ja halvem - peavalu, nõrkus, uimasus ja tuhat muud eriti ebameeldivat tunnet ühtekokku. Otsustasime bussile minna ja koju sõita, kuid bussis läks veel hullemaks... Kanishk veenis mind, et haiglasse läheksime... Olin viimases hädas nõus. Saingi siis proovida, kuidas ühes väikses Saksa linnas on esmaabisse minna ja kuidas on ratastooliga sõita ja kuidas on oma sümptomeid inglise-saksa keelesegus kirjeldada. Ja sain abi ja sain rohtu ja pärastlõunaks oli juba palju parem. Istusime veel koju tulles pikalt tiigi ääres ja rääkisime filosoofiast.

Homme plaanime oma pühapäevast avastusreisi, ei teagi vel kuhu. Oo, ja hommikul on vanade jalgrataste laat, siinsamas lähedal. Läheme ka sinna sõiduvahendeid kaema, ehk ka soetama :)
Küll ma siis äkki juba õhtul kirjutan, kuidas läks ja kas ratta sain!

Kevadet teile, SUVE TEILE! Siin on juba 3 päeva üle 20 kraadi sooja olnud :)