Igavene Linn esimesel päeval

18. juuli õhtul kui koju saabusime, olid Claudial külas sõbrad Saksamaalt. Loomulikult ei saanud me vaikselt oma tuppa Roomaks valmistuma ja mediteerima minna, vaid ühinesime väikseks veiniks ja viigimarjaks. Hiljem uurisime netist HC kontakte Roomas, kuid kellelgi polnud võimalust meile peavarju pakkuda.

Plaan oli minna 19. juuli hommikul 1:43 rongiga... See nõudis südaööl ärkamist. Kuid kuna magama saime alles 23:00 ajal, ei olnud mina südaööl just eriti kontaktivõimeline ning üldse mitte valmis ärkama ja asjalik olema. Ohates pidi Laur minema ja Claudia arvutis netist vaatama, kas ka mõni hommikune odavam rong Igavesse Linna suundub. Ja õnneks läks. Uus ja palju edukam äratus oli kell 05:00, et jõuda 6:43 rongile. Kuna Claudial polnud midagi selle vastu, et oma hiigelkotid tema juurde jätame, võtsime kaasa vaid väiksed seljakotid magamiskottidega ning natuke süüa, minu magamismati ka.

Sõit laabus hästi. Firenzes saime pool tundi jalgu sirutada ja raudteejaama ees kohustusliku turistipildi teha. Rooma jõudsime 19. juuli kella ühe paiku pärastlõunal. Et päevale korralik algus panna, istusime kõigepealt raudteejaama lähedale rohealale ja sõime hommikusöögiks ära kõik kaasa võetud toidu.

Esimene tähtis koht, mida külastasime asus üsna raudteejaama lähedal - see oli Santa Maria Degli Angeli dei Martiri kirik, sealsamas asusid kunagi ka kuulsad ja hiigelsuurt maa-ala hõlmavad Diokleitianuse termid. Kahjuks varemeid vaatama ei saanud. Sealt asusime Rooma sümboli, Colosseumi poole teele. Kuigi olime ostnud ühistranspordi päevakaardid, otsustasime minna jalgsi. Kõndisime kaardi järgi parasjagu ühel tillukesel tänaval ja pöörasime järgmisse, kui siis ümber nurga astudes "voila", ja seal ta oli - Colosseum. Rahulik ja võimas ja uhke ja päris. Päris hoone juures tuli taas kohustuslik pildistamisvoor kui ühtäkki üsna meie kõrval tuttavat keelt kuulsin. Sealsamas lähedal olid ilmselt ema ja tütar koos Roomat avastamas, üksteist pildistamas ning nad rääkisid eesti keelt:) Laur astus juurde ja ütles, et võib neist ka koos pildi teha kui nad soovivad. Üllatus oli armas. tegimgi neist pilti ja nemad meist. Ja marmorplaat, mille peale istuma hüppasime oli hirmushirmus kuum.
Järgmisena sõitsime vaatama Rooma Panteoni templit. See kogemus oli võimas... Ning aukartust äratav. Hoone, mis on seisnud ligi 2030 aastat...

Edasi suundusime Vatikani ning Püha Peetri väljkule. Katedraali meid lühikeste riiete tõttu kahjuks sisse ei lastud. Püha Peetri väljak on suur ja uhke, kuid kui ausalt ütlen, siis on väljakuid, mis mulle palju sügavamat muljet avaldavad... Maitse asi. Järgmine kohustuslik punkt - Trevi purskkaev. Heh, see oli küll vaid linnukese kirja saamiseks, sest koht oli puupüsti rahvast täis ja mingit nautimist või huvitavate nüansside märkamist loota ei võinud. Püüdsime nii kähku kui võimalik turistidena turistimassist minema saada. Sama päeva sisse mahtus ka Rooma valge püramiidi nägemine, kusjuures see on üllatavalt väikene:)

Valge püramiidi lähedalt leidsime ka pizzakoha, kust omale õhtusöögi hankisime. Istusime püramiidi lähedale maha ning sõime ja mõtlesime, et kus siis öö veedame. Meenus, et päeval rongiga saabudes, astus raudteejaamas meie juurde flaiereid jagav neiu ja kutsus Tiberi kämpingukülla ööbima (andis sooduspakkumist kuulutava flaieri). Niisiis Tiberi kämpinguküla. Flaier lubas 20 minutiga Rooma kesklinnast kohale jõuda ning oo, soodustus on nimelt telgiga saabujatele, telk on tasuta! Jah, telgisoodustusest meil suurt abi polnud (selle jätsime nimelt Bolognasse Claudia juurde), kuid katus peakohal või turvaline põõsa all magamine kulusid ära küll. Raudteejamast pidi minema buss number N55. Selle peatust ja bussi ennast ootasime ja otsisime busside platsilt tund aega. Kui lõpuks ühelt bussijuhilt nõu küsisime ei teadnud tema N55'st mitte midagi, kuid juhatas teisele bussile, mis vajalikku peatusse läheb. Flaieril öeldud peatuses astusime maha ning ootasime ära järgmise bussi (Tiberi kämpingusse saab nimelt kolme bussiga kahes kohas ümber istudes). Õnneks kõnetas meid seal peatuses üks meesterahvas, kes arvas hoobilt ära, et otsime kämpingut ning Tiberi't kuuldes teatas naerulsui, et saab meid juhatada, kuna elab sealkandis. Abivalmis onu sõitis niisiis meiega samas suunas ja ütles, millal õige peatus saabus ja maha vaja minna. Viimane buss ajas natuke hirmu nahka, sest olime vist juba 20 minutit sõitnud kui kiirteele pöörasime. Selleks ajaks olin veendunud, et flaieril uhkelt lubatud 20-minutiline kohalejõudmine saab võimalik olla vaid metrooga minnes (päevasel ajal, sest öösel metroo ei sõida). Veel jupp maad ja veel jupimat aega kiirteel, teatas onu, et nüüd on õige peatus ja näitas ka suuna kätte, kuhu poole kõndima peame. Buss peatus pimedal kõledal tänaval. Tundus olevat mingi elamurajoon, kuskil haukus koer. Hakkasime siis kätte näidatud suunas kõndima... Liiklus oli peaaegu olematu (jah, kell oli juba peale kahte). Varsti nägime õnneks märki "Tiberi kämpinguküla 1400 m". Oeh, vähemalt olema õiges kohas. ja jõudsimegi lõpuks kohale.

Kämpinguküla check-in putkas oli vaid üks kehva inglise keelt kõnelev turvamees, kes meile surmtõsiselt teatas, et magamiskottidega murul magamine läheb meile sama palju maksma kui dorms'ides (ühistoad). Kuna õhtu oli suht jahe, otsustasime dormside kasuks. Onu teatas veel surmtõsisemalt ja üsna ükskõikselt, et segatoad on kõik kinni, niisiis neiu naiste omasse ja noormees meeste omasse. Peale pesemas käimist läksime magamiskohtivaatama. Naiste dorm oli üsna koledas olukorras ja segadust tekitav. Ma ei ole just eriti pirtsakas kohtade suhtes, kus magan... Kuid kui mul mingit selgust ei ole, kas voodi on juba võetud või mitte, või kas seal on juba keegi enen mind maganud, sest kõik oli pilla-palla laiali ning segi.... Siis ei ole koht eriti kutsuv. Laur käis k meeste dormi vaatamas, mis olevat paremas seisus. Seal tutvus ta ka ühe Hollandi noormehega, kes ütles, et magab oma neiuga meeste dormis. Nemad olid veel eriti õnnetud, sest olid segadormi enne tulekut mitu kuud ette reserveerinud ja puha ning kui kohale jõudsid, teatati, et kõik kohad on täis. Võtsime tema nõuannet kuulda ning hiilisin ka meeste tubadesse. Öö möödus rahutult, sest pabistasin nagu koolitüdruk ekskursioonil, et kohe tuleb keegi tähtis onu nagu õpetaja ja kurjustab, et mis toimub, mis toimub. Siiski olime lõppkokkuvõttes rahul, et kämpa üles otsisime (see võttis küll aega 2,5 tundi) ja korralikult magada ja pesta saime.