Üle Läti-Eesti piiri sõitmine oli tõesti eriline. Kuu aega rännuteed ja kogemusi, kuid Eestimaa on Eestimaa. Sõnadesse on raske seada. Loodus oli nii kodune ja rahulik. Ei ütleks, et midagi meeletult hurmavat, metsikult kaunist - lihtsalt lihtne ja kodune, armas.
Pärnu-Jaagupis kallistasin tee ääres Tammepuud. Tere kodu!
Ega Eestiski kohe esimene auto ei peatunud... Pärnust saime Pärnu-Jaagupisse ühe toreda Kaitseliidu neiuga. Hea oli küüdi pakkujatega eesti keeles rääkida. Ning mõnuga jutustasime oma rännumuljeid.
Pärnu-Jaagupis ootasime juba pisut kauem. Emaga olin pidevalt telefoniühenduses, teatasin, et oleme Eestis, kuid edasi on raske saada. Lõpuks peatus auto ning toretore, otsesõit Tallinnasse. Noor meesterahvas roolis oli teel firma suvepäevadelt koju. Okei, Tallinnasse, aga kuhu siis täpsemalt? "Ma sõidan Viimsisse." vastas mees. "Ohhoo, meie ka!" Jah, nii me siis otse Viimsisse saimegi, sest mu vanemad olid juba pikisilmi ootamas ja oleks patt otse Tööstuse tänavale minna.
Aga ega ma siis emale kohe öelnud, et me nüüd otse koju saame. Ei, kuni Viimsisse maja ette saabumiseni arvas tema, et me ikkaveel kusagil Pärnu kandis passime. Helistasin siis ja ütlesin, et nüüd on lugu selline, et oleks vaja üks pilt teha... "Tulge alla ja tehke meist ometi pilti!" Ja rõõm oli suur ning siiras.
Kodu.Kodu.Kodu.
Tööstuse tänaval olid roherohelises aias kõik viljad valmimas. Noppisin põõsast värskeid magusaid vaarikaid.
Saturday, September 13, 2008
Kodutee
Bialystoki juurest rekkajaamast me ühtegi eriti head pakkumist ei saanud. Meie ideaal oleks olnud sealt Läti või Eesti rekka peale saada, kuid nii paraku ei läinud. Asja tegi raskemaks ka see, et tol päeval kehtis Poola piires rekkadele kella üheksani õhtul liikumiskeeld. Ühtede Leedu juhtidega saime jutule, et kui me õhtuks sealt liikuma ei saa, viivad nemad meid Riiga.
Oodata oli veel mitu-mitu tundi, otsustasime, et asume tee ääres hääletama. Väga kaua me seal ei oodanud, peagi võttis üks noormees meid peale, kuid edasi saime vaid Bialystokini. Bialystokist saime üsna sujuvalt ühe Ungari rekkamehega peaaegu Poola-Leedu piirini (30 km piirist) - tema jäi sinna ühte minitanklasse ööbima. Kuid selleks ajaks oli aeg juba hiline ning päike loojunud. Kant oli pime, tankla mõttetult väike ja meil hirm nahas, et nüüd jääme laustundmatusse kohta kottpimedasse telki püstitama ja ööbima.
Ei, otsustasime, maksku mis maksab, auto peale saada. Selleks võtsime appi taskulambi ning korraldasime süsteemi. Kotid asetasime tanklast välja sõitva tee äärde kraavipervele (nagu hiljem selgus), sinnasamma suure tee äärde seisis siis Laur (seljas kõige heledam soe riideese, mis kotis leidus) ning mina asusin seisma üle väljasõidutee ning näitasin tema peale lambiga valgust. Tundub ju hea süsteem! Paraku praktikas mitte. Autod, need vähesed mis liiklemas, vuhiseisd mööda ning ilmselt ei näinud tee ääres midagi. Proovisime oma süsteemi veel üht ja teist pidi, kuid asjatult.
Ühel hetkel märkasime, et tanklasse on peatuma tulnud väike auto, mille tagaiste täitsa tühi :) Juht ja juhi kõrval istunud neiu ajasid omavahel juttu ning toimetasid midagi. Laur käis küüdivõimalusi uurimas ning oldi nõus. Kuigi oleksime saanud 30 või 40 km üle piiri Leedu poolr, piirdusime siiski piiripunktiga.
Poola-Leedu piir oli meie jaoks keset ööd suur saavutus. Saime ära sellest tobenõmeülihalvast hääletuskohast, saime autos pisut soojeneda ning olime lõpuks piiri peal. Seal, eikellegi maal, palusime maha. Asetasime kotid tee äärde ning hakkasime mööduvate autode juhtide tähelepanu püüdma. Loomulikult ei puudunud kasutusel olevate vahendite hulgast silt "Riia / Estonia", Eesti lipp ning isamaalised laulud. Kummalisel kombel ei oldud keset ööd Poola-Leedu piirilt hääletajate pealevõtmisest huvitatud. Seisime seal vist tunni.. Või kaks. Kuid igav ei olnud. Uni ka mitte. Nägime karihiirt - imetilluke veel tillemate mustade silmatäpikestega väike näriline, kes keset autoteed siblides ühtäkki selle laiust märgates ära ehmatas ning sihitult ringiratast jooksis.
Mingil hetkel asus teisel pool teed väikese kaubiku ümber kohmitsema lüheldane meesterahvas ning me olime tusased, et ta just seal oma kaupu ümber tõstab. Nimelt ei olnud tee just maailmatu lai ning selle kaubiku kõrval peatunud rekka (kui keegi oleks meid peale soovinud võtta) võinuks tee kinni panna. Samal ajal kui me seal omavahel arutasime kui hääletajavaenulik see kaubikujuht ikka on, pöördus tema aga meie poole küsimusega "Kuhu te minna soovite?". Selgus, et tema hakkab sealt just sel hetkel Riia poole sõitma ning võtab meid meeleldi peale.
Jah, selle Poola kaubikuga sõitsime me terve öö (turvavööd puudusid ning jube kitsas oli) ning hommikul 5:45 jõudsime Riia ringteele. Onu oli nii armas ja heasüdamlik, et viis meid meile sobilikku kohta ära (vastasel juhul oleksime pidanud Riia linna ringteel 30 või 40 km seiklema, et õigesse kohta jõuda). Püüdsime teel võimalikult palju üleval olla ning temaga juttu ajada, kuid terve aeg see välja ei tulnud. Onu rääkis, et sai sms'i teel ülemuselt teate Eestisse sõita. Kui kontorisse kohale läks, et paberid võtta, selgus, et hoopis Riiga vaja minna. Sättis end õhtul sisi valmis ja Bialystoki kandis andis ülemusele telefonitsi teada, et on nüüd teel ja kõik laabub. Ülemus aga oli nii varasest minekust üllatunud, kuna Riias pidi onu alles 2 päeva pärast olema. Ups:)
See oli ka põhjus, miks ta nii lahkelt meid õigesse hääletuskohta oli nõus viima. Niikuinii oli tal Riias 2 päeva ringi tuulata, niisama, oma lõbuks. Meie olime aga tasuta seltskond. Kell 5:45 Riia ringteele jõudes oli liiklus teel peaaegu olematu. Laur oleks tahtnud kusagile põõsasse paariks tunniks magama minna, kuid mina keeldusin. 300 km Tallinnani ja meie magame põõsas, eieiei. Võimlesin seal une kontidest välja, kaubikuonu tegi teed ning pakkus kartulikrõpse :) Kui hommikusöök söödud jätsime temaga hüvasti ning asusime hääletama.
Päike tõusis üha kõrgemale ning öised vammusid hakkasid üleliigsed tunduma. Kuna koju peab ikkagi uhkelt ja kenalt saabuma, käisin vahetasin tee ääres olevas metsas riided ära. Leidsin Laurile ka 5 mustikat:) Paraku ei ole 300 km Tallinnast kiireks auto peale saamiseks piisav argument. 1 tund. 2 tundi. 3 tundi. Magasime kottide peal vahetustega. 4 tundi. 5 tundi. 6 tundi. Viimaks peatus meie Eesti lipu lehvitamise peale üks vana onu, Läti-eestlane. Ütleski, et võttis meid peale ainult lipu pärast. Temaga saime peaaegu piirini.
Piiri juurest võtsid meid üsna ruttu peale keskealine meesterahvas ja noor neiu. Selgus, et nad olid töökaaslased ja sõitsid Pärnusse mingile kohtumisele. Poolelt sõidult sai härral auto roolimisest küllalt ning juhi kohale asus neiu. Selle peale korkis onu kõrvalistmel kohe lahti väidetavalt tema enda meisterdatud veini. Maitses päris hea. Läti oma.
Oodata oli veel mitu-mitu tundi, otsustasime, et asume tee ääres hääletama. Väga kaua me seal ei oodanud, peagi võttis üks noormees meid peale, kuid edasi saime vaid Bialystokini. Bialystokist saime üsna sujuvalt ühe Ungari rekkamehega peaaegu Poola-Leedu piirini (30 km piirist) - tema jäi sinna ühte minitanklasse ööbima. Kuid selleks ajaks oli aeg juba hiline ning päike loojunud. Kant oli pime, tankla mõttetult väike ja meil hirm nahas, et nüüd jääme laustundmatusse kohta kottpimedasse telki püstitama ja ööbima.
Ei, otsustasime, maksku mis maksab, auto peale saada. Selleks võtsime appi taskulambi ning korraldasime süsteemi. Kotid asetasime tanklast välja sõitva tee äärde kraavipervele (nagu hiljem selgus), sinnasamma suure tee äärde seisis siis Laur (seljas kõige heledam soe riideese, mis kotis leidus) ning mina asusin seisma üle väljasõidutee ning näitasin tema peale lambiga valgust. Tundub ju hea süsteem! Paraku praktikas mitte. Autod, need vähesed mis liiklemas, vuhiseisd mööda ning ilmselt ei näinud tee ääres midagi. Proovisime oma süsteemi veel üht ja teist pidi, kuid asjatult.
Ühel hetkel märkasime, et tanklasse on peatuma tulnud väike auto, mille tagaiste täitsa tühi :) Juht ja juhi kõrval istunud neiu ajasid omavahel juttu ning toimetasid midagi. Laur käis küüdivõimalusi uurimas ning oldi nõus. Kuigi oleksime saanud 30 või 40 km üle piiri Leedu poolr, piirdusime siiski piiripunktiga.
Poola-Leedu piir oli meie jaoks keset ööd suur saavutus. Saime ära sellest tobenõmeülihalvast hääletuskohast, saime autos pisut soojeneda ning olime lõpuks piiri peal. Seal, eikellegi maal, palusime maha. Asetasime kotid tee äärde ning hakkasime mööduvate autode juhtide tähelepanu püüdma. Loomulikult ei puudunud kasutusel olevate vahendite hulgast silt "Riia / Estonia", Eesti lipp ning isamaalised laulud. Kummalisel kombel ei oldud keset ööd Poola-Leedu piirilt hääletajate pealevõtmisest huvitatud. Seisime seal vist tunni.. Või kaks. Kuid igav ei olnud. Uni ka mitte. Nägime karihiirt - imetilluke veel tillemate mustade silmatäpikestega väike näriline, kes keset autoteed siblides ühtäkki selle laiust märgates ära ehmatas ning sihitult ringiratast jooksis.
Mingil hetkel asus teisel pool teed väikese kaubiku ümber kohmitsema lüheldane meesterahvas ning me olime tusased, et ta just seal oma kaupu ümber tõstab. Nimelt ei olnud tee just maailmatu lai ning selle kaubiku kõrval peatunud rekka (kui keegi oleks meid peale soovinud võtta) võinuks tee kinni panna. Samal ajal kui me seal omavahel arutasime kui hääletajavaenulik see kaubikujuht ikka on, pöördus tema aga meie poole küsimusega "Kuhu te minna soovite?". Selgus, et tema hakkab sealt just sel hetkel Riia poole sõitma ning võtab meid meeleldi peale.
Jah, selle Poola kaubikuga sõitsime me terve öö (turvavööd puudusid ning jube kitsas oli) ning hommikul 5:45 jõudsime Riia ringteele. Onu oli nii armas ja heasüdamlik, et viis meid meile sobilikku kohta ära (vastasel juhul oleksime pidanud Riia linna ringteel 30 või 40 km seiklema, et õigesse kohta jõuda). Püüdsime teel võimalikult palju üleval olla ning temaga juttu ajada, kuid terve aeg see välja ei tulnud. Onu rääkis, et sai sms'i teel ülemuselt teate Eestisse sõita. Kui kontorisse kohale läks, et paberid võtta, selgus, et hoopis Riiga vaja minna. Sättis end õhtul sisi valmis ja Bialystoki kandis andis ülemusele telefonitsi teada, et on nüüd teel ja kõik laabub. Ülemus aga oli nii varasest minekust üllatunud, kuna Riias pidi onu alles 2 päeva pärast olema. Ups:)
See oli ka põhjus, miks ta nii lahkelt meid õigesse hääletuskohta oli nõus viima. Niikuinii oli tal Riias 2 päeva ringi tuulata, niisama, oma lõbuks. Meie olime aga tasuta seltskond. Kell 5:45 Riia ringteele jõudes oli liiklus teel peaaegu olematu. Laur oleks tahtnud kusagile põõsasse paariks tunniks magama minna, kuid mina keeldusin. 300 km Tallinnani ja meie magame põõsas, eieiei. Võimlesin seal une kontidest välja, kaubikuonu tegi teed ning pakkus kartulikrõpse :) Kui hommikusöök söödud jätsime temaga hüvasti ning asusime hääletama.
Päike tõusis üha kõrgemale ning öised vammusid hakkasid üleliigsed tunduma. Kuna koju peab ikkagi uhkelt ja kenalt saabuma, käisin vahetasin tee ääres olevas metsas riided ära. Leidsin Laurile ka 5 mustikat:) Paraku ei ole 300 km Tallinnast kiireks auto peale saamiseks piisav argument. 1 tund. 2 tundi. 3 tundi. Magasime kottide peal vahetustega. 4 tundi. 5 tundi. 6 tundi. Viimaks peatus meie Eesti lipu lehvitamise peale üks vana onu, Läti-eestlane. Ütleski, et võttis meid peale ainult lipu pärast. Temaga saime peaaegu piirini.
Piiri juurest võtsid meid üsna ruttu peale keskealine meesterahvas ja noor neiu. Selgus, et nad olid töökaaslased ja sõitsid Pärnusse mingile kohtumisele. Poolelt sõidult sai härral auto roolimisest küllalt ning juhi kohale asus neiu. Selle peale korkis onu kõrvalistmel kohe lahti väidetavalt tema enda meisterdatud veini. Maitses päris hea. Läti oma.
Tere - Head aega Warzawa ja Peter
Niisiis ei sõitnudki me järjekordses külastatavas linnas ei rongi ega trammiga jänest, bussiga ka mitte. Nagu õiged pöidlaküüdiga reisivad tudengid - Warzawa kesklinna viis meid takso :)
Kahjuks jäi meil Warzawaga tutvumiseks aega vaid mõni tund, kuid tegelikult üldülevaate saamiseks sellest piisas. Tore oli! Päev oli palav, suvi esitles end täies hiilguses. Jalutasime vanalinnas, püüdsime meelde jätta huvitavaid muuseume, kuhu kunagi tagasi tulles kindlasti läheme.
Hommikul oli Peter linna vaatamisväärsuste kohta lühikese ülevaate teinud, püüdsime siis kõike ka oma silmaga näha. Nüüd tagantjärgi mõeldes jättis kustumatuima mulje Stalini Kultuurikeskus. Ma ei ole üldse kindel, kas selle hiidmonstrumi nimi ka tegelikult selline on, kuid ilmselt annab üsna hästi mõtte edasi. Stalin oli selle hoone Warzawale kinkinud. Tore iseenesest, et kultuurikeskus on seal (vist) koguaeg olnud. Hoone ise on 34 korrust - pilvelõhkuja. Peter soovitas meil loomulikult kõige kõrgemale korrusele minna, sealt olevat linnale super ülevaade. Sinna me kahjuks ei jõudnud.
Stalini Kultuurikeskuse lähedal raudeteejaama kõrval oli meie Warzawa lemmik objekt nr 2. Uus kaubanduskeskus fantastilise arhitektuuriga. Jah, kallid sõbrad, ma tõepoolest suutsin hinnata selle keskuse kunstilist väärtust (täiesti adekvaatselt), kahetsemata tõsiasja, et ajanappuse tõttu ma ühtegi kauplust külastada ei saanud :) Mul on enda üle hea meel. Varsti-varsti lisan siia ka asjakohaseid fotosid - siis saate kõigest parema ülevaate. Mul on äärmiselt kahju, et ei oska sõnades kirjeldada kui eriline see hoone oli...
Ja juba oligi aeg nii kaugel, et Peter lõpetas büroos tööpäeva, uuris kus me oleme ning teatas peagi, et ootab meid kaubanduskeskuse selle-ja-selle poe ees. Hämmastav mees! Täiendasime siis kärmesti oma toiduvarusid ning pakkisime Peteri juurde tagasi jõudes kiiresti kotid. Peagi olime valmis ning teekond koju algas (taas).
Peter ütles, et on Bialystokki suunduva tee ääres näinud mitmeid suuremaid ja väiksemaid rekkajaamu. See oli meile hea uudis, sealtkandist võis juba Eestigi autosid leida. Teel oli ta valmis igasse bensukasse sisse pöörama ning rekkade ees edasi-tagasi sõitma, et saaksime Eesti või Läti-Leedu numbrimärkidega autosid otsida ning neid leides küüti küsida. Kahjuks olime mitmes kohas edutud, sest kuigi Eesti autosid leidus, läksid paljud neist a)vales suunas või b)olid juba täis (2 juhti või juht ning tema naine/tütar/poeg). Viimaks otsustasime (toetudes varasemale kogemusele), et linna sisse me siiski ei sõida ning jätame viimases rekkajaamas enne Bialystokki Peteriga hüvasti.
Ma olen vist juba üsna hästi mõista andnud, et Peter on lihtsalt fantastiliselt külalislahke ning abivalmis mees. Hüvasti jättes uuris ta veelkord üle, kas me ikka kindlasti plaanime Warzawasse tagasim minna ning pakkus, et kui plaanime, siis võiks see ju toimuda 2009 suvel. Tema võtaks omale puhkuse ning sõidaks poegadega Põhja-Poola, meie saksime aga nende majast omale reisi-staabi teha ning suuremad asjad sinna jätta, samal ajal kui ise üle Poola ringi rändame. Hullumeelselt suurepärane pakkumine ju! Lubasime kontakti hoida ning Poola sattudes kindlasti ühendust võtta :)
Kahjuks jäi meil Warzawaga tutvumiseks aega vaid mõni tund, kuid tegelikult üldülevaate saamiseks sellest piisas. Tore oli! Päev oli palav, suvi esitles end täies hiilguses. Jalutasime vanalinnas, püüdsime meelde jätta huvitavaid muuseume, kuhu kunagi tagasi tulles kindlasti läheme.
Hommikul oli Peter linna vaatamisväärsuste kohta lühikese ülevaate teinud, püüdsime siis kõike ka oma silmaga näha. Nüüd tagantjärgi mõeldes jättis kustumatuima mulje Stalini Kultuurikeskus. Ma ei ole üldse kindel, kas selle hiidmonstrumi nimi ka tegelikult selline on, kuid ilmselt annab üsna hästi mõtte edasi. Stalin oli selle hoone Warzawale kinkinud. Tore iseenesest, et kultuurikeskus on seal (vist) koguaeg olnud. Hoone ise on 34 korrust - pilvelõhkuja. Peter soovitas meil loomulikult kõige kõrgemale korrusele minna, sealt olevat linnale super ülevaade. Sinna me kahjuks ei jõudnud.
Stalini Kultuurikeskuse lähedal raudeteejaama kõrval oli meie Warzawa lemmik objekt nr 2. Uus kaubanduskeskus fantastilise arhitektuuriga. Jah, kallid sõbrad, ma tõepoolest suutsin hinnata selle keskuse kunstilist väärtust (täiesti adekvaatselt), kahetsemata tõsiasja, et ajanappuse tõttu ma ühtegi kauplust külastada ei saanud :) Mul on enda üle hea meel. Varsti-varsti lisan siia ka asjakohaseid fotosid - siis saate kõigest parema ülevaate. Mul on äärmiselt kahju, et ei oska sõnades kirjeldada kui eriline see hoone oli...
Ja juba oligi aeg nii kaugel, et Peter lõpetas büroos tööpäeva, uuris kus me oleme ning teatas peagi, et ootab meid kaubanduskeskuse selle-ja-selle poe ees. Hämmastav mees! Täiendasime siis kärmesti oma toiduvarusid ning pakkisime Peteri juurde tagasi jõudes kiiresti kotid. Peagi olime valmis ning teekond koju algas (taas).
Peter ütles, et on Bialystokki suunduva tee ääres näinud mitmeid suuremaid ja väiksemaid rekkajaamu. See oli meile hea uudis, sealtkandist võis juba Eestigi autosid leida. Teel oli ta valmis igasse bensukasse sisse pöörama ning rekkade ees edasi-tagasi sõitma, et saaksime Eesti või Läti-Leedu numbrimärkidega autosid otsida ning neid leides küüti küsida. Kahjuks olime mitmes kohas edutud, sest kuigi Eesti autosid leidus, läksid paljud neist a)vales suunas või b)olid juba täis (2 juhti või juht ning tema naine/tütar/poeg). Viimaks otsustasime (toetudes varasemale kogemusele), et linna sisse me siiski ei sõida ning jätame viimases rekkajaamas enne Bialystokki Peteriga hüvasti.
Ma olen vist juba üsna hästi mõista andnud, et Peter on lihtsalt fantastiliselt külalislahke ning abivalmis mees. Hüvasti jättes uuris ta veelkord üle, kas me ikka kindlasti plaanime Warzawasse tagasim minna ning pakkus, et kui plaanime, siis võiks see ju toimuda 2009 suvel. Tema võtaks omale puhkuse ning sõidaks poegadega Põhja-Poola, meie saksime aga nende majast omale reisi-staabi teha ning suuremad asjad sinna jätta, samal ajal kui ise üle Poola ringi rändame. Hullumeelselt suurepärane pakkumine ju! Lubasime kontakti hoida ning Poola sattudes kindlasti ühendust võtta :)
Saturday, August 16, 2008
Peter, õige nimega Poolakeelnetähekombinatsioon. Warzawa.
Niisiis soostusimegi Peteri pakkumisega, istusime autosse ning ta sõidutas meid oma koju. Kodu asus tanklale suht lähedal, kuid kesklinnast oma 15 km kaugusel. Ja see kodu ei olnud mingi tavaline korterelamu Viimsis või Maarjamäel, vaid suursuur eramaja jõukama seltskonna rajoonis linna ääres.
Sisse astudes vabandas ta poolkohustuslikult segaduse pärast (I just bought the bloody house/Ma just ostsin selle kuramuse maja). Maja ümber aias käib põhjalik ehitus/remont, kõik kohad olid tööriistu ning laste mänguasju täis. Mänguasjade ning hiigelsuure segaduse põhjenduseks autos tõi ta kolm poega (vanuses 7, 9 ja 12), keda ta vist üksinda kasvatab.
Majja jõudes teatas aga meie heategija, et nüüd tundku me end koduselt, vaadaku majas ringi ning seadku end sisse, sest tema peab pooleks tunniks ära käima (järgi teisel autol, takso oli juba maja ees ootamas). Olime üllatunud, kuid polnudki midagi öelda. Kui keegi on nii usaldav ja heasüdamlik/(-usklik), siis on see ju ainult tore. Niisiis läkski Peter taksole ning meie pakkisime kottidest rätikud-pesuasjad välja ning nautisime voolava vee luksust. Pool tundi sai kiiresti läbi, kuid peterit polnud veel saabunud. Istusime elutoas diivanil ning ajasime juttu, majas ringi vaadata, nagu Peter oli soovitanud, ei olnud tahtmist. No kuidas sa lähed kellegi juurde, kes on võhivõõras ning sind äsja bensujaamast üles korjanud, maja ja tube revideerima... Järsku helises telefon. Meenus, et peter oli autos maininud, et kui järgmisel päeval me koju peaksime jääme ja tema tööl on, sisi helistab ta tavatelefonile. Vastu võtta ikkagi ei julgenud - see võis ju olla ükskõik kes (naine, lapsed, ema, sõber, müügiagent...) ja Poolas räägitakse ju Poola keelt, mida meie ei mõista! Hetke pärast helistati uuesti... Ja uuesti... Vist neljandal korral otsustas Laur siiski vastata, sest Peteri tuttavad helistaksid talle mobiilile. Ja see oligi Peter - teatas, et tal läheb veel aega.
Kui ta lõpuks pooleteise tunni pärast saabus ei olnud ta läinud lihtsalt oma teist autot kusagilt tooma, vaid ostis just uue! Jah, ta käis omale uut autot ostmas. Jutu järgi oli too hiigelsuur Mercedese monstrum-maastur mõeldud tema poegadele, et ta saaks neid maastikusõitudele viia. Pojad nimelt ei armasta asfaltmaanteedel sõita, vaid ikka otse metsas ja läbi ojade! Loomulikult vajas uus auto liikusid ning meiepoolseid ülistussõnu ja kiitmist :) Kiitmisega me ei koonerdanud, peter oli asjast lihtsalt nii ekstaasis, et oleks patt olnud tema lõbu rikkuda. Kuna aeg oli hiline, saime mahla-veeklaasid kokku lüüa ühes pizzarestoranis, kus sõime ka oma õhtusöögi. Laur tellis omale nii hullsuure pizza, et jaksas ära süüa vaid poole - ülejäänu lasime kaasa pakkida.
Kodus avastas peter, et ta mobiil on kadunud. otsis mõlemast autost, kuid ei midagi. Õnneks selgus, et suures auto-ostu-eufoorias oli ta selle pizzarestorani unustanud. Õnneks pandi restoran kohe peale meie lahkumist kinni ning selel leidsid teenindajad, kes kohe ka kodusele telefonile helistades leiust teatasid. Peter käis sellel järgi. Enne magamaminekut leppisime kokku, et ärkame hommikul 7:30, nagu temagi ja läheme koos temaga linna.
Hommik tuli mõnusalt, pehmes voodis silmi avades. Kosutav hommikuduśś ning koomiliselt ringi sahmerdav Peter äratasid kenasti üles. ise ta hommikusööki (piim hommikusöögihelvestega) eriti ei söönud, võttis vaid kohvi. Nii avastas ta alles mõni aeg hiljem, et me lauas istudes oma eelmise õhtu pizzat sööme ning oli sellest peaaegu shokeeritud.
"Te tõepoolest söötegi seda eilset ülejääki?!"...
"Jah, mis selles siis halba on - me oleme ju tudengid, ja juba mitmeid nädalaid rännanud. Pizza on väga hea söök."
"Okei, ja ahjus soojendasite üles?"
"...Ee...Ei soojendanud, külmalt on ka hea."
"Misasja. Ei, nii ei lähe mitte. Andke see taldrik.. No miks te seda sooja ei pannud. Nii, poolest minutist mikroahjus piisab. Palun."
"Oeh. Poleks vaja olnud, pizza on pizza."
"Ei see pole ikka õige hommikusöök, see on lihtsalt energia, teil on teisi aineid ka vaja!"
Siinkohal tuleb mainida, et Peter on meditsiiniharidusega ning töötab farmaatsiafirmas.
Hommikusöök söödud, pakkisime asjad enamvähem kokku ning seadsime end valmis palavaks ilmaks ja Warzawaks. Nimelt ei olnud Peter eelmisel õhtul kuuldagi tahtnud mõttest, et me võib-olla kohe hommikul ära tahame minna. Kui me juba oleme Warzawasse jõudnud, siis Peame seda ka vaatama. Ja nii oligi. Hommikul sõitsime koos temaga tema töökohta. Ahjaa, vahepeal sõitsime veel poolelt teelt tagasi, sest, ikkaveel autoostust elevil Peter unustas mobiili koju. Farmaatsiafirma kontorihoones pidime fuajees hetke ootma kuni peter taksovoucheritega saabus. Nimelt leidis meie võõrustaja, et jalgsi ei jõua me kusagile. ja kuna tal on linna piires niikuinii taksosõit tasuta, saame meiegi seda võimalust kasutada.
JÄTKUB...
Sisse astudes vabandas ta poolkohustuslikult segaduse pärast (I just bought the bloody house/Ma just ostsin selle kuramuse maja). Maja ümber aias käib põhjalik ehitus/remont, kõik kohad olid tööriistu ning laste mänguasju täis. Mänguasjade ning hiigelsuure segaduse põhjenduseks autos tõi ta kolm poega (vanuses 7, 9 ja 12), keda ta vist üksinda kasvatab.
Majja jõudes teatas aga meie heategija, et nüüd tundku me end koduselt, vaadaku majas ringi ning seadku end sisse, sest tema peab pooleks tunniks ära käima (järgi teisel autol, takso oli juba maja ees ootamas). Olime üllatunud, kuid polnudki midagi öelda. Kui keegi on nii usaldav ja heasüdamlik/(-usklik), siis on see ju ainult tore. Niisiis läkski Peter taksole ning meie pakkisime kottidest rätikud-pesuasjad välja ning nautisime voolava vee luksust. Pool tundi sai kiiresti läbi, kuid peterit polnud veel saabunud. Istusime elutoas diivanil ning ajasime juttu, majas ringi vaadata, nagu Peter oli soovitanud, ei olnud tahtmist. No kuidas sa lähed kellegi juurde, kes on võhivõõras ning sind äsja bensujaamast üles korjanud, maja ja tube revideerima... Järsku helises telefon. Meenus, et peter oli autos maininud, et kui järgmisel päeval me koju peaksime jääme ja tema tööl on, sisi helistab ta tavatelefonile. Vastu võtta ikkagi ei julgenud - see võis ju olla ükskõik kes (naine, lapsed, ema, sõber, müügiagent...) ja Poolas räägitakse ju Poola keelt, mida meie ei mõista! Hetke pärast helistati uuesti... Ja uuesti... Vist neljandal korral otsustas Laur siiski vastata, sest Peteri tuttavad helistaksid talle mobiilile. Ja see oligi Peter - teatas, et tal läheb veel aega.
Kui ta lõpuks pooleteise tunni pärast saabus ei olnud ta läinud lihtsalt oma teist autot kusagilt tooma, vaid ostis just uue! Jah, ta käis omale uut autot ostmas. Jutu järgi oli too hiigelsuur Mercedese monstrum-maastur mõeldud tema poegadele, et ta saaks neid maastikusõitudele viia. Pojad nimelt ei armasta asfaltmaanteedel sõita, vaid ikka otse metsas ja läbi ojade! Loomulikult vajas uus auto liikusid ning meiepoolseid ülistussõnu ja kiitmist :) Kiitmisega me ei koonerdanud, peter oli asjast lihtsalt nii ekstaasis, et oleks patt olnud tema lõbu rikkuda. Kuna aeg oli hiline, saime mahla-veeklaasid kokku lüüa ühes pizzarestoranis, kus sõime ka oma õhtusöögi. Laur tellis omale nii hullsuure pizza, et jaksas ära süüa vaid poole - ülejäänu lasime kaasa pakkida.
Kodus avastas peter, et ta mobiil on kadunud. otsis mõlemast autost, kuid ei midagi. Õnneks selgus, et suures auto-ostu-eufoorias oli ta selle pizzarestorani unustanud. Õnneks pandi restoran kohe peale meie lahkumist kinni ning selel leidsid teenindajad, kes kohe ka kodusele telefonile helistades leiust teatasid. Peter käis sellel järgi. Enne magamaminekut leppisime kokku, et ärkame hommikul 7:30, nagu temagi ja läheme koos temaga linna.
Hommik tuli mõnusalt, pehmes voodis silmi avades. Kosutav hommikuduśś ning koomiliselt ringi sahmerdav Peter äratasid kenasti üles. ise ta hommikusööki (piim hommikusöögihelvestega) eriti ei söönud, võttis vaid kohvi. Nii avastas ta alles mõni aeg hiljem, et me lauas istudes oma eelmise õhtu pizzat sööme ning oli sellest peaaegu shokeeritud.
"Te tõepoolest söötegi seda eilset ülejääki?!"...
"Jah, mis selles siis halba on - me oleme ju tudengid, ja juba mitmeid nädalaid rännanud. Pizza on väga hea söök."
"Okei, ja ahjus soojendasite üles?"
"...Ee...Ei soojendanud, külmalt on ka hea."
"Misasja. Ei, nii ei lähe mitte. Andke see taldrik.. No miks te seda sooja ei pannud. Nii, poolest minutist mikroahjus piisab. Palun."
"Oeh. Poleks vaja olnud, pizza on pizza."
"Ei see pole ikka õige hommikusöök, see on lihtsalt energia, teil on teisi aineid ka vaja!"
Siinkohal tuleb mainida, et Peter on meditsiiniharidusega ning töötab farmaatsiafirmas.
Hommikusöök söödud, pakkisime asjad enamvähem kokku ning seadsime end valmis palavaks ilmaks ja Warzawaks. Nimelt ei olnud Peter eelmisel õhtul kuuldagi tahtnud mõttest, et me võib-olla kohe hommikul ära tahame minna. Kui me juba oleme Warzawasse jõudnud, siis Peame seda ka vaatama. Ja nii oligi. Hommikul sõitsime koos temaga tema töökohta. Ahjaa, vahepeal sõitsime veel poolelt teelt tagasi, sest, ikkaveel autoostust elevil Peter unustas mobiili koju. Farmaatsiafirma kontorihoones pidime fuajees hetke ootma kuni peter taksovoucheritega saabus. Nimelt leidis meie võõrustaja, et jalgsi ei jõua me kusagile. ja kuna tal on linna piires niikuinii taksosõit tasuta, saame meiegi seda võimalust kasutada.
JÄTKUB...
Wednesday, August 6, 2008
Berlin bitte... Kähku Poolast läbi bitte...
Kölnist lahkumise ees tundsime hirmu juba sinna saabudes. Pöidlaküüdireisi suurimad raskused on linnast välja, õigesse hääletamiskohta saamisega. Proovisime ka Saksamaal populaarset teenust Mitfahrtzentrale, pikemat maad ning autos vabu kohti omavad autojuhid panevad sinna kuulutuse, et sõidavad sel kuupäeval sinna või sinna ning oma kontakti. Lootsime saada ükskõik kuhu kiirtee tanklasse, peaasi, et Kölnist välja, kuid kahjuks olid kõik kohad juba võetud... Lõpuks helistas Laur ühele HC abivalmis noormehele, et äkki oskab nõu anda. Ning oskaski, olevat ise Berliini poole käinud paaril korral. Juhatas meile trammi ning õige peatuse ja õige teeotsa. Jess, vähemalt mingidki juhtnöörid.
Tramm viis meid õigele kohale väga lähedale, vaid kuskil 500 meetrit kõndida - tõeline kusus:) Kuid õige koht ei tähenda veel otsemaid autole saamist. Jaah, seal Kölni lähedal kiirtee pealesõidutee ääres ootasime me 4 tundi. Silt "Berlin bitte...:)" ei paistnud aitavat. Ootasime ja ootasime. Peale nelja tundi olime lootust kaotamas, taas hakkasime kahtlema sildi kasulikkuses ning otsustasime, et proovime veel kümmekond minutit. Ja kui Kölni inimestele ka lihtsalt teeääres käsi üleval seisev noormees või neiu ei sobi, siis lähme Kadri juurde elama:D Ei, mitte päris nii hullusti, kuid igaljuhul sellest kohast minema. Ja ausõna suured olid meie silmad kui paari minuti pärast peatus meie ees särav cabriolett, juhiks veel säravam neljakümnedates meesterahvas. Ma enam ei mäletagi, kuhu ta meid viis, kuid see oli igaljuhul tankla ja kiirteel ja Kölnist eemal. Edasi läks juba üsna ladusalt. Muidugi veetsime veel ühe öö tanklas, otse Saksa-Poola piiri ääres, kuid oleme sellega juba harjunud.
Poola linnast Poznanist mööda sõites meenutasime nostalgiaga, kuidas seal reisi alguses oma 10 kilomeetrist matka tegime. Lehvitasime õigele teeotsale ning kohale, kus rekkajuht meid varahommikul maha pani. Oeh. Ja Poolas kohtasime ka üht Eesti paari. Nad tulid parasjagu Prantsusmaalt ning sattusid autot tankima just selles tanklas, kus meie juhte tülitasime:) Ning neil oli autos ruumi. Saime Warssavi külje alla. Ei, linna me minna ei plaaninud ning seega püsisime kiirteel. Kuid kui taas mõni aeg auto peale ei saanud, otsustasime nõustuda noormehega, kes suundus Põhja-Warssavisse. Kuna maantee E67 (Via Baltica) läheb Warssavist otse läbi (linnal puudub ringtee), polnud probleemi. Niisiis jõudsime ühel neljapäeva õhtul enne kaheksat Warssavi põhjaossa ühte Statoili tanklasse. Aeg oli nõmedalt hiline, kuid me ei kaotanud lootust. Põhieesmärk oli vähemalt linnast välja saada, et vajadusel kusagil telkida. Seal olid kõikjal elumajad ning asfalt.
Kuid keegi ei sõitnud eriti linnast välja. Üks juht, kellelt Laur küsis, kuhu poole ta suundub, vastas, et hetkel seina taha autopesulasse ning hiljem ei sõida temagi põhja poole, vaid läheb koju. Mõni aeg hiljem kui me endiselt nõutult sealsamas tankla kõrval murul oma kottide otsas istusime peatus sama auto meie ees ning juht tegi võimatult hullutava pakkumise. "Okei, mul on teile selline pakkumine - kell on juba palju ja teil on siin ohtlik olla. Tulge ööbige täna minu majas ning homme sõidan ma ise Bialystokki (linn kuhu meilgi saada oli vaja) ning viin teid sinnani." Ma olin sõnatu ning ei osanud midagi vastata. Minu üllatunud nägu nähes võttis ta ohjad totaalselt oma kätte ning käskis meil vaid autosse istuda "no kuulge, te ei saa sel kellaajal linnast välja ning paremat pakkumist ei tee keegi". ma tean, siit lugedes võib see jutt kahtlasena tunduda, kud ma enamasti usaldan oma kõhutunnet ning see ütles vaid head.
Ja mees nimega Peter (nii lasi ta end kutsuda, sest tema õige Poola nimi oli meie jaoks vaid keelt väänama panev tähtederida) osutus meie reisi viimaseks superkogemuseks!
Tramm viis meid õigele kohale väga lähedale, vaid kuskil 500 meetrit kõndida - tõeline kusus:) Kuid õige koht ei tähenda veel otsemaid autole saamist. Jaah, seal Kölni lähedal kiirtee pealesõidutee ääres ootasime me 4 tundi. Silt "Berlin bitte...:)" ei paistnud aitavat. Ootasime ja ootasime. Peale nelja tundi olime lootust kaotamas, taas hakkasime kahtlema sildi kasulikkuses ning otsustasime, et proovime veel kümmekond minutit. Ja kui Kölni inimestele ka lihtsalt teeääres käsi üleval seisev noormees või neiu ei sobi, siis lähme Kadri juurde elama:D Ei, mitte päris nii hullusti, kuid igaljuhul sellest kohast minema. Ja ausõna suured olid meie silmad kui paari minuti pärast peatus meie ees särav cabriolett, juhiks veel säravam neljakümnedates meesterahvas. Ma enam ei mäletagi, kuhu ta meid viis, kuid see oli igaljuhul tankla ja kiirteel ja Kölnist eemal. Edasi läks juba üsna ladusalt. Muidugi veetsime veel ühe öö tanklas, otse Saksa-Poola piiri ääres, kuid oleme sellega juba harjunud.
Poola linnast Poznanist mööda sõites meenutasime nostalgiaga, kuidas seal reisi alguses oma 10 kilomeetrist matka tegime. Lehvitasime õigele teeotsale ning kohale, kus rekkajuht meid varahommikul maha pani. Oeh. Ja Poolas kohtasime ka üht Eesti paari. Nad tulid parasjagu Prantsusmaalt ning sattusid autot tankima just selles tanklas, kus meie juhte tülitasime:) Ning neil oli autos ruumi. Saime Warssavi külje alla. Ei, linna me minna ei plaaninud ning seega püsisime kiirteel. Kuid kui taas mõni aeg auto peale ei saanud, otsustasime nõustuda noormehega, kes suundus Põhja-Warssavisse. Kuna maantee E67 (Via Baltica) läheb Warssavist otse läbi (linnal puudub ringtee), polnud probleemi. Niisiis jõudsime ühel neljapäeva õhtul enne kaheksat Warssavi põhjaossa ühte Statoili tanklasse. Aeg oli nõmedalt hiline, kuid me ei kaotanud lootust. Põhieesmärk oli vähemalt linnast välja saada, et vajadusel kusagil telkida. Seal olid kõikjal elumajad ning asfalt.
Kuid keegi ei sõitnud eriti linnast välja. Üks juht, kellelt Laur küsis, kuhu poole ta suundub, vastas, et hetkel seina taha autopesulasse ning hiljem ei sõida temagi põhja poole, vaid läheb koju. Mõni aeg hiljem kui me endiselt nõutult sealsamas tankla kõrval murul oma kottide otsas istusime peatus sama auto meie ees ning juht tegi võimatult hullutava pakkumise. "Okei, mul on teile selline pakkumine - kell on juba palju ja teil on siin ohtlik olla. Tulge ööbige täna minu majas ning homme sõidan ma ise Bialystokki (linn kuhu meilgi saada oli vaja) ning viin teid sinnani." Ma olin sõnatu ning ei osanud midagi vastata. Minu üllatunud nägu nähes võttis ta ohjad totaalselt oma kätte ning käskis meil vaid autosse istuda "no kuulge, te ei saa sel kellaajal linnast välja ning paremat pakkumist ei tee keegi". ma tean, siit lugedes võib see jutt kahtlasena tunduda, kud ma enamasti usaldan oma kõhutunnet ning see ütles vaid head.
Ja mees nimega Peter (nii lasi ta end kutsuda, sest tema õige Poola nimi oli meie jaoks vaid keelt väänama panev tähtederida) osutus meie reisi viimaseks superkogemuseks!
Tuesday, August 5, 2008
KölnKadriKöln
Kadri oli meid juba ammuilma oodanud ning jällenägemisrõõm oli suursuursuur. Kohale jõudsime laupäeva pärastlõunal. Pakkisime oma asjad tema väiksesse, kuid imearmsasse ühikatuppa lahti, käisime pesus ning suundusime linna. Õhtu veetsime ühes kaubanduskeskuses, seal sõime ka õhtusöögi - kiirnuudlid gaseeritud veega:D Kuna Kölnis on pühapäeviti kogu kaubandus suletud, ostsime ka järgmise päeva toiduvarud ära. Õhtu möödus elavas jutuvadas - me polnud ju ikkagi vähemalt pool aastat näinud, maga saime üsna hilja.
Hommikuse ärkamise suhtes leppisime kokku, et magame end täiesti välja. Tõusime vist enne 12st. Toimetasime ja valmistusime linna minekuks. Pärastlõunal käisime Kölni Ludwigi kunstimuuseumis. Seal oli super! Kogu 12. klassis õpitud modernse kunsti materjal oleks nagu sealt võetud. kahjuks jäi kahest tunnist väheks, muuseum suleti kell kuus, päris kõike ei näinud, kuid suurt osa siiski. Õhtul käisime veel katedraalis, kuid kuna aeg oli hiline, pidime tornis käimise järgmisele päevale lükkama. Kölni katedraal on HIIGELSUUR!!! Õhtul mõtlesime parki grillima, kuid kuna vihma sadas, tegime söögi kodus. Nii mõnus oli üle tüki aja midagi korralikku ja sooja süüa:)
Esmaspäeval käisime hommikul katedraali tornis - sealt on üle linna võimas vaade, kuid kahjuks natuke vangis olemise tunne, sest turvalisuse huvides on kõik ära trellitatud. Pärastlõunal pidi Kadri pisut tööd tegema, meie käisime linna avastamas. Laur leidis ühe väga huvitava kiriku ning käis seal hiljem korra veel, et kellegagi kiriku loost rääkida – ajalugu ja kirikuhoone ehitus jne. Kirik olevat maailmasõjas kõvasti pihta saanud ning täiesti varemetes olnud... Peale pommitamist seisis keset varemeid aga täiesti puutumata kiriku Neitsi Maarja kuju. Selle kuju ümber ehitati esialgu kabel ning mõni aasta tagasi uus kirik. Vana kiriku varemed on uues muuseumiosana säilitatud ning altaril on sõjas püsima jäänud Neitsi Maarja kuju. Hoone on tõesti väga hea lahendusega, kuigi ma ise sees ei käinud.
Enne õhtut tegime Kadriga veel kohustusliku ostlemistuuri, Laur käis vahepeal kodus puhkamas Päris õhtul oli ilm kuiv ning läksime parki grillima. See oli selle suve parim grillõhtu! Grillisime eri sorti liha ning loomulikult vahukomme. Tegime nalja ning tagasiteel laulsime rongipeatuses Eesti laule.
Kölnis veedetud aeg möödus hüperkiiresti ja peagi oligi teisipäev, ärasõidupäev. Kadri ütles, et harjus meiega juba nii ära ja küll on kahju, et toas jälle ruumi on. Kuid õnneks saabub ta õigevarsti Eestisse ning ehk saame grillõhtut meie aias korrata
Hommikuse ärkamise suhtes leppisime kokku, et magame end täiesti välja. Tõusime vist enne 12st. Toimetasime ja valmistusime linna minekuks. Pärastlõunal käisime Kölni Ludwigi kunstimuuseumis. Seal oli super! Kogu 12. klassis õpitud modernse kunsti materjal oleks nagu sealt võetud. kahjuks jäi kahest tunnist väheks, muuseum suleti kell kuus, päris kõike ei näinud, kuid suurt osa siiski. Õhtul käisime veel katedraalis, kuid kuna aeg oli hiline, pidime tornis käimise järgmisele päevale lükkama. Kölni katedraal on HIIGELSUUR!!! Õhtul mõtlesime parki grillima, kuid kuna vihma sadas, tegime söögi kodus. Nii mõnus oli üle tüki aja midagi korralikku ja sooja süüa:)
Esmaspäeval käisime hommikul katedraali tornis - sealt on üle linna võimas vaade, kuid kahjuks natuke vangis olemise tunne, sest turvalisuse huvides on kõik ära trellitatud. Pärastlõunal pidi Kadri pisut tööd tegema, meie käisime linna avastamas. Laur leidis ühe väga huvitava kiriku ning käis seal hiljem korra veel, et kellegagi kiriku loost rääkida – ajalugu ja kirikuhoone ehitus jne. Kirik olevat maailmasõjas kõvasti pihta saanud ning täiesti varemetes olnud... Peale pommitamist seisis keset varemeid aga täiesti puutumata kiriku Neitsi Maarja kuju. Selle kuju ümber ehitati esialgu kabel ning mõni aasta tagasi uus kirik. Vana kiriku varemed on uues muuseumiosana säilitatud ning altaril on sõjas püsima jäänud Neitsi Maarja kuju. Hoone on tõesti väga hea lahendusega, kuigi ma ise sees ei käinud.
Enne õhtut tegime Kadriga veel kohustusliku ostlemistuuri, Laur käis vahepeal kodus puhkamas Päris õhtul oli ilm kuiv ning läksime parki grillima. See oli selle suve parim grillõhtu! Grillisime eri sorti liha ning loomulikult vahukomme. Tegime nalja ning tagasiteel laulsime rongipeatuses Eesti laule.
Kölnis veedetud aeg möödus hüperkiiresti ja peagi oligi teisipäev, ärasõidupäev. Kadri ütles, et harjus meiega juba nii ära ja küll on kahju, et toas jälle ruumi on. Kuid õnneks saabub ta õigevarsti Eestisse ning ehk saame grillõhtut meie aias korrata
Teel Kölni
Niisiis jätsime Claudiaga hüvasti, ta lubas vähemalt püüda augustis Eestisse tulla...
Bussis teel Casalecchiosse (väike linn, mille juures pidi kiirtee tankla olema), kõnetas meid meie suuri kotte nähes üks tädi. Tegi seda loomulikult Itaalia keeles, kuid saime aru, et ta uuris, kas me reisime ja kus ja kuidas. Kui Itaalias sõna autostop (hääletamine) mainida, saab enmasti vastuseks "Mamma mia"... Või püütakse seletada, et see on "periculoso" (ohtlik). Nii ka tädi. Kuid selle asemel, et meid otsemaid rongijaama sundida, tahtis ta meid sellegipoolest aidata. me nimelt ei teadnud, milline on õige peatus, kus maha minna. Bussijuht ka päris hästi ei teadnud ja küsimusest arenes üle bussi elav diskussioon. Oli koomiline jälgida, kuidas kümmekond inimest koos bussijuhiga arutasid, milline on tanklale kõige lähem peatus. Lõpuks jõuti ühisele arvamusele ning õiges peatuses anti meile märku. Head teed sooviti ka. Itaallased on toredad:)
Panime kotid teeserva maha ning nagu kombeks saanud, läks Laur tanklasse pääsemise võimalusi uurima ning mina jäin asjade juurde ootama. Tagasi jõudes tegi ta teatavaks kurva tõsiasja, et hoolimata meie lootustest, ümbritseb tanklat 2-meetrine aed ning seda igast küljest. Itaalias on kiirteed tasulised, mis tähendab, et kiirtee tanklasse pääseb ainult kiirtee kaudu, olles eelnevalt kiirtee maksu maksnud. Pidasime aru ning ka mina käisin asja uurimas... Oligi aed. kuid aias oli värav, kust autod pidevalt sisse-välja sõitsid (ilmselt tankla töötajad). Kell oli kolme paiku pärastlõunal, oletasime, et on hommikuse vahetuse tööpäeva lõpp ja inimesed sõidavad koju. Selle värava seadsime oma ainsaks võimaluseks. Nii sammusimegi sinna poole ning just kui olime värava juurde jõudnud, väljuski sealt auto. Automaatsulgemine oli suht aeglane, niisiis saime rahulikult sisse kõndida. Läbisime parkimisplatsi ja olime omaarust juba täiesti tankla juures kui leidsime eest veel ühe värava. Jalgvärav parklasse pääsemiseks. Lukus!!! Jess, nüüd olime siis tankla töötajate parklas luku taga. Siiski ei pidanud me kaua ootama, peagi tuli jalgvärava juurde naine ning avas selle võtmega. meid nähes küsis itaalia keeles, mida me seal teeme ja kuidas üldse sisse saime. Olin närvis ning selgitasin talle inglise keeles, naiivset mängides, et autovärav oli lahti ning me ei teadnud, et ei tohi... Ja, et meil on vaja tanklasse (itaalia keeles "autogrill" minna), kuid kogemata ütlesin autogrilli asemel autostop (hääletamine), nagu mäletate on see itaallastele täielik "mamma mia". Kuid ilmselt see "mamma mia" mõjus, sest tädi kergitas kulme, lõi siis käega ja jättis meile värava lukust lahti. Huhh, kõik laabus siiski edukalt ja olimegi tanklas.
Tankla juures olev rekkajaam/-parkla oli tõeliselt suur ning olime kindlad, et sealt pole meil küll probleemi otse Saksamaale saada. Olime kuulnud, et Shveitsis hääletamine just eriti edukas tegevus ei ole, sest põhitee Itaaliast Saksamaale läheb ju üle mägede. Hehh, mägitedel hääletada - ei aitäh! Rekkajuhid olid toredad ning üsna abivalmid. Laur läks juhte küsitlema ning mina valvasin asju. Lähedal seisnud vist Poola juhid hakkasid mind nähes kohe uurima, kuhu minna soovime. Ütlesin, et Saksamaa poole. Nad pakkusid, et saavad meid viia Itaalia-Shveitsi piirilinna, kuid mitte sellesse, mis läheb Milaanost põhja, vaid sellesse, mis on rohkem ida pool. Selline pakkumine näitas, et võimalusi on ning me keeldusime. Nagu ütlesin, tahtsime saada otsesõitu... kuid sellised suured ootused mängisid meile kurjalt kätte. Õhtu saabus ning me olime endiselt seal. Rekkajuhid, kes parklas olid jäid sinna ööseks ning hommikul liiguti kas vales suunas või ei olnud nad nõus meid peale võtma. Seal kohtasime ka üht Eesti juhti. Ta oli paraku oma naisega ning liikus alles hommikul ning tegelikult pisut vales suunas. Siiski andis ta meile rõõmuga head nõu, kus on rohkem Eesti autosid ning, kustkaudu saab Saksamaale paremini.
Veel hiljem õhtul pidime leppima tõsiasjaga, et jääme sinna ööbima. Telki üles pannes tuli juttu ajama üks Poola juht, kes oli nõus meid varahommikul peale võtma ja Saksa suunas viima... Kuid mulle ei tundunud ta just eriti mõistlik ja aus mees olevat. Võib-olla liialdasin või olin liiga paranoiline, kuid sissetunne ei öelnud head. Lõpuks sai Laur jutule ühe Saksa juhiga, kellega pidimegi hommikul otse Saksamaale saama. Esialgu pidi ta sealt otse sõitma, kuid hiljem selgus, et ta marsruut muutus ja käib veel enne Pisast läbi. Laur küll pakkus, et me tuleme kaasa, kuid ta keeldus js ütles, et tuleb võtab meid kella 10-11 ajal sealtsamast tanklast peale. Laur võttis veel ta telefoninumbri, juhuks kui hommikul varem mõne auto peale saame. Ja kaup koos.
Läksime rahulikult magama ning ärkasime hommikul 7-8 ajal. Pakkisime asjad ning asusime taas rekkajuhte küsitlema. Hommikuti on autosid vähem, edukad me ei olnud. Mida rohkem edasi kell tiksus seda enam hakkas tunduma, et ilmselt Saksa auto meile järgi ei tule... Ja sissetunne ei valetanud. Me ei tea, kas Saksa onu lihtsalt ikkagi ei tahtnud meid peale võtta või läks tal Pisas ootamatult kaua või tuli mõni muu viivitus. Iglaljuhul olime me ennelõunal ikkaveel seal Casalecchio autogrillis ja päike paistis jubepalavalt ja keegi ei läinud õiges suunas või ei saanud meile küüti pakkuda... Lõpuks siiski üks rekkaonu halastas. Ta oli enne veel Laurile ei öelnud, kuid nähes meie ootamist (selleks ajaks olime juba sildi teinud ning hääletasime kiirteele pealesõidutee alguses), otsustas meid siiski aidata. Saime temaga Milaanosse.
Milaano lähedal ühes tanklas pidime samuti ühe öö veetma. Hommikul telki kokku pannes ja priimuse peal süüa tehes pidas meie juures kinni politseiauto. Härra politseinik küsis Laurilt, milline lähedal seisnud rekkadest meie oma on ning kuuldes vastuseks, et me veel ei tea, sest hääletame seal, teatas onu, et kiirteel viibimine on jalgsi keelatud. Laur vaidles vastu, et see on ju tankla ning kõik käivad seal jalgsi. Politsei küsis, kust me pärit oleme. Ütlesime siis. Ja seejärel küsimus, kuhu me minna tahame. Kuuldes, et Saksamaale, lõid nad käega ning sõitsid minema. Jah, mis mõttega nad meid 30 km enne Shveitsi piiri ikka peedistama hakkavad:)
Hommikul olime taas sildiga kiirteele pealesõidutee alguses (jaam oli väike ning rekkasid vähevõitu). Seisime seal ja ühel hetkel peatus meie ees väike tumesinine Citroen C1. Olete ilmselt pildilt näinud, kui suured olid meie kotid. Juht uuris, kuhu suunas läheme ning ütlesime, et saksamaa poole. Laur oli kurb ning vihjas, et ega meie asjad niikuinii tema autosse ära ei mahu. Kuid juht nimega Joris teatas, et "we'll make it fit" (küll me ära mahutame). Ja nii oligi!
Toppisime väikse auto puupüsti asju täis ning mahtusime lõpuks ka ise sisse. Joris sõitis Hollandisse ning oli nõus meid otse Saksamaale viima. Ta on ise pärit Hollandist, kuid elab hetkel Saksamaal ning tuli just oma tüdruku juurest, kes elab Itaalias. Seal Milaano juures nägin suurimat ummikut, mida eales ette kujutanud. Kiirteemaksu punkti juures läheb tee suht laiaks (enne j pärast), vast 5-7 rida, kuid peale maksupunkti tekib ju pudelikael, sest sõiduridu on vast kolm või neli. Kõik oli totaalselt autosid täis, korralike ridade asemel seisid autod täiesti segiläbi nii umbes kümnes reas... Õnneks ei istunud me seal ummikus, vaid sõitsime selle kohal läinud teed mööda.
Jorisega juttu ajades läks tee kiiresti ning peagi olime Shveitsis. Mäed olid ilusad ja võimsad ja kõrvad üsna pidevalt lukus. Joris rääkis oma elust ja toimetustest Itaalias ning Saksamaal. Meie rääkisime oma reisist. Sant Gottardi mäekuru lähedale jõudes küsis ta, kas meil on midagi selle vastu kui sõidame tunneli asemel üle mäe. Sant Gottardis on nimelt 17 km'ne tunnel otse läbi mäe. Kuid tunnelit on ainult üks, see tähendab, et liiklus on seal mõlemasuunaline ja nii 17 km. Kujutlege, kas seal on tibakegi hingatavat õhku või mitte. Ning kuna see on otsetee Itaaliast põhja, on liikluskoormus seal tohutusuur. Teine võimalus põhjapoole saada on üle mäe. Varem, enne tunnelit oli mägitee ainus viis. Ning talvel, lumega pandi seegi kinni. Laur oli mägiteest vaimustuses, mina kardan aga eidi kõrgust ning lootsin Jorise heae ja rahulikule sõiduviisile. Ning ma ei pidanud kartma, sest tee oli tegelikult väga hea ning lai ja igati turvaline ja Joris sõitis kindlalt. Mäe otsas tegime ühe mägioja juures peatuse, hingasime jahedat värsket õhku, täitsime mägiojas veepudeli ning nautisime vaadet. Laur oli vaimustuses:)
Saksamaal pani Joris meid maha Baden-Badenis, sest sealt pööras ta Prantsusmaale. Baden-Badeni lähedal oli suur tankla, kuid kahjuks ainult ühel pool teed, mis tähendab, et juhtidelt küsida me eriti ei saanud. Niisiis meisterdasime sildi "Köln bitte...:)" (Köln palun...) ning läksime pealesõidu tee algusesse. Lähedal patrullis ploitseiauto, kuid nad vaid muigasid ning ei tulnud meid üldse küsitlema. peagi peatus väike Opel ning juhiks oli neiu, kes meile pagasiruumi luuki avama tuli paljajalu. Temaga saime edasi küll jupp maad, kuid mitte päris Kölni. Veel ühe öö veetsime tanklas, kuid viimaks olime Kölnis.
Bussis teel Casalecchiosse (väike linn, mille juures pidi kiirtee tankla olema), kõnetas meid meie suuri kotte nähes üks tädi. Tegi seda loomulikult Itaalia keeles, kuid saime aru, et ta uuris, kas me reisime ja kus ja kuidas. Kui Itaalias sõna autostop (hääletamine) mainida, saab enmasti vastuseks "Mamma mia"... Või püütakse seletada, et see on "periculoso" (ohtlik). Nii ka tädi. Kuid selle asemel, et meid otsemaid rongijaama sundida, tahtis ta meid sellegipoolest aidata. me nimelt ei teadnud, milline on õige peatus, kus maha minna. Bussijuht ka päris hästi ei teadnud ja küsimusest arenes üle bussi elav diskussioon. Oli koomiline jälgida, kuidas kümmekond inimest koos bussijuhiga arutasid, milline on tanklale kõige lähem peatus. Lõpuks jõuti ühisele arvamusele ning õiges peatuses anti meile märku. Head teed sooviti ka. Itaallased on toredad:)
Panime kotid teeserva maha ning nagu kombeks saanud, läks Laur tanklasse pääsemise võimalusi uurima ning mina jäin asjade juurde ootama. Tagasi jõudes tegi ta teatavaks kurva tõsiasja, et hoolimata meie lootustest, ümbritseb tanklat 2-meetrine aed ning seda igast küljest. Itaalias on kiirteed tasulised, mis tähendab, et kiirtee tanklasse pääseb ainult kiirtee kaudu, olles eelnevalt kiirtee maksu maksnud. Pidasime aru ning ka mina käisin asja uurimas... Oligi aed. kuid aias oli värav, kust autod pidevalt sisse-välja sõitsid (ilmselt tankla töötajad). Kell oli kolme paiku pärastlõunal, oletasime, et on hommikuse vahetuse tööpäeva lõpp ja inimesed sõidavad koju. Selle värava seadsime oma ainsaks võimaluseks. Nii sammusimegi sinna poole ning just kui olime värava juurde jõudnud, väljuski sealt auto. Automaatsulgemine oli suht aeglane, niisiis saime rahulikult sisse kõndida. Läbisime parkimisplatsi ja olime omaarust juba täiesti tankla juures kui leidsime eest veel ühe värava. Jalgvärav parklasse pääsemiseks. Lukus!!! Jess, nüüd olime siis tankla töötajate parklas luku taga. Siiski ei pidanud me kaua ootama, peagi tuli jalgvärava juurde naine ning avas selle võtmega. meid nähes küsis itaalia keeles, mida me seal teeme ja kuidas üldse sisse saime. Olin närvis ning selgitasin talle inglise keeles, naiivset mängides, et autovärav oli lahti ning me ei teadnud, et ei tohi... Ja, et meil on vaja tanklasse (itaalia keeles "autogrill" minna), kuid kogemata ütlesin autogrilli asemel autostop (hääletamine), nagu mäletate on see itaallastele täielik "mamma mia". Kuid ilmselt see "mamma mia" mõjus, sest tädi kergitas kulme, lõi siis käega ja jättis meile värava lukust lahti. Huhh, kõik laabus siiski edukalt ja olimegi tanklas.
Tankla juures olev rekkajaam/-parkla oli tõeliselt suur ning olime kindlad, et sealt pole meil küll probleemi otse Saksamaale saada. Olime kuulnud, et Shveitsis hääletamine just eriti edukas tegevus ei ole, sest põhitee Itaaliast Saksamaale läheb ju üle mägede. Hehh, mägitedel hääletada - ei aitäh! Rekkajuhid olid toredad ning üsna abivalmid. Laur läks juhte küsitlema ning mina valvasin asju. Lähedal seisnud vist Poola juhid hakkasid mind nähes kohe uurima, kuhu minna soovime. Ütlesin, et Saksamaa poole. Nad pakkusid, et saavad meid viia Itaalia-Shveitsi piirilinna, kuid mitte sellesse, mis läheb Milaanost põhja, vaid sellesse, mis on rohkem ida pool. Selline pakkumine näitas, et võimalusi on ning me keeldusime. Nagu ütlesin, tahtsime saada otsesõitu... kuid sellised suured ootused mängisid meile kurjalt kätte. Õhtu saabus ning me olime endiselt seal. Rekkajuhid, kes parklas olid jäid sinna ööseks ning hommikul liiguti kas vales suunas või ei olnud nad nõus meid peale võtma. Seal kohtasime ka üht Eesti juhti. Ta oli paraku oma naisega ning liikus alles hommikul ning tegelikult pisut vales suunas. Siiski andis ta meile rõõmuga head nõu, kus on rohkem Eesti autosid ning, kustkaudu saab Saksamaale paremini.
Veel hiljem õhtul pidime leppima tõsiasjaga, et jääme sinna ööbima. Telki üles pannes tuli juttu ajama üks Poola juht, kes oli nõus meid varahommikul peale võtma ja Saksa suunas viima... Kuid mulle ei tundunud ta just eriti mõistlik ja aus mees olevat. Võib-olla liialdasin või olin liiga paranoiline, kuid sissetunne ei öelnud head. Lõpuks sai Laur jutule ühe Saksa juhiga, kellega pidimegi hommikul otse Saksamaale saama. Esialgu pidi ta sealt otse sõitma, kuid hiljem selgus, et ta marsruut muutus ja käib veel enne Pisast läbi. Laur küll pakkus, et me tuleme kaasa, kuid ta keeldus js ütles, et tuleb võtab meid kella 10-11 ajal sealtsamast tanklast peale. Laur võttis veel ta telefoninumbri, juhuks kui hommikul varem mõne auto peale saame. Ja kaup koos.
Läksime rahulikult magama ning ärkasime hommikul 7-8 ajal. Pakkisime asjad ning asusime taas rekkajuhte küsitlema. Hommikuti on autosid vähem, edukad me ei olnud. Mida rohkem edasi kell tiksus seda enam hakkas tunduma, et ilmselt Saksa auto meile järgi ei tule... Ja sissetunne ei valetanud. Me ei tea, kas Saksa onu lihtsalt ikkagi ei tahtnud meid peale võtta või läks tal Pisas ootamatult kaua või tuli mõni muu viivitus. Iglaljuhul olime me ennelõunal ikkaveel seal Casalecchio autogrillis ja päike paistis jubepalavalt ja keegi ei läinud õiges suunas või ei saanud meile küüti pakkuda... Lõpuks siiski üks rekkaonu halastas. Ta oli enne veel Laurile ei öelnud, kuid nähes meie ootamist (selleks ajaks olime juba sildi teinud ning hääletasime kiirteele pealesõidutee alguses), otsustas meid siiski aidata. Saime temaga Milaanosse.
Milaano lähedal ühes tanklas pidime samuti ühe öö veetma. Hommikul telki kokku pannes ja priimuse peal süüa tehes pidas meie juures kinni politseiauto. Härra politseinik küsis Laurilt, milline lähedal seisnud rekkadest meie oma on ning kuuldes vastuseks, et me veel ei tea, sest hääletame seal, teatas onu, et kiirteel viibimine on jalgsi keelatud. Laur vaidles vastu, et see on ju tankla ning kõik käivad seal jalgsi. Politsei küsis, kust me pärit oleme. Ütlesime siis. Ja seejärel küsimus, kuhu me minna tahame. Kuuldes, et Saksamaale, lõid nad käega ning sõitsid minema. Jah, mis mõttega nad meid 30 km enne Shveitsi piiri ikka peedistama hakkavad:)
Hommikul olime taas sildiga kiirteele pealesõidutee alguses (jaam oli väike ning rekkasid vähevõitu). Seisime seal ja ühel hetkel peatus meie ees väike tumesinine Citroen C1. Olete ilmselt pildilt näinud, kui suured olid meie kotid. Juht uuris, kuhu suunas läheme ning ütlesime, et saksamaa poole. Laur oli kurb ning vihjas, et ega meie asjad niikuinii tema autosse ära ei mahu. Kuid juht nimega Joris teatas, et "we'll make it fit" (küll me ära mahutame). Ja nii oligi!
Toppisime väikse auto puupüsti asju täis ning mahtusime lõpuks ka ise sisse. Joris sõitis Hollandisse ning oli nõus meid otse Saksamaale viima. Ta on ise pärit Hollandist, kuid elab hetkel Saksamaal ning tuli just oma tüdruku juurest, kes elab Itaalias. Seal Milaano juures nägin suurimat ummikut, mida eales ette kujutanud. Kiirteemaksu punkti juures läheb tee suht laiaks (enne j pärast), vast 5-7 rida, kuid peale maksupunkti tekib ju pudelikael, sest sõiduridu on vast kolm või neli. Kõik oli totaalselt autosid täis, korralike ridade asemel seisid autod täiesti segiläbi nii umbes kümnes reas... Õnneks ei istunud me seal ummikus, vaid sõitsime selle kohal läinud teed mööda.
Jorisega juttu ajades läks tee kiiresti ning peagi olime Shveitsis. Mäed olid ilusad ja võimsad ja kõrvad üsna pidevalt lukus. Joris rääkis oma elust ja toimetustest Itaalias ning Saksamaal. Meie rääkisime oma reisist. Sant Gottardi mäekuru lähedale jõudes küsis ta, kas meil on midagi selle vastu kui sõidame tunneli asemel üle mäe. Sant Gottardis on nimelt 17 km'ne tunnel otse läbi mäe. Kuid tunnelit on ainult üks, see tähendab, et liiklus on seal mõlemasuunaline ja nii 17 km. Kujutlege, kas seal on tibakegi hingatavat õhku või mitte. Ning kuna see on otsetee Itaaliast põhja, on liikluskoormus seal tohutusuur. Teine võimalus põhjapoole saada on üle mäe. Varem, enne tunnelit oli mägitee ainus viis. Ning talvel, lumega pandi seegi kinni. Laur oli mägiteest vaimustuses, mina kardan aga eidi kõrgust ning lootsin Jorise heae ja rahulikule sõiduviisile. Ning ma ei pidanud kartma, sest tee oli tegelikult väga hea ning lai ja igati turvaline ja Joris sõitis kindlalt. Mäe otsas tegime ühe mägioja juures peatuse, hingasime jahedat värsket õhku, täitsime mägiojas veepudeli ning nautisime vaadet. Laur oli vaimustuses:)
Saksamaal pani Joris meid maha Baden-Badenis, sest sealt pööras ta Prantsusmaale. Baden-Badeni lähedal oli suur tankla, kuid kahjuks ainult ühel pool teed, mis tähendab, et juhtidelt küsida me eriti ei saanud. Niisiis meisterdasime sildi "Köln bitte...:)" (Köln palun...) ning läksime pealesõidu tee algusesse. Lähedal patrullis ploitseiauto, kuid nad vaid muigasid ning ei tulnud meid üldse küsitlema. peagi peatus väike Opel ning juhiks oli neiu, kes meile pagasiruumi luuki avama tuli paljajalu. Temaga saime edasi küll jupp maad, kuid mitte päris Kölni. Veel ühe öö veetsime tanklas, kuid viimaks olime Kölnis.
Monday, August 4, 2008
Tammepuu kallistamine
Mu kallid,
nüüd on teil vaid rõõmustada ja enam mitte muretseda, sest üleeile jõudsime õnnelikult ja tohutupalju kogemusterikkamalt kodumaa pinnale tagasi. Pärnus kallistasin tammepuud ja imetlesin taevas istunud vihmapilve.
Palun vabandust, et oma kirjatükkidega siin nõnda ajast maas olen. Kuid arvan, et kõik need kogemused väärivad põhjalikku kirjapanemist-jagamist ning ei suutnud lihtsalt kiirustades teada anda, kus parasjagu olen. Viimased kaks nädalat möödusid täiesti ülehelikiirusel, vaevu jõudsime kusagil rahulikult istuda ja millestki mõtiskleda või veel vähem kusagil internetti kasutada.
Kõigist oma juhtumistest kirjutan siia nii põhjalikult kui vähegi suudan. Niisiis kui teil ikka veel huvi jätkub, käige ikka lugemas ning andke mulle teada, kuidas meeldib. Reisist tegime kokku 1051 fotoklõpsu, peatselt organiseerin neist näitamisväärilisemad korralikuks albumiks ning ootan kõiki külla, et rännumuljeid jagada.
Maailm on täis häid inimesi, tuleb lihtsalt ise hea olla, ja märkadki end ümbritsevat!
PS! Vabandust, et päike poolel teel kotist välja vupsas (oli muidu plaan ta Itaaliast siia tuua) ning Eestis nii jõlekülm on.
nüüd on teil vaid rõõmustada ja enam mitte muretseda, sest üleeile jõudsime õnnelikult ja tohutupalju kogemusterikkamalt kodumaa pinnale tagasi. Pärnus kallistasin tammepuud ja imetlesin taevas istunud vihmapilve.
Palun vabandust, et oma kirjatükkidega siin nõnda ajast maas olen. Kuid arvan, et kõik need kogemused väärivad põhjalikku kirjapanemist-jagamist ning ei suutnud lihtsalt kiirustades teada anda, kus parasjagu olen. Viimased kaks nädalat möödusid täiesti ülehelikiirusel, vaevu jõudsime kusagil rahulikult istuda ja millestki mõtiskleda või veel vähem kusagil internetti kasutada.
Kõigist oma juhtumistest kirjutan siia nii põhjalikult kui vähegi suudan. Niisiis kui teil ikka veel huvi jätkub, käige ikka lugemas ning andke mulle teada, kuidas meeldib. Reisist tegime kokku 1051 fotoklõpsu, peatselt organiseerin neist näitamisväärilisemad korralikuks albumiks ning ootan kõiki külla, et rännumuljeid jagada.
Maailm on täis häid inimesi, tuleb lihtsalt ise hea olla, ja märkadki end ümbritsevat!
PS! Vabandust, et päike poolel teel kotist välja vupsas (oli muidu plaan ta Itaaliast siia tuua) ning Eestis nii jõlekülm on.
Viimast korda Rooma, viimast korda Bologna
Kolmanda päeva hommik Villa Borgheses oli imeilus. Ärkasime alles siis kui päike juba kõrgel paistis, lähedal toimetasid pargihaljastusega töömehed, kuid meid nad ei näinud. Olime hästi puhanud ning täiesti välja maganud... Kuigi öösel oli ilmselt ikkagi pisut jahedamaks läinud, sest tundsin kurku pisut käheda ja valusana... Tõusime üles, pakkisime asjad ning olime valmis viimast päeva Igavest Linna avastama. Pargi ühes purskkaevus pesime õhtul ostetud virsikud ning sõime need hommikusöögiks. Metroopeatuse lähedal kohvikus pidin omale kohvi ostma lihtsalt selleks, et suurem rahatäht väiksemateks vahetada. Ühistranspordi piletiautomaat soovis ainult münte:) Aga kohv maitses hea ning muutis hommiku lausa täiuslikuks.
Niisiis Colosseum. Huvitav, kas Roomas päriselt elavad inimesed on selle võimsa hoonega harjunud? See on nii mstiline, kõigil neil kolmel päeval olin ma igal korral üllatunud ikkagi kui võimas ta on. Võimas ja väärikas. Ükskõik, kas läksime seda sihilikult vaatama, või midagi muud uudistama või hoopis juhtusime lihtsalt mõnelt tänvanurgalt hoopis eemalt märkama. Ei oska seda tunnet kirjeldada...
Suveniiripoest ostsime väikse Colosseumi raamatu, et sees teadlikumalt liikuda. Muigvel nägudega jalutasime möödapikastpikast piletiostujärjekorrast, näitasime oma piletid ette ning olimegi Colosseumis. Tohutukõrged võimsad võlvkaared, kõrgete astmetega kivitrepid, sambad ja müstiline õnnetunne segunesid ühtseks emotsiooniks ja pildiks. Kõigi nende kolme päeva jooksul, nagu ilmselt juba arugi olete saanud, jättis mulle kõige eredama ja sügavama mälestuse ikkagi Colosseum. Ilma liialdamata, see hoone ehitati kunagi üheks tähtsaimaks hooneks Roomas, kogu rahvale. Ja seda on ta siiani. Lugesime Lauriga läbi ostetud raamatukese, olime kohe palju teadlikumad ning noogutasime kui ringi jalutades midagi õpitut märkasime. Laur vaatab igalpool ringi muidugi oma arhitektipilguga ja õpetab selles suunas mindki. Vhepeal sadas pisut vihma, kuid see oli hea ja mõnus, sest enamus turiste olid suhkrust ning põgenesid vaateväljast võlvkaarte alla või sootuks minema. Nii sai Laur pildistada peaaegu inimtühja võtte Colosseumi areenist. Hoone nukrat seisukorda vaadates arutasime omavahel, et huvitav, mida teeks nt Rooma linnapea kui tuleks üks maailmajõukas onu ja ütleks, et taastage Colosseum nii nagu ta kunagi ehitati, ma katan kõik kulud. Kindlasti kutsutaks kokku UNESCO ja kõigi muude tähtsate asjapulkade koosolek, kas pakkumine vastu võtta või mitte ja veel rohkem kindlasti jaguneksid arvamused täpselt pooleks. Ja kui kift oleks näha Roomas jalutades hiiglaslikku tänavareklaami mõne kontserdi või etenduse tarbeks kirjaga "Toimumiskoht: Colosseum". Vot selliseid mõtteid mõtlesime.
Peale Colosseumit käisime veelkord Vatikanis. Kolme päeva jooksul ei olnud me suutnud omale leida kusagilt sobivaid pikki riideid, seega ei käinudki me Püha Peetri kirikus... Niisiis juba koht, kuhu järgmisel korral kindlalt läheme. Sixtuse kabelis ka ei käinud, sissepääsu eest küsitakse palju raha ning aega jäi ka väheks... nagu ikka. Võimalikult vähekaaluvad suveniirid kodustele ostetud, leidsime, et enne ärasõitu on veel täpselt piisavalt aega Caracalla termide vaatamiseks. Kahjuks oli piletikassa juba suletud, niisiis varemetesse me ei saanud, kuid aia tagantki oli vaade ja mulje võimas. Seal sõime ka oma õhtusöögi - mesimagusa meloni. Ja oligi aeg rongijaama kirustada.
Rong pidi väljuma 22:07, kuid ma olin unustanud süveneda, kust täpsemalt. Ja piletit ostes selgus, et mitte pearaudteejaamast, vaid äärelinna omast... See uudis tähendas meile kiiret tegutsemist. Õnneks polnud aeg veel nii hiline ja saime kohale metrooga (teine võimalus olnuks lähiliinirong, mis sõidab palju aeglasemalt). Rong oli öörong, ehk väikeste kupeedega neljale. Meie saabudes olid enamus kupeesid juba võetud ja hetkeks mõtlesin, et nojah, eks me istume siis põrandal... Kuid õnneks leidis Laur siiski 2 vaba kohta ja saime end sisse seada. Kuna Bologna jaam ei olnud lõpp-peatus ja teadsime vaid, et peaksime kohal olema umbes kella kolme paiku, olin mina pool aega pabinas, et äkki jääme magama ning sõidame õigest peatusest mööda. Õnneks läks aga meie kupeest üks mees veel Bolognas maha ning me ei jäänudki sügavalt magama.
Rooma jättis heleda ja erilise mälestuse. Kahjuks olime seal vaid üürikese aja... Kahjuks veetsime viimased kaks tundi enne äratulekut sõna otseses mõttes maa all (piletite ostmine, sõiduplaanide plaanide uurimine, metrooga sõitmine jne). Mul on komme eriliste kohtadega enne äratulekut hüvasti jätta, Roomaga sain seda teha vaid rongiaknast ja möödatuhisevatele äärelinnamajadele. Kuid ju tähendab see siis, et pean kindlasti tagasi minema ja rohkem pühenduma.
Raudteejaamast Claudia pesa poole jalutades leidsime teelt nädalavahetusel ilusti pursanud purskkaevu tühjana. Naljatasime, et ega itaalia inimesed narrid ole... Turistid käivad ju ikka nädalavahetustel, nädala sees polegi vaja purskkavat purskkaevu. Ja lihtsalt põhimõtte pärast arvas Laur, et peaksime ära proovima purskkaevu põhjas kõndimise. Ega koguaeg selliseid võimalusi ole. Ja proovisimegi. Kahjuks mingit suurt elamust ei saanud, kingad said veits poriseks.
Koju jõudes vajusime üsna esimese hetkega magama ning magasime järgmisel päeval üsna kaua. Otsustasime, et võtame selle päeva vabaks ja puhkame turistitamisest. Pakkisime asju ning valmistusime järgmisel hommikul varaseks ärkamiseks. Uurisime Claudia abig ka, kuidas linnast välja mõnda mõistlikku hääletuskohta saab. Google Map'ist leidsime tõenäolise kiirtee tankla suure rekkaparklaga otse ühe Bologna lähedal asuva väikelinna külje alt. Sinna lähedale pidime saama bussiga, niisiis kindel hea koht ja võimalus, jess.
Õhtul vaatasime kolmekesi filmi Liblikas ja Tuukrikell... Filmist ma ei kirjuta, kes on näinud, need teavad... Kes ei ole, soovitan vaadata. Hommikusööki soovis Claudia meiega koos süüa ning palus, et äratus liiga varajane poleks. Ei olnudki, temale... meie tõusime vara, toimetasime kõik vajalikud toimetused ning tema sai kell 11 ärgata. Sõime muidugi kama:) Võtsime seda ohtralt kaasa, et headele inimestele, keda kohtame midagi eestimaist tutvustada. Claudiale hakkas see nii meeldima, et jätsime kaks pakki talle. Ja siis oligi aeg lahkuda. Bolognas veedetud aeg oli imetore ja Claudia veel imetoredam.
Niisiis Colosseum. Huvitav, kas Roomas päriselt elavad inimesed on selle võimsa hoonega harjunud? See on nii mstiline, kõigil neil kolmel päeval olin ma igal korral üllatunud ikkagi kui võimas ta on. Võimas ja väärikas. Ükskõik, kas läksime seda sihilikult vaatama, või midagi muud uudistama või hoopis juhtusime lihtsalt mõnelt tänvanurgalt hoopis eemalt märkama. Ei oska seda tunnet kirjeldada...
Suveniiripoest ostsime väikse Colosseumi raamatu, et sees teadlikumalt liikuda. Muigvel nägudega jalutasime möödapikastpikast piletiostujärjekorrast, näitasime oma piletid ette ning olimegi Colosseumis. Tohutukõrged võimsad võlvkaared, kõrgete astmetega kivitrepid, sambad ja müstiline õnnetunne segunesid ühtseks emotsiooniks ja pildiks. Kõigi nende kolme päeva jooksul, nagu ilmselt juba arugi olete saanud, jättis mulle kõige eredama ja sügavama mälestuse ikkagi Colosseum. Ilma liialdamata, see hoone ehitati kunagi üheks tähtsaimaks hooneks Roomas, kogu rahvale. Ja seda on ta siiani. Lugesime Lauriga läbi ostetud raamatukese, olime kohe palju teadlikumad ning noogutasime kui ringi jalutades midagi õpitut märkasime. Laur vaatab igalpool ringi muidugi oma arhitektipilguga ja õpetab selles suunas mindki. Vhepeal sadas pisut vihma, kuid see oli hea ja mõnus, sest enamus turiste olid suhkrust ning põgenesid vaateväljast võlvkaarte alla või sootuks minema. Nii sai Laur pildistada peaaegu inimtühja võtte Colosseumi areenist. Hoone nukrat seisukorda vaadates arutasime omavahel, et huvitav, mida teeks nt Rooma linnapea kui tuleks üks maailmajõukas onu ja ütleks, et taastage Colosseum nii nagu ta kunagi ehitati, ma katan kõik kulud. Kindlasti kutsutaks kokku UNESCO ja kõigi muude tähtsate asjapulkade koosolek, kas pakkumine vastu võtta või mitte ja veel rohkem kindlasti jaguneksid arvamused täpselt pooleks. Ja kui kift oleks näha Roomas jalutades hiiglaslikku tänavareklaami mõne kontserdi või etenduse tarbeks kirjaga "Toimumiskoht: Colosseum". Vot selliseid mõtteid mõtlesime.
Peale Colosseumit käisime veelkord Vatikanis. Kolme päeva jooksul ei olnud me suutnud omale leida kusagilt sobivaid pikki riideid, seega ei käinudki me Püha Peetri kirikus... Niisiis juba koht, kuhu järgmisel korral kindlalt läheme. Sixtuse kabelis ka ei käinud, sissepääsu eest küsitakse palju raha ning aega jäi ka väheks... nagu ikka. Võimalikult vähekaaluvad suveniirid kodustele ostetud, leidsime, et enne ärasõitu on veel täpselt piisavalt aega Caracalla termide vaatamiseks. Kahjuks oli piletikassa juba suletud, niisiis varemetesse me ei saanud, kuid aia tagantki oli vaade ja mulje võimas. Seal sõime ka oma õhtusöögi - mesimagusa meloni. Ja oligi aeg rongijaama kirustada.
Rong pidi väljuma 22:07, kuid ma olin unustanud süveneda, kust täpsemalt. Ja piletit ostes selgus, et mitte pearaudteejaamast, vaid äärelinna omast... See uudis tähendas meile kiiret tegutsemist. Õnneks polnud aeg veel nii hiline ja saime kohale metrooga (teine võimalus olnuks lähiliinirong, mis sõidab palju aeglasemalt). Rong oli öörong, ehk väikeste kupeedega neljale. Meie saabudes olid enamus kupeesid juba võetud ja hetkeks mõtlesin, et nojah, eks me istume siis põrandal... Kuid õnneks leidis Laur siiski 2 vaba kohta ja saime end sisse seada. Kuna Bologna jaam ei olnud lõpp-peatus ja teadsime vaid, et peaksime kohal olema umbes kella kolme paiku, olin mina pool aega pabinas, et äkki jääme magama ning sõidame õigest peatusest mööda. Õnneks läks aga meie kupeest üks mees veel Bolognas maha ning me ei jäänudki sügavalt magama.
Rooma jättis heleda ja erilise mälestuse. Kahjuks olime seal vaid üürikese aja... Kahjuks veetsime viimased kaks tundi enne äratulekut sõna otseses mõttes maa all (piletite ostmine, sõiduplaanide plaanide uurimine, metrooga sõitmine jne). Mul on komme eriliste kohtadega enne äratulekut hüvasti jätta, Roomaga sain seda teha vaid rongiaknast ja möödatuhisevatele äärelinnamajadele. Kuid ju tähendab see siis, et pean kindlasti tagasi minema ja rohkem pühenduma.
Raudteejaamast Claudia pesa poole jalutades leidsime teelt nädalavahetusel ilusti pursanud purskkaevu tühjana. Naljatasime, et ega itaalia inimesed narrid ole... Turistid käivad ju ikka nädalavahetustel, nädala sees polegi vaja purskkavat purskkaevu. Ja lihtsalt põhimõtte pärast arvas Laur, et peaksime ära proovima purskkaevu põhjas kõndimise. Ega koguaeg selliseid võimalusi ole. Ja proovisimegi. Kahjuks mingit suurt elamust ei saanud, kingad said veits poriseks.
Koju jõudes vajusime üsna esimese hetkega magama ning magasime järgmisel päeval üsna kaua. Otsustasime, et võtame selle päeva vabaks ja puhkame turistitamisest. Pakkisime asju ning valmistusime järgmisel hommikul varaseks ärkamiseks. Uurisime Claudia abig ka, kuidas linnast välja mõnda mõistlikku hääletuskohta saab. Google Map'ist leidsime tõenäolise kiirtee tankla suure rekkaparklaga otse ühe Bologna lähedal asuva väikelinna külje alt. Sinna lähedale pidime saama bussiga, niisiis kindel hea koht ja võimalus, jess.
Õhtul vaatasime kolmekesi filmi Liblikas ja Tuukrikell... Filmist ma ei kirjuta, kes on näinud, need teavad... Kes ei ole, soovitan vaadata. Hommikusööki soovis Claudia meiega koos süüa ning palus, et äratus liiga varajane poleks. Ei olnudki, temale... meie tõusime vara, toimetasime kõik vajalikud toimetused ning tema sai kell 11 ärgata. Sõime muidugi kama:) Võtsime seda ohtralt kaasa, et headele inimestele, keda kohtame midagi eestimaist tutvustada. Claudiale hakkas see nii meeldima, et jätsime kaks pakki talle. Ja siis oligi aeg lahkuda. Bolognas veedetud aeg oli imetore ja Claudia veel imetoredam.
Teine päev Roomas
Teise päeva hommik Roomas oli ilus ja palav ja päikseline. Nautisime taas pesemismõnusid ning kasutasime luksust sõita metroojaama kämpingu transfeerbussiga:) Kesklinna jõudsime ennelõunal ja juba olid kõikjal turistid-turistid-turistid.
Selle päeva peamisteks huviobjektideks olime loomulikult Colosseumi ja Foorum Romanumi valinud... Kuid me ei teadnud üht üsnagu tülikat asjaolu... Pühapäev oli. Ja selle pühapäeva võinuks vabalt Turistipäevaks nimetada. Colosseumi juurde jõudes, ja ikkaveel hoone suurust-võimsust imetledes, märkasime mammutjärjekorda. Ausõna, see oli õudust tekitav. Ligi 100-metrises järjekorras seisid inimesed mitte üksikult üksteise taga, vaid umbes 5-kaupa reas üksteise taga. Otsustasime, et tundi või lausa kahte me järjekorras seismisele ei kuluta ja läksime Foorum Romanumi piletijärjekorda uudistama (neil kahel tähtsal kohal on nimelt ühispilet - ostad ühest kohast ja sama piletiga saad hiljem teise ilma järjekorras seismata sisse). Ka Foorumi juures on pikk järjekord:( Peale üürikest aru pidamist otsustasime sealse järjekorra siiski vapralt ära seista. Seisime kordamööda, saba lookles otse lõõskava päikse käes. Nii sai üks varjus olla ja jõudu koguda. Ahjaa, ma vist ei maininud, et sooja oli 36 kraadi ja ilmselt enamgi... Varjus:D Lõpuks saime piletid. Ootamist oli vist umbes tunni jagu, mis polegi kõige hullem. Kuid sisse me kohe ei läinud.
Kuna ilm oli palav-palav, otsisime lähedal asunud pargikesest joogikaevu (Roomas ja kogu Itaalias on tohutu luksus see, et igal pool on kaevud voolava karge joogiveega. Mine ja pane vaid pudel alla ja kustuta janu), kustutasime janu ja mängisme maha põhjaliku veesõja. Peale seda olime valmis avastama Foorum Romanumi võlusid ning uudistama ajahambast puretud varemeid. Abiks laenutasime omale audiogiidi ning meil oli tõesti huvitav! Foorumil veetsime vist 4 tundi või rohkemgi.. Ja seal võiks veeta neli päeva, sest vaadata on hullupööra palju!
Foorum Romanum nähtud, oli aeg juba piisavalt hiline, et otsustada, mis siis edasi saab. Ja me otsustasime, et Turistipäev on piisav põhjendus jääda Rooma ka esmaspäevaks. Nii saame palju rahulikumalt esmaspäeval Colosseumit uudistada ning ei torma, pea laiali otsas, ühest paigast teise. Päeva teises pooles jalutasime veel linna olulistes paikades, sõitsime suitseva ja mingi gaasi järgi kohutavalt haiseva bussiga (hiljem nägime bussi ümber tulekustutitega jooksvaid onusid), imetlesime purskkaevusid.
Üheksa paiku ostsime toidupoest üht-teist söödavat ning sõitsime metrooga Villa Borghese hiigelparki. Jah, Rooma kesklinnas asub tohutult suur park, milles omakorda muuseumid, teatrid, kinod ja isegi loomaaed:D Mõtlesime seal oma õhtusöögi süüa ning ringi vaadata, et ehk leiame kõrvalise põõsaaluse, kus öö veeta. Tiberi kämpinguküla ei olnud just eriti tagasiminekut väärt. Park oli suur-suur... Jõudsime vist vaevalt kümnendiku läbi jalutada... Siis tuli väsimus ja kõhutühjus, istusime maha ja võtsime einet. Kõht täis, otsustasimegi, et kesklinna poole me enam tagasi ei sõida, küll leiame pargist mõnusa magamiskoha - öö oli sumedalt soe.
Ja kõrvalise, turvaliselt varjulise, kuid ometi väga käidavas kohas paigakese magamiseks me ka leidsime. Ühe pargitee ääres kasvas tihe hekk, mille taha murule tee laternavalgus kottpimeda varju heitis. Hekitagune ala oli nelinurkne korvpalliplatsi suurune muruala, igast küljest heki või müüriga piiratud. Seal heki varjus leidsime suure puu all omale mõnusa lohu, kuhu matt asetada ning magamiskottidega kerra keerata. Eks ma tegelikult natuke pabitasin ka, et kui keegi meid näeb või politsei leiab ja minema ajab või hoopis mõni bandiit tülitama tuleb... kuid Laur on selles suhtes mõnusalt külma närviga ja rahustas mind edukalt maha.
Olime juba päris magama jäämas kui äkki otse pea juures krabinat kuulsin... Olin kindel, et kui nüüd pea üles tõstan ja suure puu poole vaatan, näen teisel pool puud mõnd a-sotsiaali magamas vms... Kuid nägin hoopis siili:) Jah, sealsamas meie peade kohal oli end magama sättimas mõnusalt pontsakas ja mõnusalt okkaline siil. Võib-olla olime ära võtnud tema magamislohu... Või tuli ta meie und valvama... Nii me siis igaljuhul uinusime, Villa Borghese pargis Roomas, kolmekesi - mina, Laur ja siil.
Selle päeva peamisteks huviobjektideks olime loomulikult Colosseumi ja Foorum Romanumi valinud... Kuid me ei teadnud üht üsnagu tülikat asjaolu... Pühapäev oli. Ja selle pühapäeva võinuks vabalt Turistipäevaks nimetada. Colosseumi juurde jõudes, ja ikkaveel hoone suurust-võimsust imetledes, märkasime mammutjärjekorda. Ausõna, see oli õudust tekitav. Ligi 100-metrises järjekorras seisid inimesed mitte üksikult üksteise taga, vaid umbes 5-kaupa reas üksteise taga. Otsustasime, et tundi või lausa kahte me järjekorras seismisele ei kuluta ja läksime Foorum Romanumi piletijärjekorda uudistama (neil kahel tähtsal kohal on nimelt ühispilet - ostad ühest kohast ja sama piletiga saad hiljem teise ilma järjekorras seismata sisse). Ka Foorumi juures on pikk järjekord:( Peale üürikest aru pidamist otsustasime sealse järjekorra siiski vapralt ära seista. Seisime kordamööda, saba lookles otse lõõskava päikse käes. Nii sai üks varjus olla ja jõudu koguda. Ahjaa, ma vist ei maininud, et sooja oli 36 kraadi ja ilmselt enamgi... Varjus:D Lõpuks saime piletid. Ootamist oli vist umbes tunni jagu, mis polegi kõige hullem. Kuid sisse me kohe ei läinud.
Kuna ilm oli palav-palav, otsisime lähedal asunud pargikesest joogikaevu (Roomas ja kogu Itaalias on tohutu luksus see, et igal pool on kaevud voolava karge joogiveega. Mine ja pane vaid pudel alla ja kustuta janu), kustutasime janu ja mängisme maha põhjaliku veesõja. Peale seda olime valmis avastama Foorum Romanumi võlusid ning uudistama ajahambast puretud varemeid. Abiks laenutasime omale audiogiidi ning meil oli tõesti huvitav! Foorumil veetsime vist 4 tundi või rohkemgi.. Ja seal võiks veeta neli päeva, sest vaadata on hullupööra palju!
Foorum Romanum nähtud, oli aeg juba piisavalt hiline, et otsustada, mis siis edasi saab. Ja me otsustasime, et Turistipäev on piisav põhjendus jääda Rooma ka esmaspäevaks. Nii saame palju rahulikumalt esmaspäeval Colosseumit uudistada ning ei torma, pea laiali otsas, ühest paigast teise. Päeva teises pooles jalutasime veel linna olulistes paikades, sõitsime suitseva ja mingi gaasi järgi kohutavalt haiseva bussiga (hiljem nägime bussi ümber tulekustutitega jooksvaid onusid), imetlesime purskkaevusid.
Üheksa paiku ostsime toidupoest üht-teist söödavat ning sõitsime metrooga Villa Borghese hiigelparki. Jah, Rooma kesklinnas asub tohutult suur park, milles omakorda muuseumid, teatrid, kinod ja isegi loomaaed:D Mõtlesime seal oma õhtusöögi süüa ning ringi vaadata, et ehk leiame kõrvalise põõsaaluse, kus öö veeta. Tiberi kämpinguküla ei olnud just eriti tagasiminekut väärt. Park oli suur-suur... Jõudsime vist vaevalt kümnendiku läbi jalutada... Siis tuli väsimus ja kõhutühjus, istusime maha ja võtsime einet. Kõht täis, otsustasimegi, et kesklinna poole me enam tagasi ei sõida, küll leiame pargist mõnusa magamiskoha - öö oli sumedalt soe.
Ja kõrvalise, turvaliselt varjulise, kuid ometi väga käidavas kohas paigakese magamiseks me ka leidsime. Ühe pargitee ääres kasvas tihe hekk, mille taha murule tee laternavalgus kottpimeda varju heitis. Hekitagune ala oli nelinurkne korvpalliplatsi suurune muruala, igast küljest heki või müüriga piiratud. Seal heki varjus leidsime suure puu all omale mõnusa lohu, kuhu matt asetada ning magamiskottidega kerra keerata. Eks ma tegelikult natuke pabitasin ka, et kui keegi meid näeb või politsei leiab ja minema ajab või hoopis mõni bandiit tülitama tuleb... kuid Laur on selles suhtes mõnusalt külma närviga ja rahustas mind edukalt maha.
Olime juba päris magama jäämas kui äkki otse pea juures krabinat kuulsin... Olin kindel, et kui nüüd pea üles tõstan ja suure puu poole vaatan, näen teisel pool puud mõnd a-sotsiaali magamas vms... Kuid nägin hoopis siili:) Jah, sealsamas meie peade kohal oli end magama sättimas mõnusalt pontsakas ja mõnusalt okkaline siil. Võib-olla olime ära võtnud tema magamislohu... Või tuli ta meie und valvama... Nii me siis igaljuhul uinusime, Villa Borghese pargis Roomas, kolmekesi - mina, Laur ja siil.
Sunday, August 3, 2008
Igavene Linn esimesel päeval
18. juuli õhtul kui koju saabusime, olid Claudial külas sõbrad Saksamaalt. Loomulikult ei saanud me vaikselt oma tuppa Roomaks valmistuma ja mediteerima minna, vaid ühinesime väikseks veiniks ja viigimarjaks. Hiljem uurisime netist HC kontakte Roomas, kuid kellelgi polnud võimalust meile peavarju pakkuda.
Plaan oli minna 19. juuli hommikul 1:43 rongiga... See nõudis südaööl ärkamist. Kuid kuna magama saime alles 23:00 ajal, ei olnud mina südaööl just eriti kontaktivõimeline ning üldse mitte valmis ärkama ja asjalik olema. Ohates pidi Laur minema ja Claudia arvutis netist vaatama, kas ka mõni hommikune odavam rong Igavesse Linna suundub. Ja õnneks läks. Uus ja palju edukam äratus oli kell 05:00, et jõuda 6:43 rongile. Kuna Claudial polnud midagi selle vastu, et oma hiigelkotid tema juurde jätame, võtsime kaasa vaid väiksed seljakotid magamiskottidega ning natuke süüa, minu magamismati ka.
Sõit laabus hästi. Firenzes saime pool tundi jalgu sirutada ja raudteejaama ees kohustusliku turistipildi teha. Rooma jõudsime 19. juuli kella ühe paiku pärastlõunal. Et päevale korralik algus panna, istusime kõigepealt raudteejaama lähedale rohealale ja sõime hommikusöögiks ära kõik kaasa võetud toidu.
Esimene tähtis koht, mida külastasime asus üsna raudteejaama lähedal - see oli Santa Maria Degli Angeli dei Martiri kirik, sealsamas asusid kunagi ka kuulsad ja hiigelsuurt maa-ala hõlmavad Diokleitianuse termid. Kahjuks varemeid vaatama ei saanud. Sealt asusime Rooma sümboli, Colosseumi poole teele. Kuigi olime ostnud ühistranspordi päevakaardid, otsustasime minna jalgsi. Kõndisime kaardi järgi parasjagu ühel tillukesel tänaval ja pöörasime järgmisse, kui siis ümber nurga astudes "voila", ja seal ta oli - Colosseum. Rahulik ja võimas ja uhke ja päris. Päris hoone juures tuli taas kohustuslik pildistamisvoor kui ühtäkki üsna meie kõrval tuttavat keelt kuulsin. Sealsamas lähedal olid ilmselt ema ja tütar koos Roomat avastamas, üksteist pildistamas ning nad rääkisid eesti keelt:) Laur astus juurde ja ütles, et võib neist ka koos pildi teha kui nad soovivad. Üllatus oli armas. tegimgi neist pilti ja nemad meist. Ja marmorplaat, mille peale istuma hüppasime oli hirmushirmus kuum.
Järgmisena sõitsime vaatama Rooma Panteoni templit. See kogemus oli võimas... Ning aukartust äratav. Hoone, mis on seisnud ligi 2030 aastat...
Edasi suundusime Vatikani ning Püha Peetri väljkule. Katedraali meid lühikeste riiete tõttu kahjuks sisse ei lastud. Püha Peetri väljak on suur ja uhke, kuid kui ausalt ütlen, siis on väljakuid, mis mulle palju sügavamat muljet avaldavad... Maitse asi. Järgmine kohustuslik punkt - Trevi purskkaev. Heh, see oli küll vaid linnukese kirja saamiseks, sest koht oli puupüsti rahvast täis ja mingit nautimist või huvitavate nüansside märkamist loota ei võinud. Püüdsime nii kähku kui võimalik turistidena turistimassist minema saada. Sama päeva sisse mahtus ka Rooma valge püramiidi nägemine, kusjuures see on üllatavalt väikene:)
Valge püramiidi lähedalt leidsime ka pizzakoha, kust omale õhtusöögi hankisime. Istusime püramiidi lähedale maha ning sõime ja mõtlesime, et kus siis öö veedame. Meenus, et päeval rongiga saabudes, astus raudteejaamas meie juurde flaiereid jagav neiu ja kutsus Tiberi kämpingukülla ööbima (andis sooduspakkumist kuulutava flaieri). Niisiis Tiberi kämpinguküla. Flaier lubas 20 minutiga Rooma kesklinnast kohale jõuda ning oo, soodustus on nimelt telgiga saabujatele, telk on tasuta! Jah, telgisoodustusest meil suurt abi polnud (selle jätsime nimelt Bolognasse Claudia juurde), kuid katus peakohal või turvaline põõsa all magamine kulusid ära küll. Raudteejamast pidi minema buss number N55. Selle peatust ja bussi ennast ootasime ja otsisime busside platsilt tund aega. Kui lõpuks ühelt bussijuhilt nõu küsisime ei teadnud tema N55'st mitte midagi, kuid juhatas teisele bussile, mis vajalikku peatusse läheb. Flaieril öeldud peatuses astusime maha ning ootasime ära järgmise bussi (Tiberi kämpingusse saab nimelt kolme bussiga kahes kohas ümber istudes). Õnneks kõnetas meid seal peatuses üks meesterahvas, kes arvas hoobilt ära, et otsime kämpingut ning Tiberi't kuuldes teatas naerulsui, et saab meid juhatada, kuna elab sealkandis. Abivalmis onu sõitis niisiis meiega samas suunas ja ütles, millal õige peatus saabus ja maha vaja minna. Viimane buss ajas natuke hirmu nahka, sest olime vist juba 20 minutit sõitnud kui kiirteele pöörasime. Selleks ajaks olin veendunud, et flaieril uhkelt lubatud 20-minutiline kohalejõudmine saab võimalik olla vaid metrooga minnes (päevasel ajal, sest öösel metroo ei sõida). Veel jupp maad ja veel jupimat aega kiirteel, teatas onu, et nüüd on õige peatus ja näitas ka suuna kätte, kuhu poole kõndima peame. Buss peatus pimedal kõledal tänaval. Tundus olevat mingi elamurajoon, kuskil haukus koer. Hakkasime siis kätte näidatud suunas kõndima... Liiklus oli peaaegu olematu (jah, kell oli juba peale kahte). Varsti nägime õnneks märki "Tiberi kämpinguküla 1400 m". Oeh, vähemalt olema õiges kohas. ja jõudsimegi lõpuks kohale.
Kämpinguküla check-in putkas oli vaid üks kehva inglise keelt kõnelev turvamees, kes meile surmtõsiselt teatas, et magamiskottidega murul magamine läheb meile sama palju maksma kui dorms'ides (ühistoad). Kuna õhtu oli suht jahe, otsustasime dormside kasuks. Onu teatas veel surmtõsisemalt ja üsna ükskõikselt, et segatoad on kõik kinni, niisiis neiu naiste omasse ja noormees meeste omasse. Peale pesemas käimist läksime magamiskohtivaatama. Naiste dorm oli üsna koledas olukorras ja segadust tekitav. Ma ei ole just eriti pirtsakas kohtade suhtes, kus magan... Kuid kui mul mingit selgust ei ole, kas voodi on juba võetud või mitte, või kas seal on juba keegi enen mind maganud, sest kõik oli pilla-palla laiali ning segi.... Siis ei ole koht eriti kutsuv. Laur käis k meeste dormi vaatamas, mis olevat paremas seisus. Seal tutvus ta ka ühe Hollandi noormehega, kes ütles, et magab oma neiuga meeste dormis. Nemad olid veel eriti õnnetud, sest olid segadormi enne tulekut mitu kuud ette reserveerinud ja puha ning kui kohale jõudsid, teatati, et kõik kohad on täis. Võtsime tema nõuannet kuulda ning hiilisin ka meeste tubadesse. Öö möödus rahutult, sest pabistasin nagu koolitüdruk ekskursioonil, et kohe tuleb keegi tähtis onu nagu õpetaja ja kurjustab, et mis toimub, mis toimub. Siiski olime lõppkokkuvõttes rahul, et kämpa üles otsisime (see võttis küll aega 2,5 tundi) ja korralikult magada ja pesta saime.
Plaan oli minna 19. juuli hommikul 1:43 rongiga... See nõudis südaööl ärkamist. Kuid kuna magama saime alles 23:00 ajal, ei olnud mina südaööl just eriti kontaktivõimeline ning üldse mitte valmis ärkama ja asjalik olema. Ohates pidi Laur minema ja Claudia arvutis netist vaatama, kas ka mõni hommikune odavam rong Igavesse Linna suundub. Ja õnneks läks. Uus ja palju edukam äratus oli kell 05:00, et jõuda 6:43 rongile. Kuna Claudial polnud midagi selle vastu, et oma hiigelkotid tema juurde jätame, võtsime kaasa vaid väiksed seljakotid magamiskottidega ning natuke süüa, minu magamismati ka.
Sõit laabus hästi. Firenzes saime pool tundi jalgu sirutada ja raudteejaama ees kohustusliku turistipildi teha. Rooma jõudsime 19. juuli kella ühe paiku pärastlõunal. Et päevale korralik algus panna, istusime kõigepealt raudteejaama lähedale rohealale ja sõime hommikusöögiks ära kõik kaasa võetud toidu.
Esimene tähtis koht, mida külastasime asus üsna raudteejaama lähedal - see oli Santa Maria Degli Angeli dei Martiri kirik, sealsamas asusid kunagi ka kuulsad ja hiigelsuurt maa-ala hõlmavad Diokleitianuse termid. Kahjuks varemeid vaatama ei saanud. Sealt asusime Rooma sümboli, Colosseumi poole teele. Kuigi olime ostnud ühistranspordi päevakaardid, otsustasime minna jalgsi. Kõndisime kaardi järgi parasjagu ühel tillukesel tänaval ja pöörasime järgmisse, kui siis ümber nurga astudes "voila", ja seal ta oli - Colosseum. Rahulik ja võimas ja uhke ja päris. Päris hoone juures tuli taas kohustuslik pildistamisvoor kui ühtäkki üsna meie kõrval tuttavat keelt kuulsin. Sealsamas lähedal olid ilmselt ema ja tütar koos Roomat avastamas, üksteist pildistamas ning nad rääkisid eesti keelt:) Laur astus juurde ja ütles, et võib neist ka koos pildi teha kui nad soovivad. Üllatus oli armas. tegimgi neist pilti ja nemad meist. Ja marmorplaat, mille peale istuma hüppasime oli hirmushirmus kuum.
Järgmisena sõitsime vaatama Rooma Panteoni templit. See kogemus oli võimas... Ning aukartust äratav. Hoone, mis on seisnud ligi 2030 aastat...
Edasi suundusime Vatikani ning Püha Peetri väljkule. Katedraali meid lühikeste riiete tõttu kahjuks sisse ei lastud. Püha Peetri väljak on suur ja uhke, kuid kui ausalt ütlen, siis on väljakuid, mis mulle palju sügavamat muljet avaldavad... Maitse asi. Järgmine kohustuslik punkt - Trevi purskkaev. Heh, see oli küll vaid linnukese kirja saamiseks, sest koht oli puupüsti rahvast täis ja mingit nautimist või huvitavate nüansside märkamist loota ei võinud. Püüdsime nii kähku kui võimalik turistidena turistimassist minema saada. Sama päeva sisse mahtus ka Rooma valge püramiidi nägemine, kusjuures see on üllatavalt väikene:)
Valge püramiidi lähedalt leidsime ka pizzakoha, kust omale õhtusöögi hankisime. Istusime püramiidi lähedale maha ning sõime ja mõtlesime, et kus siis öö veedame. Meenus, et päeval rongiga saabudes, astus raudteejaamas meie juurde flaiereid jagav neiu ja kutsus Tiberi kämpingukülla ööbima (andis sooduspakkumist kuulutava flaieri). Niisiis Tiberi kämpinguküla. Flaier lubas 20 minutiga Rooma kesklinnast kohale jõuda ning oo, soodustus on nimelt telgiga saabujatele, telk on tasuta! Jah, telgisoodustusest meil suurt abi polnud (selle jätsime nimelt Bolognasse Claudia juurde), kuid katus peakohal või turvaline põõsa all magamine kulusid ära küll. Raudteejamast pidi minema buss number N55. Selle peatust ja bussi ennast ootasime ja otsisime busside platsilt tund aega. Kui lõpuks ühelt bussijuhilt nõu küsisime ei teadnud tema N55'st mitte midagi, kuid juhatas teisele bussile, mis vajalikku peatusse läheb. Flaieril öeldud peatuses astusime maha ning ootasime ära järgmise bussi (Tiberi kämpingusse saab nimelt kolme bussiga kahes kohas ümber istudes). Õnneks kõnetas meid seal peatuses üks meesterahvas, kes arvas hoobilt ära, et otsime kämpingut ning Tiberi't kuuldes teatas naerulsui, et saab meid juhatada, kuna elab sealkandis. Abivalmis onu sõitis niisiis meiega samas suunas ja ütles, millal õige peatus saabus ja maha vaja minna. Viimane buss ajas natuke hirmu nahka, sest olime vist juba 20 minutit sõitnud kui kiirteele pöörasime. Selleks ajaks olin veendunud, et flaieril uhkelt lubatud 20-minutiline kohalejõudmine saab võimalik olla vaid metrooga minnes (päevasel ajal, sest öösel metroo ei sõida). Veel jupp maad ja veel jupimat aega kiirteel, teatas onu, et nüüd on õige peatus ja näitas ka suuna kätte, kuhu poole kõndima peame. Buss peatus pimedal kõledal tänaval. Tundus olevat mingi elamurajoon, kuskil haukus koer. Hakkasime siis kätte näidatud suunas kõndima... Liiklus oli peaaegu olematu (jah, kell oli juba peale kahte). Varsti nägime õnneks märki "Tiberi kämpinguküla 1400 m". Oeh, vähemalt olema õiges kohas. ja jõudsimegi lõpuks kohale.
Kämpinguküla check-in putkas oli vaid üks kehva inglise keelt kõnelev turvamees, kes meile surmtõsiselt teatas, et magamiskottidega murul magamine läheb meile sama palju maksma kui dorms'ides (ühistoad). Kuna õhtu oli suht jahe, otsustasime dormside kasuks. Onu teatas veel surmtõsisemalt ja üsna ükskõikselt, et segatoad on kõik kinni, niisiis neiu naiste omasse ja noormees meeste omasse. Peale pesemas käimist läksime magamiskohtivaatama. Naiste dorm oli üsna koledas olukorras ja segadust tekitav. Ma ei ole just eriti pirtsakas kohtade suhtes, kus magan... Kuid kui mul mingit selgust ei ole, kas voodi on juba võetud või mitte, või kas seal on juba keegi enen mind maganud, sest kõik oli pilla-palla laiali ning segi.... Siis ei ole koht eriti kutsuv. Laur käis k meeste dormi vaatamas, mis olevat paremas seisus. Seal tutvus ta ka ühe Hollandi noormehega, kes ütles, et magab oma neiuga meeste dormis. Nemad olid veel eriti õnnetud, sest olid segadormi enne tulekut mitu kuud ette reserveerinud ja puha ning kui kohale jõudsid, teatati, et kõik kohad on täis. Võtsime tema nõuannet kuulda ning hiilisin ka meeste tubadesse. Öö möödus rahutult, sest pabistasin nagu koolitüdruk ekskursioonil, et kohe tuleb keegi tähtis onu nagu õpetaja ja kurjustab, et mis toimub, mis toimub. Siiski olime lõppkokkuvõttes rahul, et kämpa üles otsisime (see võttis küll aega 2,5 tundi) ja korralikult magada ja pesta saime.
Sunday, July 27, 2008
Ma olen elus ja terve!
Kallid inimesed..
Ei, minuga ei ole midagi hullu ega halba juhtunud ja oleme täiesti elus ja terved ning eile saabusime Kölni. Lihtsalt eilseni ei olnud meie tegemistes ausõna mitte ühtegi vaba või vabamat hetke, et midagi kirjutada või, et üleüldse kusagilt internet leida.
Juhtunud on hirmuspalju ja tohutul hulgal toredat. Kas nüüd kohe või hiljemalt homme tipin siia ühe või paar mammutsissekannet ja te saate kõigist meie võimsatest seiklustest lugeda. Vihjena võin öelda, et Itaalia politsei meile trahvi ei teinud:D
Saadan Kölnist vihma ja lämbet soojust!
Ikka teie,
Kats
Ei, minuga ei ole midagi hullu ega halba juhtunud ja oleme täiesti elus ja terved ning eile saabusime Kölni. Lihtsalt eilseni ei olnud meie tegemistes ausõna mitte ühtegi vaba või vabamat hetke, et midagi kirjutada või, et üleüldse kusagilt internet leida.
Juhtunud on hirmuspalju ja tohutul hulgal toredat. Kas nüüd kohe või hiljemalt homme tipin siia ühe või paar mammutsissekannet ja te saate kõigist meie võimsatest seiklustest lugeda. Vihjena võin öelda, et Itaalia politsei meile trahvi ei teinud:D
Saadan Kölnist vihma ja lämbet soojust!
Ikka teie,
Kats
Friday, July 18, 2008
Tunne nagu sisse6litatud Kreeka sportlasel
Ei saa Bolognast me kyllalt. Jah, oleme endiselt siin.
Peale muuseumip2eva saime 6htul Claudiaga kokku, sel korral kutsus ta meid superaperativole. Heh, ei olnud superkokteilibaar v6i superjoogid, hoopis kohalik tudengite hiiglaslik 6uepidu ylikooli l6petamiste puhul. Kogu asi toimus ylikooli yhe 6ppehoone aias. Inimesi oli paljupaljupalju ning niisamuti jooke-sooke. Kahjuks ei leidnud me kohalej6udes eest Christoph'i (Claudia korterikaaslane) ning 6ige pea ilmus eikusagilt yks kuri lyhikest kasvu t2di, kes k6iki aiast v2lja ajama hakkas. Claudia r22kis, et tudengid peavad seal aias tihti pidusid ning territoorium peaks tegelikult kuuluma linnale. Kuid t2di on ilmselt paiga haldajaks m22ratud ning talitab seal, kuidas heaks arvab. Kokkuv6ttes oli syndmus tohutult koomiline ning vahva. Niisiis 10 min peale peole saabumist seisime me juba aia ketiga suletud v2rava taga ning arutasime, kuhu edasi minna. Sealsamas tutvusime ka m6nede prantsuse ja belgia vahetusyli6pilastega, kes k6ik nyyd l2hiajal oma kodumaale tagasi s6idavad. Ytlesid, et v2ga nukker aeg on praegu, k6ik l2hevad laiali... Edasi liikusime suurele siseyritusele, samuti l6petajate pidu ning sealt edasi tudengite seas populaarsele v2ljakule Piazza Santo Stefanole. Aeg moodus kiiresti ning magama saime kodus vist oosel nelja paiku.
J2rgmisel p2eval k2isime rongiaegu ning autorendiv6imalusi uurimas. Autorent on siin kuidagi keeruliseks aetud. K6ige m6tekam on s6iduvahend m6ni aeg ette interneti teel broneerida, sest kohapeal pole m6istliku hinna eest eriti midagi saada. Kuigi Claudia oli eelmise p2eva pidutsemisest ning varasest tooleminekust hirmus v2sinud, ei pidanud ta paljuks meile itaaliakeelseid veebilehti t6lkida ning autorendiv6imalusi otsida. Esialgu uurisime masina rendiv6imalusi vaid selleks, et Firenzes k2ia... Kuid kuidagi arenes m6te, et v6iks yleyldse Bologna l2hiymbrust uurida. Kuna Claudial oli j2rgmine p2ev (ehk eilne) kuni 19:00ni vaba, leppisime kokku, et rendime kolme peale auto ning s6idame paikadesse, kuhu ta on siinkandis minna tahtnud, kuid pole auto puudumise t6ttu saanud. Plaanides ja autosid broneerides j6udis p2ev 6htusse ning l2ksime varakult magama.
Hommikul teatas Claudia, et ajas veel 6htul pisut asju ning, et tal on meile yllatus. Yllatus oli Antonio nimeline noormees oma Volkswageniga:) Jah, s22stsime 50-60 eurot ning v6itsime superlaheda seltskonna. Teele asusime pisut enne kymmet. Linna teises otsas kohtusime Benedetta (Claudia s6branna) ning Antonioga (Benedetta s6ber). Claudial oli k6ik plaanitud, kuhu l2heme, niisiis nautisime meie t6elist puhkust ning imelisi vaateid. S6itsime Apenniini m2gedesse kohta nimega Castel del Rio, Moraduccio. K2isime kohalikus poes ja ostsime pisut piknikukraami. M2giteelt leidsime parkla ning j2tsime auto sinna. Claudia oli seal vist kunagi ammu k2inud, kuid keegi ei teadnud 6iget teed. Pidime j6udma kusagile koskede juurde, kuid enamat me ei teadnud. M2giteelt pooras alla v2ike rohtukasvanud teeke ning sedamooda asusime sammuma. Kuid tee l6ppes 6ige pea v2ikese elamu aiaga 2ra. Laur ytles, et n2gi vahepeal metsa sisse pooravat tillukest rada, 2kki see on 6ige. Ja selle raja me ka 6igeks tunnistasime. Ja see oli see koht, kus m6tlesin t6siselt Minna Hawaii dzungliseiklusele, sest tilluke jalgrada ei pooranud mitte metsa, vaid otse m2gij2rsakust peaaegu pystloodis alla. Olin enda yle uhke, et siiski matkariietes l2ksin. Niisiis harrastasime sel l6unapoolikul pisukest m2gilaskumist, julgestuskoiteks puujuured, oksad ja muu looduslik. Ja alla j6udsime k6ik elusate-tervetena. Vaade, mis sealt avanes oli vapustav. Kristallselge veega m2gij6gi voolas ja vahutas v2iksemate ja suuremate valgete kivide vahel, k6ik oli puhas ja puutumata. kuid koske ei kusagil. Eemal n2gime yht onu kivunukil p2evitamas. Bened4etta v6ttis ette julgustyki, k22ris kleidisaba rinnuni yles ning sumas l2bi karge vee onult teed kos(ked)eni kysima. Onu oli abivalmis ning juhatas teed, kuid hoiatas, et seal on inimesed:D
Koseni j6udsime mooda j6e22rt k6ndides 10 minutiga. Noh, see ie olnud just sama lai kui meie oma J2gala Juga, kuid k6rge kyll. Ja ymbrus oli ilus. Oli kyll inimesi, kuid vaid m6ned. Seadsime ennast vee 22rde kividele istuma-p2evitama. Ja seal, r2tikut maha laotades, meenus, et olin unustanud p2evituskreemi maha. Lohutasime end Lauriga, et oleme ju p2ikest juba yksjagu saanud, ega ei saa v2ga hull olla.
Kogu p2rastl6una ja varane 6htupoolik moodusid seal m2gij6e 22res. Ilm oli ilus, p2ike paistis k6rgelt ning kui liiga palav hakkas, l2ksime ujuma:) Vee vool oli v2ga v2ike, kuid olime siiski ettevaatlikud. Ometi tundsime end kindlalt, sest l2hedal harjutasid Itaalia p22stearmee mehed veekogust inimeste p22stmist. Kose all k2isime ka. Kui p2ris veejoa alla seisime, ymbritses meid ringina vikerkaar - h2sti kummaline ja kift vaatepilt.
Piknikutoiduks olid ehtsad itaalia tooted - prosciutto, salaami, mitut sorti juustu ja saia:) Ning suur arbuus ja viinamarjad. Ajaviiteks tegime ka lutsu viskamise v6istlusi. Huvitav, et itaalia keeles ei ole seesuguse tegevuse jaoks eraldi terminit. Ytlevad lihtsalt "kivi vette viskama". Olen eriti rahul, et isa mulle v2iksena lutsu viskamist 6petas:)
Kuna Claudia pidi 6htul kella seitsmeks tool olema ning niisamuti Antonio, hakkasime poole kuue paiku minema. Asusime taas mooda j6ekallast teele, kuid Antonio arvas, et 2kki prooviks nyyd m6nest teisest kohast yles teele saada. Sumpasime l2bi karge vee teisele kaldale ning leidsime v2ikese jalgraja, mille alguses noor naine last imetas. Jah, seal m2gij6e 22res n2gi ja leidus k6ike. (Oi, ma ei maininud, et leidsin 6iget lutsukivi otsides h6bedast s6rmuse.) Sammusime jalgrajast yles ning oh imet, kymne sammu p2rast olime m2giteel:D Jah, me ekstremistid ei viitsinud l6unal veidike tollest elumajast edasi vaadata ning laskusime 80 kraadisest n6lvast. Tegelikult sai autoteelt 1 minutiga otse j6e 22rde:D
Bolognasse tagasi j6udes k2isime Lauriga uurimas kohalikku linna22rset kaubanduskeskust, kuid midagi erilist me sealt ei leidnud. Oli suht v2ike ning igav. Noh, tegelikult leidsime niipalju, et sain omale kuuks ajaks uued kontaktl22tsed - tore, et Itaalias l22tsesid ostes arsti retsepti vaja ei ole:)
Koju j6udes ning riideid vahetades (ning tgeelikult juba ka autos) hakkasime m2rkama oma punetavaid j2semeid ja yksteise tulipunaseid selgasid... V6ib-olla ei olnud me siiski nii piisavalt veel p2ikest saanud v6i v6ib-olla on n2iteks m2gedes palju puhtam 6hk ja seega p2ikesekiirgus intensiivsem. Jah, enne magamaminekut m22risime endid S.O.S. p2evitusj2rgse kreemiga p6hjalikult sisse, Lauri selg oli p2ris hull...
Hommikul m6tlesime varakult Rooma rongile minna, kuid Laur teatas, et ta selg on nii valus, et seljakotti kaasa v6tta mingil juhul ei saaks:( Niisiis lykkasime t2nase pealinnas k2igu homsele. Hommikul kylastasime Bologna Botaanikamuuseumit ja -aeda. Muuseumiga sai nalja, sest kui meid vastu v6tnud t2dile teatasime, et soovime k6igepealt just muuseumisse minna, kutsus ta telefoni teel mingi t2di ja palus meil oodata. Saabus noor naine ning vabandas, et inglise keelt v2he r22gib... Ta viis meid samas aias asuvasse teise majja, avas v6tmega ukse ning juhatas meid yhte ruumi. Niisiis see on Bologna botaanikamuuseum, m6tlesime... Ja oligi! Ruum oli u 16 ruutmeetrit suur ning kogu ekspositsioon koosnees herbaariumin2idistest:D Seal me eriti kaua aega ei veetnud. T2nasime meid juhatanud t2di, kirjutasime sisse kylalisteraamatusse (viimane sissekanne enne meid oli 2 kuud tagasi) ning asusime botaanikaaeda uurima. Aed oli hoopis teine tera, seal oli v2ga tore! kuigi arvan siiski, et Tallinna Botaanikaaed on veits v6imsam.
Peale muuseumihommikut k2isime ka Bologna symboliks peetava Le Due Torri (kaks torni) k6rgema torni tipus. Sealt oli yle linna vapustav vaade!
Jaah,nyyd hakkab netikohvikus taas aeg otsa l6ppema, kuid peatselt kirjutan taas. Ja homme sammun Igaveses Linnas:)
Kallistan ja saadan sooja ilma (t2na on meilgi p2ikest v2hem n2ha olnud)!
Katre
Peale muuseumip2eva saime 6htul Claudiaga kokku, sel korral kutsus ta meid superaperativole. Heh, ei olnud superkokteilibaar v6i superjoogid, hoopis kohalik tudengite hiiglaslik 6uepidu ylikooli l6petamiste puhul. Kogu asi toimus ylikooli yhe 6ppehoone aias. Inimesi oli paljupaljupalju ning niisamuti jooke-sooke. Kahjuks ei leidnud me kohalej6udes eest Christoph'i (Claudia korterikaaslane) ning 6ige pea ilmus eikusagilt yks kuri lyhikest kasvu t2di, kes k6iki aiast v2lja ajama hakkas. Claudia r22kis, et tudengid peavad seal aias tihti pidusid ning territoorium peaks tegelikult kuuluma linnale. Kuid t2di on ilmselt paiga haldajaks m22ratud ning talitab seal, kuidas heaks arvab. Kokkuv6ttes oli syndmus tohutult koomiline ning vahva. Niisiis 10 min peale peole saabumist seisime me juba aia ketiga suletud v2rava taga ning arutasime, kuhu edasi minna. Sealsamas tutvusime ka m6nede prantsuse ja belgia vahetusyli6pilastega, kes k6ik nyyd l2hiajal oma kodumaale tagasi s6idavad. Ytlesid, et v2ga nukker aeg on praegu, k6ik l2hevad laiali... Edasi liikusime suurele siseyritusele, samuti l6petajate pidu ning sealt edasi tudengite seas populaarsele v2ljakule Piazza Santo Stefanole. Aeg moodus kiiresti ning magama saime kodus vist oosel nelja paiku.
J2rgmisel p2eval k2isime rongiaegu ning autorendiv6imalusi uurimas. Autorent on siin kuidagi keeruliseks aetud. K6ige m6tekam on s6iduvahend m6ni aeg ette interneti teel broneerida, sest kohapeal pole m6istliku hinna eest eriti midagi saada. Kuigi Claudia oli eelmise p2eva pidutsemisest ning varasest tooleminekust hirmus v2sinud, ei pidanud ta paljuks meile itaaliakeelseid veebilehti t6lkida ning autorendiv6imalusi otsida. Esialgu uurisime masina rendiv6imalusi vaid selleks, et Firenzes k2ia... Kuid kuidagi arenes m6te, et v6iks yleyldse Bologna l2hiymbrust uurida. Kuna Claudial oli j2rgmine p2ev (ehk eilne) kuni 19:00ni vaba, leppisime kokku, et rendime kolme peale auto ning s6idame paikadesse, kuhu ta on siinkandis minna tahtnud, kuid pole auto puudumise t6ttu saanud. Plaanides ja autosid broneerides j6udis p2ev 6htusse ning l2ksime varakult magama.
Hommikul teatas Claudia, et ajas veel 6htul pisut asju ning, et tal on meile yllatus. Yllatus oli Antonio nimeline noormees oma Volkswageniga:) Jah, s22stsime 50-60 eurot ning v6itsime superlaheda seltskonna. Teele asusime pisut enne kymmet. Linna teises otsas kohtusime Benedetta (Claudia s6branna) ning Antonioga (Benedetta s6ber). Claudial oli k6ik plaanitud, kuhu l2heme, niisiis nautisime meie t6elist puhkust ning imelisi vaateid. S6itsime Apenniini m2gedesse kohta nimega Castel del Rio, Moraduccio. K2isime kohalikus poes ja ostsime pisut piknikukraami. M2giteelt leidsime parkla ning j2tsime auto sinna. Claudia oli seal vist kunagi ammu k2inud, kuid keegi ei teadnud 6iget teed. Pidime j6udma kusagile koskede juurde, kuid enamat me ei teadnud. M2giteelt pooras alla v2ike rohtukasvanud teeke ning sedamooda asusime sammuma. Kuid tee l6ppes 6ige pea v2ikese elamu aiaga 2ra. Laur ytles, et n2gi vahepeal metsa sisse pooravat tillukest rada, 2kki see on 6ige. Ja selle raja me ka 6igeks tunnistasime. Ja see oli see koht, kus m6tlesin t6siselt Minna Hawaii dzungliseiklusele, sest tilluke jalgrada ei pooranud mitte metsa, vaid otse m2gij2rsakust peaaegu pystloodis alla. Olin enda yle uhke, et siiski matkariietes l2ksin. Niisiis harrastasime sel l6unapoolikul pisukest m2gilaskumist, julgestuskoiteks puujuured, oksad ja muu looduslik. Ja alla j6udsime k6ik elusate-tervetena. Vaade, mis sealt avanes oli vapustav. Kristallselge veega m2gij6gi voolas ja vahutas v2iksemate ja suuremate valgete kivide vahel, k6ik oli puhas ja puutumata. kuid koske ei kusagil. Eemal n2gime yht onu kivunukil p2evitamas. Bened4etta v6ttis ette julgustyki, k22ris kleidisaba rinnuni yles ning sumas l2bi karge vee onult teed kos(ked)eni kysima. Onu oli abivalmis ning juhatas teed, kuid hoiatas, et seal on inimesed:D
Koseni j6udsime mooda j6e22rt k6ndides 10 minutiga. Noh, see ie olnud just sama lai kui meie oma J2gala Juga, kuid k6rge kyll. Ja ymbrus oli ilus. Oli kyll inimesi, kuid vaid m6ned. Seadsime ennast vee 22rde kividele istuma-p2evitama. Ja seal, r2tikut maha laotades, meenus, et olin unustanud p2evituskreemi maha. Lohutasime end Lauriga, et oleme ju p2ikest juba yksjagu saanud, ega ei saa v2ga hull olla.
Kogu p2rastl6una ja varane 6htupoolik moodusid seal m2gij6e 22res. Ilm oli ilus, p2ike paistis k6rgelt ning kui liiga palav hakkas, l2ksime ujuma:) Vee vool oli v2ga v2ike, kuid olime siiski ettevaatlikud. Ometi tundsime end kindlalt, sest l2hedal harjutasid Itaalia p22stearmee mehed veekogust inimeste p22stmist. Kose all k2isime ka. Kui p2ris veejoa alla seisime, ymbritses meid ringina vikerkaar - h2sti kummaline ja kift vaatepilt.
Piknikutoiduks olid ehtsad itaalia tooted - prosciutto, salaami, mitut sorti juustu ja saia:) Ning suur arbuus ja viinamarjad. Ajaviiteks tegime ka lutsu viskamise v6istlusi. Huvitav, et itaalia keeles ei ole seesuguse tegevuse jaoks eraldi terminit. Ytlevad lihtsalt "kivi vette viskama". Olen eriti rahul, et isa mulle v2iksena lutsu viskamist 6petas:)
Kuna Claudia pidi 6htul kella seitsmeks tool olema ning niisamuti Antonio, hakkasime poole kuue paiku minema. Asusime taas mooda j6ekallast teele, kuid Antonio arvas, et 2kki prooviks nyyd m6nest teisest kohast yles teele saada. Sumpasime l2bi karge vee teisele kaldale ning leidsime v2ikese jalgraja, mille alguses noor naine last imetas. Jah, seal m2gij6e 22res n2gi ja leidus k6ike. (Oi, ma ei maininud, et leidsin 6iget lutsukivi otsides h6bedast s6rmuse.) Sammusime jalgrajast yles ning oh imet, kymne sammu p2rast olime m2giteel:D Jah, me ekstremistid ei viitsinud l6unal veidike tollest elumajast edasi vaadata ning laskusime 80 kraadisest n6lvast. Tegelikult sai autoteelt 1 minutiga otse j6e 22rde:D
Bolognasse tagasi j6udes k2isime Lauriga uurimas kohalikku linna22rset kaubanduskeskust, kuid midagi erilist me sealt ei leidnud. Oli suht v2ike ning igav. Noh, tegelikult leidsime niipalju, et sain omale kuuks ajaks uued kontaktl22tsed - tore, et Itaalias l22tsesid ostes arsti retsepti vaja ei ole:)
Koju j6udes ning riideid vahetades (ning tgeelikult juba ka autos) hakkasime m2rkama oma punetavaid j2semeid ja yksteise tulipunaseid selgasid... V6ib-olla ei olnud me siiski nii piisavalt veel p2ikest saanud v6i v6ib-olla on n2iteks m2gedes palju puhtam 6hk ja seega p2ikesekiirgus intensiivsem. Jah, enne magamaminekut m22risime endid S.O.S. p2evitusj2rgse kreemiga p6hjalikult sisse, Lauri selg oli p2ris hull...
Hommikul m6tlesime varakult Rooma rongile minna, kuid Laur teatas, et ta selg on nii valus, et seljakotti kaasa v6tta mingil juhul ei saaks:( Niisiis lykkasime t2nase pealinnas k2igu homsele. Hommikul kylastasime Bologna Botaanikamuuseumit ja -aeda. Muuseumiga sai nalja, sest kui meid vastu v6tnud t2dile teatasime, et soovime k6igepealt just muuseumisse minna, kutsus ta telefoni teel mingi t2di ja palus meil oodata. Saabus noor naine ning vabandas, et inglise keelt v2he r22gib... Ta viis meid samas aias asuvasse teise majja, avas v6tmega ukse ning juhatas meid yhte ruumi. Niisiis see on Bologna botaanikamuuseum, m6tlesime... Ja oligi! Ruum oli u 16 ruutmeetrit suur ning kogu ekspositsioon koosnees herbaariumin2idistest:D Seal me eriti kaua aega ei veetnud. T2nasime meid juhatanud t2di, kirjutasime sisse kylalisteraamatusse (viimane sissekanne enne meid oli 2 kuud tagasi) ning asusime botaanikaaeda uurima. Aed oli hoopis teine tera, seal oli v2ga tore! kuigi arvan siiski, et Tallinna Botaanikaaed on veits v6imsam.
Peale muuseumihommikut k2isime ka Bologna symboliks peetava Le Due Torri (kaks torni) k6rgema torni tipus. Sealt oli yle linna vapustav vaade!
Jaah,nyyd hakkab netikohvikus taas aeg otsa l6ppema, kuid peatselt kirjutan taas. Ja homme sammun Igaveses Linnas:)
Kallistan ja saadan sooja ilma (t2na on meilgi p2ikest v2hem n2ha olnud)!
Katre
Tuesday, July 15, 2008
Bologna ning v6rratult armas Claudia
Tere taas,
jah, Bologna on imetore! P2rast meeldivat ood raudteejaama ees ning kolme tundi internetikohvikus, asusime otsima Hospitality Clubi neiu Claudia pesa. Kui Laur talle helistas, et tere, me oleme Bolognas ning vajame h2dasti oobimiskohta, oli tema esimene vastus "of course I can host you, but I'm working at the moment, so you'll have to be on your own / Muidugi saan ma teile oomaja pakkuda, kuid kuna ma olen palju tool, peate linnas ise ringi vaatama." Ja nii me kokku leppisimegi.
Claudia korter on suursuursuur. Tegelikult elavad nad seal vist 7-kesi, kuid ylej22nud 5 on hetkel reisimas, niisiis oleme kohanud vaid Christophi (vahetusyli6pilane Belgiast) ning Claudiat. Christoph oli kodus kui me oma hiiglaslike kottidega pyhap2eva p2rastl6unal saabusime. Ta on h2sti s6bralik ning abivalmis, n2itas meile k2tte meie toa (jah, meil on oma tuba m6nusalt pehme voodiga) ning vannitoa. Vannitoast ja dushist tundsime eufoorilist r66mu (kui v2he on 6nneks sellisel reisil vaja:)). Peale yyrikest puhkehetke ning enese pesemist-kammimist seadsime sammud linna avastama. Linn on ilus ja v6imas ja v2ike. K6ikjale saab jalgsi k6ndides (ma ei saa aru, miks neil siin yldse bussid ja trollid on).
Ohtul kodu poole minnes (2rge imestage, ma nimetan k6iki oobimiskohti kodudeks, sest nii on lihtsam; telk on ka kodu; ylespanemata telk on peaaegu kodu) andis endast m2rku k6ht, mis 2hvardas peagi selgrooga kohtuda - ehk oli hirmus tyhi. Asusime pizzarestorane ning nende hinnakirju uurima. Pizzakohti on siin peaaegu iga 50-100 meetri peal. V2lja valisime Pizza Napoli... Ja me ei kahetsenud, sest seal n2htu oli elamus. Soovisime pizzat nimega '4 Stagioni' (4 aastaaega) ning seda kaasapakituna. Kuna v2ljas oli palav, ootasime sees ning n2gime kogu valmistamisrituaali pealt. Paistis olevat perefirma, kus kogu meessugu on toole pandud ja ainus naisterahvas oli kassa taga. K6ige auv22rsem amet on ilmselt pizzakypsetajal. Ahi oli suur ja kivist ning puukyttega. Pizzameister asetas valmis seatud pizza labidaga ahju ning kogu kypsemise aja s2ttis ja tegeles - keeras ja pooras, kohendas tuld. Ja seda k6ike m2rkimisv22rse vilumusega. Seda vilumust kogesime ka meistriteost syyes, keele viis alla. Vist parim pizza, mida seni saanud. (Emps, Sinu valmistatud pizza on tegelikult focaccia, ning see on parim focaccia, mida ma eales saanud:))
Kui koju j6udsime, saime p2riselt tuttavaks ka Claudiaga. Claudia on u 25 aastane itaalia neiu, kes on ylikoolis antropoloogia-eriala l6petamas ning tootab j22tisemeistrina (jah, ta teeb ise itaalia PARIMAT j22tist). Ta on yks seesugustest inimestest, keda kirjeldades v6iks lihtsalt oelda "p2ike". Pakatab energiast, r66msameelsusest, soojusest. Ta ytles, et oli koju j6udes arvanud, et me magame ning tegi k6ike h2sti vaikselt. Ning oli kohe-kohe j2lle v2lja minemas. Ta pidi kokku saama oma s6pradega ning apperativole (kokteili6htu) minema. Pakkus, et 2kki yhineme... Ning hoolimata v2simusest, muidugi me l2ksime. Kokteili6htu toimus kokteilibaaris ning me ei saanud kokteilimenyyst mitte midagi aru. Otsustasime veini kasuks (Madis, n2e, ma proovisingi Itaalia veini). Kes teab, siis ma ei ole just suur veinis6ber... Kuid see, mida j6in oli t6eliselt hea! Ka Claudia s6brad olid t6eliselt head ja nalja sai palju. Kuigi Claudia pidi suurt vaeva n2gema, et kogu seltskonda korraga inglise keeles k6nelema panna. Peale v2ikest veini l2ksime linna peav2ljakule Piazza Maggiorele filmi vaatama. Bolognas on hetkel k2imas filmifestival, mille raamas n2idatakse filme, mida siinkandis harilikult v2ga ei pruugi n2ha. Tol 6htul oli kavas Aki Kaurism2ki "mees ilma minevikuta"... Jah, itaaliakeelse pealelugemisega:D Vaatasime kolmandiku ning siis v2sisime 2ra ning l2ksime koju magama.
Eilne kadus kuidagi kiirelt k2est. Laur ajas linnavalitsuse tasuta internetipunktis oma maakoduasju ning mina tegin v2ikestviisi ostlemist. Palju ei ostnud, vaid h2davajalikku:) Ja hiljem, 6htul kutsus Claudia meid oma j22tist maitsma. J22tisekohvik asub ysna peav2ljaku kylje all ning pean tunnistama, nii suurt hulka erinevaid j22tiseid pole ma vist eales n2inud... Ja need k6ik olid Claudia enda tehtud! Laur valis omale suurima v6imaliku vahvlikoonuse, millesse pistaatsia j22tist, maasika j22tist ning meloni j22tist - ja ta armus sellesse maiusesse. Ta on nii tore kui talle midagi hirmsasti meeldib:) Mina v6tsin oma alatise lemmiku stracciatella (vanilje j22tist shokolaadi tykkidega) ning yhe huvitava, kuid keerulise nimega sordi veel:) Armusin ka 2ra. Niisiis Claudia teeb maailma k6ige paremat j22tist!
T2nane oli meie muuseumip2ev (eile, esmasp2eval olid k6ik siinsed muuseumid suletud, nagu Eestiski). K2isime Basilica di san Petronios (tempel linna peav2ljakul, mille ehitamist alustati 1390ndal aastal ning tegelikult on hoone ikka veel pooleli), arheoloogia muuseumis ning zooloogia muuseumis. Siin on muuseumides k2ies tohutu ajaga arvestamine, sest keskp2eval on ju siesta ning enamus asutusi pannakse paariks-kolmeks tunniks kinni. Lisaks on mitmed muuseumid siinse ylikooli all ning kuna 6ppeaasta hakkab l2bi saama, on ka need lyhendatud toop2evadega. Zooloogiamuuseumist tulles sattusimegi ylikooli linnaossa (jah, niisiis on n2htud ka Bologna ylikool) ning t2na oli ilmselt paljudel erialadel l6petamised, sest siin-seal istusid suured seltskonnad ja v2rsked l6petajad, loorberip2rjad peas. Minumeelest 22retult tore komme, et ylikooli l6petaja saab loorberip2rja.
Kuigi peagi oleks juba aeg Itaaliast p6hjapoole liikuda, kripeldab ikkagi Rooma. V6ib-olla teeme siiski yhe kiire rongiga edasi-tagasi k2igu ka sinna, eks n2is.
Praeguseks side l6pp. Kirjutage ja joonistage mulle ikka, muidu tundub selline yhepoolne armastus:)
Saadan palavat ilma,
Katre
jah, Bologna on imetore! P2rast meeldivat ood raudteejaama ees ning kolme tundi internetikohvikus, asusime otsima Hospitality Clubi neiu Claudia pesa. Kui Laur talle helistas, et tere, me oleme Bolognas ning vajame h2dasti oobimiskohta, oli tema esimene vastus "of course I can host you, but I'm working at the moment, so you'll have to be on your own / Muidugi saan ma teile oomaja pakkuda, kuid kuna ma olen palju tool, peate linnas ise ringi vaatama." Ja nii me kokku leppisimegi.
Claudia korter on suursuursuur. Tegelikult elavad nad seal vist 7-kesi, kuid ylej22nud 5 on hetkel reisimas, niisiis oleme kohanud vaid Christophi (vahetusyli6pilane Belgiast) ning Claudiat. Christoph oli kodus kui me oma hiiglaslike kottidega pyhap2eva p2rastl6unal saabusime. Ta on h2sti s6bralik ning abivalmis, n2itas meile k2tte meie toa (jah, meil on oma tuba m6nusalt pehme voodiga) ning vannitoa. Vannitoast ja dushist tundsime eufoorilist r66mu (kui v2he on 6nneks sellisel reisil vaja:)). Peale yyrikest puhkehetke ning enese pesemist-kammimist seadsime sammud linna avastama. Linn on ilus ja v6imas ja v2ike. K6ikjale saab jalgsi k6ndides (ma ei saa aru, miks neil siin yldse bussid ja trollid on).
Ohtul kodu poole minnes (2rge imestage, ma nimetan k6iki oobimiskohti kodudeks, sest nii on lihtsam; telk on ka kodu; ylespanemata telk on peaaegu kodu) andis endast m2rku k6ht, mis 2hvardas peagi selgrooga kohtuda - ehk oli hirmus tyhi. Asusime pizzarestorane ning nende hinnakirju uurima. Pizzakohti on siin peaaegu iga 50-100 meetri peal. V2lja valisime Pizza Napoli... Ja me ei kahetsenud, sest seal n2htu oli elamus. Soovisime pizzat nimega '4 Stagioni' (4 aastaaega) ning seda kaasapakituna. Kuna v2ljas oli palav, ootasime sees ning n2gime kogu valmistamisrituaali pealt. Paistis olevat perefirma, kus kogu meessugu on toole pandud ja ainus naisterahvas oli kassa taga. K6ige auv22rsem amet on ilmselt pizzakypsetajal. Ahi oli suur ja kivist ning puukyttega. Pizzameister asetas valmis seatud pizza labidaga ahju ning kogu kypsemise aja s2ttis ja tegeles - keeras ja pooras, kohendas tuld. Ja seda k6ike m2rkimisv22rse vilumusega. Seda vilumust kogesime ka meistriteost syyes, keele viis alla. Vist parim pizza, mida seni saanud. (Emps, Sinu valmistatud pizza on tegelikult focaccia, ning see on parim focaccia, mida ma eales saanud:))
Kui koju j6udsime, saime p2riselt tuttavaks ka Claudiaga. Claudia on u 25 aastane itaalia neiu, kes on ylikoolis antropoloogia-eriala l6petamas ning tootab j22tisemeistrina (jah, ta teeb ise itaalia PARIMAT j22tist). Ta on yks seesugustest inimestest, keda kirjeldades v6iks lihtsalt oelda "p2ike". Pakatab energiast, r66msameelsusest, soojusest. Ta ytles, et oli koju j6udes arvanud, et me magame ning tegi k6ike h2sti vaikselt. Ning oli kohe-kohe j2lle v2lja minemas. Ta pidi kokku saama oma s6pradega ning apperativole (kokteili6htu) minema. Pakkus, et 2kki yhineme... Ning hoolimata v2simusest, muidugi me l2ksime. Kokteili6htu toimus kokteilibaaris ning me ei saanud kokteilimenyyst mitte midagi aru. Otsustasime veini kasuks (Madis, n2e, ma proovisingi Itaalia veini). Kes teab, siis ma ei ole just suur veinis6ber... Kuid see, mida j6in oli t6eliselt hea! Ka Claudia s6brad olid t6eliselt head ja nalja sai palju. Kuigi Claudia pidi suurt vaeva n2gema, et kogu seltskonda korraga inglise keeles k6nelema panna. Peale v2ikest veini l2ksime linna peav2ljakule Piazza Maggiorele filmi vaatama. Bolognas on hetkel k2imas filmifestival, mille raamas n2idatakse filme, mida siinkandis harilikult v2ga ei pruugi n2ha. Tol 6htul oli kavas Aki Kaurism2ki "mees ilma minevikuta"... Jah, itaaliakeelse pealelugemisega:D Vaatasime kolmandiku ning siis v2sisime 2ra ning l2ksime koju magama.
Eilne kadus kuidagi kiirelt k2est. Laur ajas linnavalitsuse tasuta internetipunktis oma maakoduasju ning mina tegin v2ikestviisi ostlemist. Palju ei ostnud, vaid h2davajalikku:) Ja hiljem, 6htul kutsus Claudia meid oma j22tist maitsma. J22tisekohvik asub ysna peav2ljaku kylje all ning pean tunnistama, nii suurt hulka erinevaid j22tiseid pole ma vist eales n2inud... Ja need k6ik olid Claudia enda tehtud! Laur valis omale suurima v6imaliku vahvlikoonuse, millesse pistaatsia j22tist, maasika j22tist ning meloni j22tist - ja ta armus sellesse maiusesse. Ta on nii tore kui talle midagi hirmsasti meeldib:) Mina v6tsin oma alatise lemmiku stracciatella (vanilje j22tist shokolaadi tykkidega) ning yhe huvitava, kuid keerulise nimega sordi veel:) Armusin ka 2ra. Niisiis Claudia teeb maailma k6ige paremat j22tist!
T2nane oli meie muuseumip2ev (eile, esmasp2eval olid k6ik siinsed muuseumid suletud, nagu Eestiski). K2isime Basilica di san Petronios (tempel linna peav2ljakul, mille ehitamist alustati 1390ndal aastal ning tegelikult on hoone ikka veel pooleli), arheoloogia muuseumis ning zooloogia muuseumis. Siin on muuseumides k2ies tohutu ajaga arvestamine, sest keskp2eval on ju siesta ning enamus asutusi pannakse paariks-kolmeks tunniks kinni. Lisaks on mitmed muuseumid siinse ylikooli all ning kuna 6ppeaasta hakkab l2bi saama, on ka need lyhendatud toop2evadega. Zooloogiamuuseumist tulles sattusimegi ylikooli linnaossa (jah, niisiis on n2htud ka Bologna ylikool) ning t2na oli ilmselt paljudel erialadel l6petamised, sest siin-seal istusid suured seltskonnad ja v2rsked l6petajad, loorberip2rjad peas. Minumeelest 22retult tore komme, et ylikooli l6petaja saab loorberip2rja.
Kuigi peagi oleks juba aeg Itaaliast p6hjapoole liikuda, kripeldab ikkagi Rooma. V6ib-olla teeme siiski yhe kiire rongiga edasi-tagasi k2igu ka sinna, eks n2is.
Praeguseks side l6pp. Kirjutage ja joonistage mulle ikka, muidu tundub selline yhepoolne armastus:)
Saadan palavat ilma,
Katre
Sunday, July 13, 2008
öö raudteejaama ees
7. p2eva hommikul pakkisime asjad kokku ning otsustasime edasi liikumiseks kasutada plaani B. Nimelt hakkasime kysitlema inimesi, kes k2mpingus samuti asju kokku pakkisid, ehk saab keegi meid peale v6tta ning kasv6i kiirtee esimese tanklani viia. Ja n2kkas. Meie telgiplatsinaabrid, perekond Tshehhist, s6itsid Riminisse (idarannikul l6unapool) ning olid n6us meid Ravennasse viima, kust, arvasime, et on hea edasi Firenze poole saada.
Ravennas pidime 6ige teeotsa leidmiseks taas v2ikse teekonna ette v6tma. P2ev oli palav ning kotid endiselt rasked. Kuid teelt leidsime, just nagu meie jaoks, kosutava veega purskkaevu. Seal istusime tunni v6i paar ja saatsime, jalad vees, j22tist syyes mooda p2va palavaima osa. Tee 22res h22letasime sel korral taas peaaegu tunni (meid ju hoiatati, et itaallased ei arva autostopist eriti h2sti), kuid viimaks peatus t6eline macho-mees oma 2-ukselise dziibiga (keset teed). Asjade autosse saamine tekitas meie taha pika lookleva j2rjekorra signaale tuututavaid n2rvilisi itaallasi t2is autosid. Ja edas saime vaid 10 km, kuid asi seegi. J2rgmisena peatus u 25 aastane Makedoonia mees, kes kuulas ylimalt toredat Makedoonia muusikat ning ajas meiega vabalt itaalia keeles juttu. Kusjuures k6ik saime r22gitud. Noh... pisut oli valesti arusaamist ka, kuid see pole vist oluline...
Makedoonia noormees viis meid Forli'sse ning oleks veel kohvilegi kutsunud, kuid kuna arvas, et oleme Lauriga abielus, ei hakanud ilmselt suuremalt peale k2ima. Forli's tundsingi siiani k6ige hullemalt kui v2ga itaalia meestele ikka naised meeldivad. Jah, kyll ma olen popp. Kui Laur tee 22res h22letab, tuhisevad autod tuimalt mooda; tore kui keegi midagi viipabki. Kui aga mina tee 22res seisan, vilgutatakse tulesid ning "Ciao bella" tundub k2ibev2ljend olevat. Jah, see on see eesti ja itaalia/hispaania/portugali jne keevaliste meeste vahel. Ei, nalja saab palju. Toredad on meeste n2od kui auto peatudes ka Lauri ja meie hiiglaslike pakkide peale viipan - nemad tulevad ka! Pikemat juttu pole:)
Forlis aga l6petas meie h22letamise selleks p2evaks 2ra yle keskea Rumeenia mees, kes oma naisega meid n2hes vastassuunast 2kilise tagasipoorde tegi ning kuuldes, et tahame SEALT kaudu (hes, l2bi m2gede) Firenze suunas minnas, kukkus meid h22lekalt ymber veenma. Jah, t6esti, pinnamoele ja reljeefile ma kaarti vaadates ei m6lenud. ja see ei olnud ju autostrada, mist6ttu ilmselt t6esti keeruline sealtkaudu liikuda. Lasime end pehmeks r22kida ja onu viis meid raudteejaama. Pikast p2vast v2sinud, tundus rongis6it m6nusalt lihtsa ning uudse kogemusena. Pilet Forlist-Bolognasse. Et siis Bolognas juba vaatame, mis suunas edasi. Millele me aga ei m6elnud, oli oobimine. Oih, kohale j6udsime enne kymmet 6htul. K6ik k2mpingukohad kinni, niisamuti internetikohvikud, et leida HC inimesi. Niisiis ostsime midagi hamba alla ja yhe kofeiinist pakatava Coca-Cola, ning istusime raudteejaama ette muruplatsile maha. Seal veetsime ka oo. Kui tuli uni, siis magasime kahe tunni kaupa vahetustega, ei olnudki v2ga hull. Hommik tuli kiiresti ning oo oli vapustavalt soe ning laup2eva6htuselt k2rarikas.
Hommikul suundusime turistiinfosse ning Laur sai infot2diga eriti jutule. Nyyd on meil suur hulk materjale "Mida teha Bolognas" ning oleme otsustanud, et j22me kolmeks p2vaks siia. Juba on olemas ka oomaja Hospitality Clubist. Elamine suht kesklinnas, muuseumid on siin tasuta ja linn tundub hunnitu. Ei suuda oodata, et saaks kotid 2ra paigutada ning linna avastama asuda. Ilmselt me selle reisi jooksul v2ga palju l6unasse enam ei liigu, Kadri juba Saksamaal ootab ning Lauril on 4. augustist praktika.
Mul on nii hea meel, et olen j6udu mooda ikkagi siia oma kogemusi ja juhtumisi kirjutada saanud ning, et teil on seda k6ike tore ja huvitav lugeda. T2na v6i homme panen yles ka m6ned pildid, et te mu n2gu p2ris 2ra ei unustaks.
Kallistan k6vasti,
Katre
Ravennas pidime 6ige teeotsa leidmiseks taas v2ikse teekonna ette v6tma. P2ev oli palav ning kotid endiselt rasked. Kuid teelt leidsime, just nagu meie jaoks, kosutava veega purskkaevu. Seal istusime tunni v6i paar ja saatsime, jalad vees, j22tist syyes mooda p2va palavaima osa. Tee 22res h22letasime sel korral taas peaaegu tunni (meid ju hoiatati, et itaallased ei arva autostopist eriti h2sti), kuid viimaks peatus t6eline macho-mees oma 2-ukselise dziibiga (keset teed). Asjade autosse saamine tekitas meie taha pika lookleva j2rjekorra signaale tuututavaid n2rvilisi itaallasi t2is autosid. Ja edas saime vaid 10 km, kuid asi seegi. J2rgmisena peatus u 25 aastane Makedoonia mees, kes kuulas ylimalt toredat Makedoonia muusikat ning ajas meiega vabalt itaalia keeles juttu. Kusjuures k6ik saime r22gitud. Noh... pisut oli valesti arusaamist ka, kuid see pole vist oluline...
Makedoonia noormees viis meid Forli'sse ning oleks veel kohvilegi kutsunud, kuid kuna arvas, et oleme Lauriga abielus, ei hakanud ilmselt suuremalt peale k2ima. Forli's tundsingi siiani k6ige hullemalt kui v2ga itaalia meestele ikka naised meeldivad. Jah, kyll ma olen popp. Kui Laur tee 22res h22letab, tuhisevad autod tuimalt mooda; tore kui keegi midagi viipabki. Kui aga mina tee 22res seisan, vilgutatakse tulesid ning "Ciao bella" tundub k2ibev2ljend olevat. Jah, see on see eesti ja itaalia/hispaania/portugali jne keevaliste meeste vahel. Ei, nalja saab palju. Toredad on meeste n2od kui auto peatudes ka Lauri ja meie hiiglaslike pakkide peale viipan - nemad tulevad ka! Pikemat juttu pole:)
Forlis aga l6petas meie h22letamise selleks p2evaks 2ra yle keskea Rumeenia mees, kes oma naisega meid n2hes vastassuunast 2kilise tagasipoorde tegi ning kuuldes, et tahame SEALT kaudu (hes, l2bi m2gede) Firenze suunas minnas, kukkus meid h22lekalt ymber veenma. Jah, t6esti, pinnamoele ja reljeefile ma kaarti vaadates ei m6lenud. ja see ei olnud ju autostrada, mist6ttu ilmselt t6esti keeruline sealtkaudu liikuda. Lasime end pehmeks r22kida ja onu viis meid raudteejaama. Pikast p2vast v2sinud, tundus rongis6it m6nusalt lihtsa ning uudse kogemusena. Pilet Forlist-Bolognasse. Et siis Bolognas juba vaatame, mis suunas edasi. Millele me aga ei m6elnud, oli oobimine. Oih, kohale j6udsime enne kymmet 6htul. K6ik k2mpingukohad kinni, niisamuti internetikohvikud, et leida HC inimesi. Niisiis ostsime midagi hamba alla ja yhe kofeiinist pakatava Coca-Cola, ning istusime raudteejaama ette muruplatsile maha. Seal veetsime ka oo. Kui tuli uni, siis magasime kahe tunni kaupa vahetustega, ei olnudki v2ga hull. Hommik tuli kiiresti ning oo oli vapustavalt soe ning laup2eva6htuselt k2rarikas.
Hommikul suundusime turistiinfosse ning Laur sai infot2diga eriti jutule. Nyyd on meil suur hulk materjale "Mida teha Bolognas" ning oleme otsustanud, et j22me kolmeks p2vaks siia. Juba on olemas ka oomaja Hospitality Clubist. Elamine suht kesklinnas, muuseumid on siin tasuta ja linn tundub hunnitu. Ei suuda oodata, et saaks kotid 2ra paigutada ning linna avastama asuda. Ilmselt me selle reisi jooksul v2ga palju l6unasse enam ei liigu, Kadri juba Saksamaal ootab ning Lauril on 4. augustist praktika.
Mul on nii hea meel, et olen j6udu mooda ikkagi siia oma kogemusi ja juhtumisi kirjutada saanud ning, et teil on seda k6ike tore ja huvitav lugeda. T2na v6i homme panen yles ka m6ned pildid, et te mu n2gu p2ris 2ra ei unustaks.
Kallistan k6vasti,
Katre
Veneetsia ja kilo viigimarju
Poolast Itaaliasse s6itsime terve oo. Hommikul 2ratas Laur mind lausega "Kats, vaata, Itaalia!". Aknast paistsid Alpid. Jah, Tatratega neid v6rdlema parem ei hakka.
Lidiano oli tore. Ta on segu Mr. Beanist ja Monkist ja p2ris itaallasest. Tootab Itaalias rekkajuhina, teeb erivedusid (jahid ja muud suured masinad) ning armastab r2ndamist (ja j22tist!!). Sedasi mooda ilma k2ies on 2ra 6ppinud ka inglise keele suhtlustasandil. Temaga vestlemine oli puhas 6nnemolekulide doos, sest hoidsin pidevalt naeru tagasi. Koomiline k2tega vehkimine (jah, ka auto roolis) r22kimise ajal, huvitav s6nakasutus ning lood k6igest, mis puudutab Itaaliat v6i itaallasi v6i teda ennast. Ning see k6ik mahlakas sarkasmikastmes, mmmm:)
Lidiano viis meid otse Veneetsiasse. Hyvasti j2ttes kirjutas ta meile yhe Ravenna soogikoha aadressi, et kui satume sinna ja oleme n2ljased, saame k6hud pastat t2is syya ning tema tasub hiljem arve. Lihtsalt nii armas, et keegi midagi sellist yldse pakub. Ette saan oelda, et sellist heldet v6imalust me siiski ei kasutanud.
Esimene p2ev Veneetsias moodus hirmkiiresti. Andsime pakid rongijaama pakihoidu (jumal, kui kallis selline l6bu on), ning l2ksime jalutama. Kogu linn on puupysti turiste t2is ning seet6ttu paistab p6hiline vaatamisv22rsus olevat j2rjekordne suveniirimyygiputka t2nava 22res... Loomulikku ja ehtsat tuleb pyydlikult otsida, k6ik paistabki vaid kylastajatele suunatud olevat. Kuid Veneetsias on ka tillukesed k6rvalt2navad. Need 6hkavad niiskest jahedusest ning on meeldivalt vaiksed ja tyhjad. Seal kuuleb avatud aknast tulevat perekondlikku vestlust v6i televiisorijuttu. Pool oma teekonnast l2bisime neid teid pidi. Oi, ja muidugi kanalikesed ja sillakesed:) J6udsime k2ia ka Veneetsia modernse kunsti muuseumis, mis samuti elamus omaette oli. Kumu inimestele: yleval oli nii m6nigi Ropsi too, natuke Henri Matisse'i, Marc Chagall'i ning Henry Moore'i - k6ik v2ga toredad ja uhked:)
Kuna oomaja meil Veneetsias ei olnud, otsisime internetikohviku ning asusime Hospitality Clubi kasutajate hulgast yksk6ik keda otsima, kes meid kohe majutada saaks. Neile, kes ei tea, siis HC (e Hospitality Club) on rahvusvaheline klubi inimestele, kes armastavad reisimist ning uusi tutvusi. HC liikmed reisivad laias maailmas ringi ning oobivad mitte hotellis, hostelis ega k2mpingus, vaid yksteise juures. Minu jaoks on asja suurim eelis see, et nii kohtad kandi kohalikku. Kohtad inimest, kes piirkonnast v2ga palju teab ning oskab nii m6ndagi kasulikku soovitada. Loomulikult lisaks uued toredad s6brad ning oomaja, mille eest ei pea hingehinda v2lja k2ima. Veneetsiast mandrile tulles on v2ike linn Mestre. Seal elab noormees nimega George, kes meid tol 6htul meelsasti oomajale oli n6us v6tma. George ise on Egiptusest, tema tydruks6ber itaaliast. Korter oli suur ning mugav ja meie s6brad ylimalt lahked ning hoolitsevad. Saime yle mitme p2eva P2ris voodis magada.
Esialgu plaanisime j2rgmisel hommikul l6unapoole edasi liikuda. Kuid kuna p2rastl6unaks ei olnud me veel h22letamisk6lbulikku teed linnast v2lja leidnud... Ja leidsime hoopis hiiigeltoreda k2mpingu... Siis otsustasime j22da veel 2ks ooks. K2mping asus Mestre k6rvallinnas Margheras, kylastajate kasutuses olid k6iksugused k2mpingumugavused ning ylimalt kosutav-jahutav bassein. Eks see meid ka k6ige enam veetles. Pool j2rgevast p2evast veetsime p2evitades ning jahedas vees m6nuledes, 6htul suundusime taas Veneetsiasse.
Sel korral oli Veneetsia p6hiosa juba avastatud. Saime rahulikult ringi jalutada ning olukorda ja hetke nautida. Turult leidsime v2rskeid viigimarju (kes teavad, need teavad, et me Lauriga lihtsalt Armastame neid vilju, kuid kodumaal kyyndib kilo hind 250 kroonini ning alati ei saa), siin olid viljad kohalikus hinnaklassis ja lausa sulasid suus. Proovimata ei j22nud ka pizza. Istusime siis Canale Grande 22res ja nautisime vaadet... Ning maiustasime. Bussijaama poole tagasi minnes eksisime 2ra. Kohe p2ris kenasti. N6nda, et isegi kaardi j2rgi kohe 6iget teed ei leidnud, nagu ma r22kisin - toredad tillukesed t2navad (mille nimed kaardil puuduvad). Siiski, k6ik l6ppes h2sti ning sydaoo paiku olime oma koduses telgis puhkamas.
Lidiano oli tore. Ta on segu Mr. Beanist ja Monkist ja p2ris itaallasest. Tootab Itaalias rekkajuhina, teeb erivedusid (jahid ja muud suured masinad) ning armastab r2ndamist (ja j22tist!!). Sedasi mooda ilma k2ies on 2ra 6ppinud ka inglise keele suhtlustasandil. Temaga vestlemine oli puhas 6nnemolekulide doos, sest hoidsin pidevalt naeru tagasi. Koomiline k2tega vehkimine (jah, ka auto roolis) r22kimise ajal, huvitav s6nakasutus ning lood k6igest, mis puudutab Itaaliat v6i itaallasi v6i teda ennast. Ning see k6ik mahlakas sarkasmikastmes, mmmm:)
Lidiano viis meid otse Veneetsiasse. Hyvasti j2ttes kirjutas ta meile yhe Ravenna soogikoha aadressi, et kui satume sinna ja oleme n2ljased, saame k6hud pastat t2is syya ning tema tasub hiljem arve. Lihtsalt nii armas, et keegi midagi sellist yldse pakub. Ette saan oelda, et sellist heldet v6imalust me siiski ei kasutanud.
Esimene p2ev Veneetsias moodus hirmkiiresti. Andsime pakid rongijaama pakihoidu (jumal, kui kallis selline l6bu on), ning l2ksime jalutama. Kogu linn on puupysti turiste t2is ning seet6ttu paistab p6hiline vaatamisv22rsus olevat j2rjekordne suveniirimyygiputka t2nava 22res... Loomulikku ja ehtsat tuleb pyydlikult otsida, k6ik paistabki vaid kylastajatele suunatud olevat. Kuid Veneetsias on ka tillukesed k6rvalt2navad. Need 6hkavad niiskest jahedusest ning on meeldivalt vaiksed ja tyhjad. Seal kuuleb avatud aknast tulevat perekondlikku vestlust v6i televiisorijuttu. Pool oma teekonnast l2bisime neid teid pidi. Oi, ja muidugi kanalikesed ja sillakesed:) J6udsime k2ia ka Veneetsia modernse kunsti muuseumis, mis samuti elamus omaette oli. Kumu inimestele: yleval oli nii m6nigi Ropsi too, natuke Henri Matisse'i, Marc Chagall'i ning Henry Moore'i - k6ik v2ga toredad ja uhked:)
Kuna oomaja meil Veneetsias ei olnud, otsisime internetikohviku ning asusime Hospitality Clubi kasutajate hulgast yksk6ik keda otsima, kes meid kohe majutada saaks. Neile, kes ei tea, siis HC (e Hospitality Club) on rahvusvaheline klubi inimestele, kes armastavad reisimist ning uusi tutvusi. HC liikmed reisivad laias maailmas ringi ning oobivad mitte hotellis, hostelis ega k2mpingus, vaid yksteise juures. Minu jaoks on asja suurim eelis see, et nii kohtad kandi kohalikku. Kohtad inimest, kes piirkonnast v2ga palju teab ning oskab nii m6ndagi kasulikku soovitada. Loomulikult lisaks uued toredad s6brad ning oomaja, mille eest ei pea hingehinda v2lja k2ima. Veneetsiast mandrile tulles on v2ike linn Mestre. Seal elab noormees nimega George, kes meid tol 6htul meelsasti oomajale oli n6us v6tma. George ise on Egiptusest, tema tydruks6ber itaaliast. Korter oli suur ning mugav ja meie s6brad ylimalt lahked ning hoolitsevad. Saime yle mitme p2eva P2ris voodis magada.
Esialgu plaanisime j2rgmisel hommikul l6unapoole edasi liikuda. Kuid kuna p2rastl6unaks ei olnud me veel h22letamisk6lbulikku teed linnast v2lja leidnud... Ja leidsime hoopis hiiigeltoreda k2mpingu... Siis otsustasime j22da veel 2ks ooks. K2mping asus Mestre k6rvallinnas Margheras, kylastajate kasutuses olid k6iksugused k2mpingumugavused ning ylimalt kosutav-jahutav bassein. Eks see meid ka k6ige enam veetles. Pool j2rgevast p2evast veetsime p2evitades ning jahedas vees m6nuledes, 6htul suundusime taas Veneetsiasse.
Sel korral oli Veneetsia p6hiosa juba avastatud. Saime rahulikult ringi jalutada ning olukorda ja hetke nautida. Turult leidsime v2rskeid viigimarju (kes teavad, need teavad, et me Lauriga lihtsalt Armastame neid vilju, kuid kodumaal kyyndib kilo hind 250 kroonini ning alati ei saa), siin olid viljad kohalikus hinnaklassis ja lausa sulasid suus. Proovimata ei j22nud ka pizza. Istusime siis Canale Grande 22res ja nautisime vaadet... Ning maiustasime. Bussijaama poole tagasi minnes eksisime 2ra. Kohe p2ris kenasti. N6nda, et isegi kaardi j2rgi kohe 6iget teed ei leidnud, nagu ma r22kisin - toredad tillukesed t2navad (mille nimed kaardil puuduvad). Siiski, k6ik l6ppes h2sti ning sydaoo paiku olime oma koduses telgis puhkamas.
Wednesday, July 9, 2008
Tere hommikust Itaalia!
Kallid,
kuigi internetikohvikud välismaal on kallid ja kõik värk... Ei suuda ma oma elevust nii kiiresti kui võimalik väljendamata jätta.
Muidugi suundus itaallane Lidiano oma kodumaale itaaliasse ning esimese poole tunni jooksul otsustasime Lauriga, et seesugusest võimalusest me lahti ei lase. Lidiano nõustus meelsasti, et sõidame temaga itaaliani kaasa. Jah, ja nüüd, 5nda päeva hommikul ärkasin ma Itaalias, sõitsime Alpide vahel!
Veneetsia on imeline! Ja müstiline ja turistiline:D
Homseks püüan mõne ilusa gondlipoisi ära moosida, et ta mu sõitma viiks;)
Saadan sületäie sooja niisket õhku ja veevulinat otse Veneetsiast!
Kats
kuigi internetikohvikud välismaal on kallid ja kõik värk... Ei suuda ma oma elevust nii kiiresti kui võimalik väljendamata jätta.
Muidugi suundus itaallane Lidiano oma kodumaale itaaliasse ning esimese poole tunni jooksul otsustasime Lauriga, et seesugusest võimalusest me lahti ei lase. Lidiano nõustus meelsasti, et sõidame temaga itaaliani kaasa. Jah, ja nüüd, 5nda päeva hommikul ärkasin ma Itaalias, sõitsime Alpide vahel!
Veneetsia on imeline! Ja müstiline ja turistiline:D
Homseks püüan mõne ilusa gondlipoisi ära moosida, et ta mu sõitma viiks;)
Saadan sületäie sooja niisket õhku ja veevulinat otse Veneetsiast!
Kats
English blog - by Laur
All good people who have helped us or just want to know how we are doing can read about almost everything from Laur's blog which is in english. Just have a look at:
http://www.laur-tuulab-ringi.blogspot.com
http://www.laur-tuulab-ringi.blogspot.com
Krakow, Poola
Poola kultuuripealinnas Krakowis veetsime päeva ja pool. Väga vähe jõudsime päriselt süveneda ja vaadata, sest suurem osa ajast kulus ülejäänud reisiks valmistumise ja mis parata puhkamise peale. Ometi avaldas Krakow mulle nii muljet, et tahan sinna kindlalt tagasi minna. Tõttöelda võiks seal lausa aasta või paar elada. (Kes rääkis, et Poola on pommiauk??)
Eile lõunal pakkisime lõpuks kokku kogu oma kaasas oleva varanduse, varusime 6 liitrit vett palava päeva varuks (Marika, mul on su hüva nõu sooja maa ja kuuma kliima kohta meeles:)) ning asusime bussipeatuse poole. Peatuse leidsime hõlpsalt ja jumal tänatud, see ei olnud kaugel. Kott oli kohutavalt raske.
Buss nr 245 viis meid linna äärde, kus üsna kohe leidsime mõnusa varjulise seismiskoha ja asusime hääletama. Poole tunni pärast olin mina juba peaaegu vingumas kui kummide vilinal peatus meie ees must rullnokaBMW. Juht ei rääkinud keeli, mida meie, kuid pressisimekõik kotid väiksesse 2-ukselisse masinasse ja teekond algas. Jahh, esimene külmavärinate teekond, sest paistis, et noormehel rooli taga oli kohutavalt kiire. Krakowi lõunapoolses ääres käivad nimelt suured ehitustööd ning ummikuid on palju. Meile küüti pakkunud noormees kasutas ära aga iga võimalikku ja võimatut moodust, et ummikust kiiremini mööda pääseda. Mis seal pikemalt seletada, esimese paari minuti jooksul sain aru, et see ei ole auto, milles soovin olla ning andsin ka Laurile märku. 10 minuti pärast oli aeg ka juhile mahaminekusoov teatada ning õnneks ei olnud ta vastu. Tõmbas kiiresti tee äärde ning aitas meie pakidki maha. Enam nii kiiresti esimese peatuva auto peale ei tõtta.
Uuest hääletuskohast oli imelis vaade Tatratele. Seda vaadet nautisime üle tunni aja:) Kuni peatus väike peaaegu bordoopunane vana Fiat. Rooli taga istus maailma kõige ehtsam ja toredam itaallane. Itaallane Lidiano ütles, et saab meid viia Slovakkia pealinna Bratislavasse. See oli väga hea uudis ning sobis meile hästi - sealt on Budapesti ju ikkagi lühem maa. Ja sõit algas.
Eile lõunal pakkisime lõpuks kokku kogu oma kaasas oleva varanduse, varusime 6 liitrit vett palava päeva varuks (Marika, mul on su hüva nõu sooja maa ja kuuma kliima kohta meeles:)) ning asusime bussipeatuse poole. Peatuse leidsime hõlpsalt ja jumal tänatud, see ei olnud kaugel. Kott oli kohutavalt raske.
Buss nr 245 viis meid linna äärde, kus üsna kohe leidsime mõnusa varjulise seismiskoha ja asusime hääletama. Poole tunni pärast olin mina juba peaaegu vingumas kui kummide vilinal peatus meie ees must rullnokaBMW. Juht ei rääkinud keeli, mida meie, kuid pressisimekõik kotid väiksesse 2-ukselisse masinasse ja teekond algas. Jahh, esimene külmavärinate teekond, sest paistis, et noormehel rooli taga oli kohutavalt kiire. Krakowi lõunapoolses ääres käivad nimelt suured ehitustööd ning ummikuid on palju. Meile küüti pakkunud noormees kasutas ära aga iga võimalikku ja võimatut moodust, et ummikust kiiremini mööda pääseda. Mis seal pikemalt seletada, esimese paari minuti jooksul sain aru, et see ei ole auto, milles soovin olla ning andsin ka Laurile märku. 10 minuti pärast oli aeg ka juhile mahaminekusoov teatada ning õnneks ei olnud ta vastu. Tõmbas kiiresti tee äärde ning aitas meie pakidki maha. Enam nii kiiresti esimese peatuva auto peale ei tõtta.
Uuest hääletuskohast oli imelis vaade Tatratele. Seda vaadet nautisime üle tunni aja:) Kuni peatus väike peaaegu bordoopunane vana Fiat. Rooli taga istus maailma kõige ehtsam ja toredam itaallane. Itaallane Lidiano ütles, et saab meid viia Slovakkia pealinna Bratislavasse. See oli väga hea uudis ning sobis meile hästi - sealt on Budapesti ju ikkagi lühem maa. Ja sõit algas.
Monday, July 7, 2008
Ja teekond algab
Mitu kuud planeerimist, info otsimist ja elevust j6udis haripunkti 5. juuli p2rastl6unal. L6puks ometi olid pakitud k6ik asjad, l6petatud peaaegu k6ik tegemist vajavad tooasjad ning armsate inimestega peatse-n2gemiseni j2etud.
Kell 14:45 s2ttisime oma t6esti ebainimlikult suured kotid Tallinnas P2rnu mnt'l tee 22rde ja viskasime n2pu pysti. Poole tunni p2rast n2kkas - ylis6bralik Raivo viis meid otse P2rnusse ja teisele poole linna Riia mnt otsa. Ta ise oli ilmas tohutult-kohutavalt palju ringi reisinud ning jagas meile kylluses head infot, kus k2ia v6i mida teha:) Riia mnt'l ei oodanud me 5 minutitki, P2rnu ringrajalt oma naise v6idus6idu-Audiga kodu poole s6itva Andrisega saime Riia ringteele L2tti. Nii nagu Raivo, pakatas Andriski s6bralikkusest ning jagas omadest kogemustest humoorikaid kildusid ja n2pun2iteid maailma avastamisest.
Riias j6udsime just valmis sildi "Kaunas-Budapest", kui peatus ilus l2ikiv rekka ja jess-jess, juht suundus Poola, Poznani:). Kahjuks r22kis juht Christopher v2ga v2he inglise ja veel v2hem vene keelt. Aga temagi oli tore, s6bralik ja abivalmis. Oo hakul kui ma tagaistmel tukkuma kippusin j22ma, k2skis ta k6ik kotid eest 2ra t6sta ja kamandas mind magama. Ahjaa, ma ei maininud, et rekka oli uhiuus, k6ik peale juhi istme veel kiletatud ja puutumata. Me olime selle rekka esimesed h22letajad - 6nnistasime sisse.
6. juuli hommikul 6:30 (kohalik aeg) j6udsime Poznani, juht ise pooras linna sisse ja pani meid keskusse s6itva tee 22res maha. (Kiirteel ei tohi ju peatuda). K6igepealt v6tsime omale pisut aega, et sotti saada, kus t2pselt oleme ning kuhu peame edasiliikumiseks saama. Kaardi j2rgi oli 6ige kiirteelt mahas6it paari kilomeetri kaugusel, vinnasime kotid selga ja asusime teele. Igalt v6imalikult vastutulijalt kysisime teed. Nii m6nigi t6des poolikus inglise/vene keeles, et see teeots on ysna kaugel, aga olime v2hemalt 6igel teel ja muud v6imalust ei paistnud olevat. Juba seal m2rkasime Poola inimeste h2mmastavat lahkust. Isegi kell 7 hommikul ei pidanud yksik jalgrattur paljuks meie p2rast jalgrattalt maha tulla ja siis oelda, et jah, minge siit otse:) Niisiis k6ndisime ja k6ndisime, moodusime mitmest viaduktist... Ikka valed. Aga kant oli imeilus, olime rukkip6ldude vahel, 6itsesid rukkililled ja moonid. Ja siis tuli puuviljaistandus:) Just nagu meid oodates, kasvasid lopsakalt yle istanduse aia lopsakalt tulipunastest marjadest longus kirsipuud. (Lasime hea maitsta). Seal n2gin ma elus esimest korda p2ris virsikupuud p2ris (tooreste) virsikutega. Tore oli. Aga kott ikkagi hirmus raske.
Viimaks saabus 6ige mahas6it ja olime 6iges h22letuskohas. M6neks hetkeks istusime sinna samma tee22rde maha, sest paarikilomeetrisest matkast oli kujunenud 8 km r2nnak. Sel korral tundus h22letamine edutum olevat, oli palav, autosid palju ja tundus et keegi ei saa eriti aru, mida me teeme. Viimaks v6ttis meid peale noor paar Poznanist, saime kyll edasi vaid 50 km, aga hea seegi. Autos tikkus uni kogu aeg peale, hilisemal uurimisel ka Lauril. Kui maha saime, leidsime, et on 6ige aeg siestat pidada. Maantevalli k6rval lokkas kuldne rukkip6ld ja sealsamas kasvasid yksikud p2rnapuud. P2rnad ahvatlesid meid oma varjulise olemusega, sinna me l2ksimegi. Paar tundi kosutavat und Poola p2rnade all kulus kyllaga 2ra.
Kella kolme ajal olime taas vormis ja valmis edasi liikuma. 15 minutit tundus j2lle lootusetu, sest autod tuhisesid mooda. Yhel hetkel peatus h6bedane Opel. Tyhja see Wroclaw, me saame otse Krakowisse:) Juht r22kis v2ga head inglise keelt, suhtlemine oli vaba ja tohutult huvitav. R22kisime palju Poola riigist ning k6igest sellega seonduvast. Wroclawis k2isime ka soomas, vaestele tudengitele tegi meid oma kylalisteks nimetav juht kosutavad praed v2lja. 50 km enne Krakowit pakkus juht, et n2itaks meile meelsasti yht l2hedal asuvat ilusat kohta. Olime loomulikult n6us. Kiirteelt u 40 km eemal asub Ojcowski rahvuspark ning seal Pieskowa Skala loss. Loss ja ymbritsev loodus olid imelised. Seesuguseid asju lennureisiga sihtpunkti s6ites naljalt ei n2e. Kahjuks oli aga kell juba palju ning lossi sisse meid ei lastud.
Poola kultuuripealinna Krakowisse j6udsime kella 22 ajal. Ja siis hakkasime ka 00bimispaika otsima. Taas h2mmastas meid Poola inimeste kylalislahkus. Olles hyvasti j2tnud eriliselt toreda juhiga, sammusime trammipeatusse, et oma k2mpingukohta minna. Selgus aga, et peatus oli vale. Sealt tramm nr 8 ei l2inud. K6netasime yht peatuses ootavat naisterahvast. Taas ei olnud abi ei inglise ega vene keelest, kuid k2ed ja jalad osutusid heaks suhtlusvahendiks. T2di viis meid trammiga yhe peatuse edasi ning juhatas siis peaaegu, et k2e k6rval 6igesse peatusse. Ka k2mpingukohta aadressi j2rgi otsides tuli meile appi yhe eramaja hoovis seisev h2rra (ei inglise ega vene keelt), kes aadressi n2hes poola keeles m2rku andis, et suleb v2rava ja viib meid kohale:) Poola inimesed lihtsalt pakatavad heasydamlikkusest!
Enne sydaood saime edukalt ja viperusteta yles Lauri vinge m2gitelgi ja PESTA. Oo moodus kosutavas unes ja aegajalt vihmasabina peale yles 2rgates. Hommikul tegime priimuse peale kiirsuppi ning p2rastl6nal seadsime sammud Krakowit avastama. Poola heasydamlike inimeste auks otsustasime siia veel yheks ooks j22da.
Selliselt on moodunud meie esimesed r2nnup2vad. Loodan, et Eestis on ilmad sama ilusad kui siin (27 kraadi). Saadan teile kallistusi.
Katre
Kell 14:45 s2ttisime oma t6esti ebainimlikult suured kotid Tallinnas P2rnu mnt'l tee 22rde ja viskasime n2pu pysti. Poole tunni p2rast n2kkas - ylis6bralik Raivo viis meid otse P2rnusse ja teisele poole linna Riia mnt otsa. Ta ise oli ilmas tohutult-kohutavalt palju ringi reisinud ning jagas meile kylluses head infot, kus k2ia v6i mida teha:) Riia mnt'l ei oodanud me 5 minutitki, P2rnu ringrajalt oma naise v6idus6idu-Audiga kodu poole s6itva Andrisega saime Riia ringteele L2tti. Nii nagu Raivo, pakatas Andriski s6bralikkusest ning jagas omadest kogemustest humoorikaid kildusid ja n2pun2iteid maailma avastamisest.
Riias j6udsime just valmis sildi "Kaunas-Budapest", kui peatus ilus l2ikiv rekka ja jess-jess, juht suundus Poola, Poznani:). Kahjuks r22kis juht Christopher v2ga v2he inglise ja veel v2hem vene keelt. Aga temagi oli tore, s6bralik ja abivalmis. Oo hakul kui ma tagaistmel tukkuma kippusin j22ma, k2skis ta k6ik kotid eest 2ra t6sta ja kamandas mind magama. Ahjaa, ma ei maininud, et rekka oli uhiuus, k6ik peale juhi istme veel kiletatud ja puutumata. Me olime selle rekka esimesed h22letajad - 6nnistasime sisse.
6. juuli hommikul 6:30 (kohalik aeg) j6udsime Poznani, juht ise pooras linna sisse ja pani meid keskusse s6itva tee 22res maha. (Kiirteel ei tohi ju peatuda). K6igepealt v6tsime omale pisut aega, et sotti saada, kus t2pselt oleme ning kuhu peame edasiliikumiseks saama. Kaardi j2rgi oli 6ige kiirteelt mahas6it paari kilomeetri kaugusel, vinnasime kotid selga ja asusime teele. Igalt v6imalikult vastutulijalt kysisime teed. Nii m6nigi t6des poolikus inglise/vene keeles, et see teeots on ysna kaugel, aga olime v2hemalt 6igel teel ja muud v6imalust ei paistnud olevat. Juba seal m2rkasime Poola inimeste h2mmastavat lahkust. Isegi kell 7 hommikul ei pidanud yksik jalgrattur paljuks meie p2rast jalgrattalt maha tulla ja siis oelda, et jah, minge siit otse:) Niisiis k6ndisime ja k6ndisime, moodusime mitmest viaduktist... Ikka valed. Aga kant oli imeilus, olime rukkip6ldude vahel, 6itsesid rukkililled ja moonid. Ja siis tuli puuviljaistandus:) Just nagu meid oodates, kasvasid lopsakalt yle istanduse aia lopsakalt tulipunastest marjadest longus kirsipuud. (Lasime hea maitsta). Seal n2gin ma elus esimest korda p2ris virsikupuud p2ris (tooreste) virsikutega. Tore oli. Aga kott ikkagi hirmus raske.
Viimaks saabus 6ige mahas6it ja olime 6iges h22letuskohas. M6neks hetkeks istusime sinna samma tee22rde maha, sest paarikilomeetrisest matkast oli kujunenud 8 km r2nnak. Sel korral tundus h22letamine edutum olevat, oli palav, autosid palju ja tundus et keegi ei saa eriti aru, mida me teeme. Viimaks v6ttis meid peale noor paar Poznanist, saime kyll edasi vaid 50 km, aga hea seegi. Autos tikkus uni kogu aeg peale, hilisemal uurimisel ka Lauril. Kui maha saime, leidsime, et on 6ige aeg siestat pidada. Maantevalli k6rval lokkas kuldne rukkip6ld ja sealsamas kasvasid yksikud p2rnapuud. P2rnad ahvatlesid meid oma varjulise olemusega, sinna me l2ksimegi. Paar tundi kosutavat und Poola p2rnade all kulus kyllaga 2ra.
Kella kolme ajal olime taas vormis ja valmis edasi liikuma. 15 minutit tundus j2lle lootusetu, sest autod tuhisesid mooda. Yhel hetkel peatus h6bedane Opel. Tyhja see Wroclaw, me saame otse Krakowisse:) Juht r22kis v2ga head inglise keelt, suhtlemine oli vaba ja tohutult huvitav. R22kisime palju Poola riigist ning k6igest sellega seonduvast. Wroclawis k2isime ka soomas, vaestele tudengitele tegi meid oma kylalisteks nimetav juht kosutavad praed v2lja. 50 km enne Krakowit pakkus juht, et n2itaks meile meelsasti yht l2hedal asuvat ilusat kohta. Olime loomulikult n6us. Kiirteelt u 40 km eemal asub Ojcowski rahvuspark ning seal Pieskowa Skala loss. Loss ja ymbritsev loodus olid imelised. Seesuguseid asju lennureisiga sihtpunkti s6ites naljalt ei n2e. Kahjuks oli aga kell juba palju ning lossi sisse meid ei lastud.
Poola kultuuripealinna Krakowisse j6udsime kella 22 ajal. Ja siis hakkasime ka 00bimispaika otsima. Taas h2mmastas meid Poola inimeste kylalislahkus. Olles hyvasti j2tnud eriliselt toreda juhiga, sammusime trammipeatusse, et oma k2mpingukohta minna. Selgus aga, et peatus oli vale. Sealt tramm nr 8 ei l2inud. K6netasime yht peatuses ootavat naisterahvast. Taas ei olnud abi ei inglise ega vene keelest, kuid k2ed ja jalad osutusid heaks suhtlusvahendiks. T2di viis meid trammiga yhe peatuse edasi ning juhatas siis peaaegu, et k2e k6rval 6igesse peatusse. Ka k2mpingukohta aadressi j2rgi otsides tuli meile appi yhe eramaja hoovis seisev h2rra (ei inglise ega vene keelt), kes aadressi n2hes poola keeles m2rku andis, et suleb v2rava ja viib meid kohale:) Poola inimesed lihtsalt pakatavad heasydamlikkusest!
Enne sydaood saime edukalt ja viperusteta yles Lauri vinge m2gitelgi ja PESTA. Oo moodus kosutavas unes ja aegajalt vihmasabina peale yles 2rgates. Hommikul tegime priimuse peale kiirsuppi ning p2rastl6nal seadsime sammud Krakowit avastama. Poola heasydamlike inimeste auks otsustasime siia veel yheks ooks j22da.
Selliselt on moodunud meie esimesed r2nnup2vad. Loodan, et Eestis on ilmad sama ilusad kui siin (27 kraadi). Saadan teile kallistusi.
Katre
Mis?Kes?Kus?
Tere head inimesed.
See internetip2evik on loodud, et k6ik mulle armsad inimesed saaksid uusimat ja parimat infot, kus Euroopa nurgas ma hetkel r2ndan. Reisin oma teise poole Lauriga, k6ige parem ja turvalisem reisikaaslane:)
Niisiis. Plaan on teha v2ike Euroopa ringr2nnak (5. juuli kuni augusti esimesed p2evad). Alustasime Tallinnast ning suundume l6unapoole. Peamine siht on Itaalia, kuid oleme paindlikud ning teel peatume kindlasti Ungaris (Budapest) ja tagasitulles ka Saksamaal. Kolnis elab mu s6brants Kadri, keda nii hirmharva Eestis n2eb, et pean teda ise vaatama minema.
Jah, ja kogu meie teekond on poidlakyydiga (ma t6esti vabandan nende y'de ja numbrit2htede p2rast, kuid muud hetkel pole). Oobimiseks on kaasas telk-magamismatid-magamiskotid, kuid kui leiame kellegi, kes meid oma heast sydamest ka majutada tahab, oleme rahul:)
Loodan v2ga, et nendest postitustest, mille yhes v6i teises paigas olles siia j2tta saan, on teile abi ja r66mu. Lugege siis hoolega ning kohtume Eestis juba augustis!
Ikka teie,
Katre
See internetip2evik on loodud, et k6ik mulle armsad inimesed saaksid uusimat ja parimat infot, kus Euroopa nurgas ma hetkel r2ndan. Reisin oma teise poole Lauriga, k6ige parem ja turvalisem reisikaaslane:)
Niisiis. Plaan on teha v2ike Euroopa ringr2nnak (5. juuli kuni augusti esimesed p2evad). Alustasime Tallinnast ning suundume l6unapoole. Peamine siht on Itaalia, kuid oleme paindlikud ning teel peatume kindlasti Ungaris (Budapest) ja tagasitulles ka Saksamaal. Kolnis elab mu s6brants Kadri, keda nii hirmharva Eestis n2eb, et pean teda ise vaatama minema.
Jah, ja kogu meie teekond on poidlakyydiga (ma t6esti vabandan nende y'de ja numbrit2htede p2rast, kuid muud hetkel pole). Oobimiseks on kaasas telk-magamismatid-magamiskotid, kuid kui leiame kellegi, kes meid oma heast sydamest ka majutada tahab, oleme rahul:)
Loodan v2ga, et nendest postitustest, mille yhes v6i teises paigas olles siia j2tta saan, on teile abi ja r66mu. Lugege siis hoolega ning kohtume Eestis juba augustis!
Ikka teie,
Katre
Subscribe to:
Posts (Atom)