Niisiis soostusimegi Peteri pakkumisega, istusime autosse ning ta sõidutas meid oma koju. Kodu asus tanklale suht lähedal, kuid kesklinnast oma 15 km kaugusel. Ja see kodu ei olnud mingi tavaline korterelamu Viimsis või Maarjamäel, vaid suursuur eramaja jõukama seltskonna rajoonis linna ääres.
Sisse astudes vabandas ta poolkohustuslikult segaduse pärast (I just bought the bloody house/Ma just ostsin selle kuramuse maja). Maja ümber aias käib põhjalik ehitus/remont, kõik kohad olid tööriistu ning laste mänguasju täis. Mänguasjade ning hiigelsuure segaduse põhjenduseks autos tõi ta kolm poega (vanuses 7, 9 ja 12), keda ta vist üksinda kasvatab.
Majja jõudes teatas aga meie heategija, et nüüd tundku me end koduselt, vaadaku majas ringi ning seadku end sisse, sest tema peab pooleks tunniks ära käima (järgi teisel autol, takso oli juba maja ees ootamas). Olime üllatunud, kuid polnudki midagi öelda. Kui keegi on nii usaldav ja heasüdamlik/(-usklik), siis on see ju ainult tore. Niisiis läkski Peter taksole ning meie pakkisime kottidest rätikud-pesuasjad välja ning nautisime voolava vee luksust. Pool tundi sai kiiresti läbi, kuid peterit polnud veel saabunud. Istusime elutoas diivanil ning ajasime juttu, majas ringi vaadata, nagu Peter oli soovitanud, ei olnud tahtmist. No kuidas sa lähed kellegi juurde, kes on võhivõõras ning sind äsja bensujaamast üles korjanud, maja ja tube revideerima... Järsku helises telefon. Meenus, et peter oli autos maininud, et kui järgmisel päeval me koju peaksime jääme ja tema tööl on, sisi helistab ta tavatelefonile. Vastu võtta ikkagi ei julgenud - see võis ju olla ükskõik kes (naine, lapsed, ema, sõber, müügiagent...) ja Poolas räägitakse ju Poola keelt, mida meie ei mõista! Hetke pärast helistati uuesti... Ja uuesti... Vist neljandal korral otsustas Laur siiski vastata, sest Peteri tuttavad helistaksid talle mobiilile. Ja see oligi Peter - teatas, et tal läheb veel aega.
Kui ta lõpuks pooleteise tunni pärast saabus ei olnud ta läinud lihtsalt oma teist autot kusagilt tooma, vaid ostis just uue! Jah, ta käis omale uut autot ostmas. Jutu järgi oli too hiigelsuur Mercedese monstrum-maastur mõeldud tema poegadele, et ta saaks neid maastikusõitudele viia. Pojad nimelt ei armasta asfaltmaanteedel sõita, vaid ikka otse metsas ja läbi ojade! Loomulikult vajas uus auto liikusid ning meiepoolseid ülistussõnu ja kiitmist :) Kiitmisega me ei koonerdanud, peter oli asjast lihtsalt nii ekstaasis, et oleks patt olnud tema lõbu rikkuda. Kuna aeg oli hiline, saime mahla-veeklaasid kokku lüüa ühes pizzarestoranis, kus sõime ka oma õhtusöögi. Laur tellis omale nii hullsuure pizza, et jaksas ära süüa vaid poole - ülejäänu lasime kaasa pakkida.
Kodus avastas peter, et ta mobiil on kadunud. otsis mõlemast autost, kuid ei midagi. Õnneks selgus, et suures auto-ostu-eufoorias oli ta selle pizzarestorani unustanud. Õnneks pandi restoran kohe peale meie lahkumist kinni ning selel leidsid teenindajad, kes kohe ka kodusele telefonile helistades leiust teatasid. Peter käis sellel järgi. Enne magamaminekut leppisime kokku, et ärkame hommikul 7:30, nagu temagi ja läheme koos temaga linna.
Hommik tuli mõnusalt, pehmes voodis silmi avades. Kosutav hommikuduśś ning koomiliselt ringi sahmerdav Peter äratasid kenasti üles. ise ta hommikusööki (piim hommikusöögihelvestega) eriti ei söönud, võttis vaid kohvi. Nii avastas ta alles mõni aeg hiljem, et me lauas istudes oma eelmise õhtu pizzat sööme ning oli sellest peaaegu shokeeritud.
"Te tõepoolest söötegi seda eilset ülejääki?!"...
"Jah, mis selles siis halba on - me oleme ju tudengid, ja juba mitmeid nädalaid rännanud. Pizza on väga hea söök."
"Okei, ja ahjus soojendasite üles?"
"...Ee...Ei soojendanud, külmalt on ka hea."
"Misasja. Ei, nii ei lähe mitte. Andke see taldrik.. No miks te seda sooja ei pannud. Nii, poolest minutist mikroahjus piisab. Palun."
"Oeh. Poleks vaja olnud, pizza on pizza."
"Ei see pole ikka õige hommikusöök, see on lihtsalt energia, teil on teisi aineid ka vaja!"
Siinkohal tuleb mainida, et Peter on meditsiiniharidusega ning töötab farmaatsiafirmas.
Hommikusöök söödud, pakkisime asjad enamvähem kokku ning seadsime end valmis palavaks ilmaks ja Warzawaks. Nimelt ei olnud Peter eelmisel õhtul kuuldagi tahtnud mõttest, et me võib-olla kohe hommikul ära tahame minna. Kui me juba oleme Warzawasse jõudnud, siis Peame seda ka vaatama. Ja nii oligi. Hommikul sõitsime koos temaga tema töökohta. Ahjaa, vahepeal sõitsime veel poolelt teelt tagasi, sest, ikkaveel autoostust elevil Peter unustas mobiili koju. Farmaatsiafirma kontorihoones pidime fuajees hetke ootma kuni peter taksovoucheritega saabus. Nimelt leidis meie võõrustaja, et jalgsi ei jõua me kusagile. ja kuna tal on linna piires niikuinii taksosõit tasuta, saame meiegi seda võimalust kasutada.
JÄTKUB...
Saturday, August 16, 2008
Wednesday, August 6, 2008
Berlin bitte... Kähku Poolast läbi bitte...
Kölnist lahkumise ees tundsime hirmu juba sinna saabudes. Pöidlaküüdireisi suurimad raskused on linnast välja, õigesse hääletamiskohta saamisega. Proovisime ka Saksamaal populaarset teenust Mitfahrtzentrale, pikemat maad ning autos vabu kohti omavad autojuhid panevad sinna kuulutuse, et sõidavad sel kuupäeval sinna või sinna ning oma kontakti. Lootsime saada ükskõik kuhu kiirtee tanklasse, peaasi, et Kölnist välja, kuid kahjuks olid kõik kohad juba võetud... Lõpuks helistas Laur ühele HC abivalmis noormehele, et äkki oskab nõu anda. Ning oskaski, olevat ise Berliini poole käinud paaril korral. Juhatas meile trammi ning õige peatuse ja õige teeotsa. Jess, vähemalt mingidki juhtnöörid.
Tramm viis meid õigele kohale väga lähedale, vaid kuskil 500 meetrit kõndida - tõeline kusus:) Kuid õige koht ei tähenda veel otsemaid autole saamist. Jaah, seal Kölni lähedal kiirtee pealesõidutee ääres ootasime me 4 tundi. Silt "Berlin bitte...:)" ei paistnud aitavat. Ootasime ja ootasime. Peale nelja tundi olime lootust kaotamas, taas hakkasime kahtlema sildi kasulikkuses ning otsustasime, et proovime veel kümmekond minutit. Ja kui Kölni inimestele ka lihtsalt teeääres käsi üleval seisev noormees või neiu ei sobi, siis lähme Kadri juurde elama:D Ei, mitte päris nii hullusti, kuid igaljuhul sellest kohast minema. Ja ausõna suured olid meie silmad kui paari minuti pärast peatus meie ees särav cabriolett, juhiks veel säravam neljakümnedates meesterahvas. Ma enam ei mäletagi, kuhu ta meid viis, kuid see oli igaljuhul tankla ja kiirteel ja Kölnist eemal. Edasi läks juba üsna ladusalt. Muidugi veetsime veel ühe öö tanklas, otse Saksa-Poola piiri ääres, kuid oleme sellega juba harjunud.
Poola linnast Poznanist mööda sõites meenutasime nostalgiaga, kuidas seal reisi alguses oma 10 kilomeetrist matka tegime. Lehvitasime õigele teeotsale ning kohale, kus rekkajuht meid varahommikul maha pani. Oeh. Ja Poolas kohtasime ka üht Eesti paari. Nad tulid parasjagu Prantsusmaalt ning sattusid autot tankima just selles tanklas, kus meie juhte tülitasime:) Ning neil oli autos ruumi. Saime Warssavi külje alla. Ei, linna me minna ei plaaninud ning seega püsisime kiirteel. Kuid kui taas mõni aeg auto peale ei saanud, otsustasime nõustuda noormehega, kes suundus Põhja-Warssavisse. Kuna maantee E67 (Via Baltica) läheb Warssavist otse läbi (linnal puudub ringtee), polnud probleemi. Niisiis jõudsime ühel neljapäeva õhtul enne kaheksat Warssavi põhjaossa ühte Statoili tanklasse. Aeg oli nõmedalt hiline, kuid me ei kaotanud lootust. Põhieesmärk oli vähemalt linnast välja saada, et vajadusel kusagil telkida. Seal olid kõikjal elumajad ning asfalt.
Kuid keegi ei sõitnud eriti linnast välja. Üks juht, kellelt Laur küsis, kuhu poole ta suundub, vastas, et hetkel seina taha autopesulasse ning hiljem ei sõida temagi põhja poole, vaid läheb koju. Mõni aeg hiljem kui me endiselt nõutult sealsamas tankla kõrval murul oma kottide otsas istusime peatus sama auto meie ees ning juht tegi võimatult hullutava pakkumise. "Okei, mul on teile selline pakkumine - kell on juba palju ja teil on siin ohtlik olla. Tulge ööbige täna minu majas ning homme sõidan ma ise Bialystokki (linn kuhu meilgi saada oli vaja) ning viin teid sinnani." Ma olin sõnatu ning ei osanud midagi vastata. Minu üllatunud nägu nähes võttis ta ohjad totaalselt oma kätte ning käskis meil vaid autosse istuda "no kuulge, te ei saa sel kellaajal linnast välja ning paremat pakkumist ei tee keegi". ma tean, siit lugedes võib see jutt kahtlasena tunduda, kud ma enamasti usaldan oma kõhutunnet ning see ütles vaid head.
Ja mees nimega Peter (nii lasi ta end kutsuda, sest tema õige Poola nimi oli meie jaoks vaid keelt väänama panev tähtederida) osutus meie reisi viimaseks superkogemuseks!
Tramm viis meid õigele kohale väga lähedale, vaid kuskil 500 meetrit kõndida - tõeline kusus:) Kuid õige koht ei tähenda veel otsemaid autole saamist. Jaah, seal Kölni lähedal kiirtee pealesõidutee ääres ootasime me 4 tundi. Silt "Berlin bitte...:)" ei paistnud aitavat. Ootasime ja ootasime. Peale nelja tundi olime lootust kaotamas, taas hakkasime kahtlema sildi kasulikkuses ning otsustasime, et proovime veel kümmekond minutit. Ja kui Kölni inimestele ka lihtsalt teeääres käsi üleval seisev noormees või neiu ei sobi, siis lähme Kadri juurde elama:D Ei, mitte päris nii hullusti, kuid igaljuhul sellest kohast minema. Ja ausõna suured olid meie silmad kui paari minuti pärast peatus meie ees särav cabriolett, juhiks veel säravam neljakümnedates meesterahvas. Ma enam ei mäletagi, kuhu ta meid viis, kuid see oli igaljuhul tankla ja kiirteel ja Kölnist eemal. Edasi läks juba üsna ladusalt. Muidugi veetsime veel ühe öö tanklas, otse Saksa-Poola piiri ääres, kuid oleme sellega juba harjunud.
Poola linnast Poznanist mööda sõites meenutasime nostalgiaga, kuidas seal reisi alguses oma 10 kilomeetrist matka tegime. Lehvitasime õigele teeotsale ning kohale, kus rekkajuht meid varahommikul maha pani. Oeh. Ja Poolas kohtasime ka üht Eesti paari. Nad tulid parasjagu Prantsusmaalt ning sattusid autot tankima just selles tanklas, kus meie juhte tülitasime:) Ning neil oli autos ruumi. Saime Warssavi külje alla. Ei, linna me minna ei plaaninud ning seega püsisime kiirteel. Kuid kui taas mõni aeg auto peale ei saanud, otsustasime nõustuda noormehega, kes suundus Põhja-Warssavisse. Kuna maantee E67 (Via Baltica) läheb Warssavist otse läbi (linnal puudub ringtee), polnud probleemi. Niisiis jõudsime ühel neljapäeva õhtul enne kaheksat Warssavi põhjaossa ühte Statoili tanklasse. Aeg oli nõmedalt hiline, kuid me ei kaotanud lootust. Põhieesmärk oli vähemalt linnast välja saada, et vajadusel kusagil telkida. Seal olid kõikjal elumajad ning asfalt.
Kuid keegi ei sõitnud eriti linnast välja. Üks juht, kellelt Laur küsis, kuhu poole ta suundub, vastas, et hetkel seina taha autopesulasse ning hiljem ei sõida temagi põhja poole, vaid läheb koju. Mõni aeg hiljem kui me endiselt nõutult sealsamas tankla kõrval murul oma kottide otsas istusime peatus sama auto meie ees ning juht tegi võimatult hullutava pakkumise. "Okei, mul on teile selline pakkumine - kell on juba palju ja teil on siin ohtlik olla. Tulge ööbige täna minu majas ning homme sõidan ma ise Bialystokki (linn kuhu meilgi saada oli vaja) ning viin teid sinnani." Ma olin sõnatu ning ei osanud midagi vastata. Minu üllatunud nägu nähes võttis ta ohjad totaalselt oma kätte ning käskis meil vaid autosse istuda "no kuulge, te ei saa sel kellaajal linnast välja ning paremat pakkumist ei tee keegi". ma tean, siit lugedes võib see jutt kahtlasena tunduda, kud ma enamasti usaldan oma kõhutunnet ning see ütles vaid head.
Ja mees nimega Peter (nii lasi ta end kutsuda, sest tema õige Poola nimi oli meie jaoks vaid keelt väänama panev tähtederida) osutus meie reisi viimaseks superkogemuseks!
Tuesday, August 5, 2008
KölnKadriKöln
Kadri oli meid juba ammuilma oodanud ning jällenägemisrõõm oli suursuursuur. Kohale jõudsime laupäeva pärastlõunal. Pakkisime oma asjad tema väiksesse, kuid imearmsasse ühikatuppa lahti, käisime pesus ning suundusime linna. Õhtu veetsime ühes kaubanduskeskuses, seal sõime ka õhtusöögi - kiirnuudlid gaseeritud veega:D Kuna Kölnis on pühapäeviti kogu kaubandus suletud, ostsime ka järgmise päeva toiduvarud ära. Õhtu möödus elavas jutuvadas - me polnud ju ikkagi vähemalt pool aastat näinud, maga saime üsna hilja.
Hommikuse ärkamise suhtes leppisime kokku, et magame end täiesti välja. Tõusime vist enne 12st. Toimetasime ja valmistusime linna minekuks. Pärastlõunal käisime Kölni Ludwigi kunstimuuseumis. Seal oli super! Kogu 12. klassis õpitud modernse kunsti materjal oleks nagu sealt võetud. kahjuks jäi kahest tunnist väheks, muuseum suleti kell kuus, päris kõike ei näinud, kuid suurt osa siiski. Õhtul käisime veel katedraalis, kuid kuna aeg oli hiline, pidime tornis käimise järgmisele päevale lükkama. Kölni katedraal on HIIGELSUUR!!! Õhtul mõtlesime parki grillima, kuid kuna vihma sadas, tegime söögi kodus. Nii mõnus oli üle tüki aja midagi korralikku ja sooja süüa:)
Esmaspäeval käisime hommikul katedraali tornis - sealt on üle linna võimas vaade, kuid kahjuks natuke vangis olemise tunne, sest turvalisuse huvides on kõik ära trellitatud. Pärastlõunal pidi Kadri pisut tööd tegema, meie käisime linna avastamas. Laur leidis ühe väga huvitava kiriku ning käis seal hiljem korra veel, et kellegagi kiriku loost rääkida – ajalugu ja kirikuhoone ehitus jne. Kirik olevat maailmasõjas kõvasti pihta saanud ning täiesti varemetes olnud... Peale pommitamist seisis keset varemeid aga täiesti puutumata kiriku Neitsi Maarja kuju. Selle kuju ümber ehitati esialgu kabel ning mõni aasta tagasi uus kirik. Vana kiriku varemed on uues muuseumiosana säilitatud ning altaril on sõjas püsima jäänud Neitsi Maarja kuju. Hoone on tõesti väga hea lahendusega, kuigi ma ise sees ei käinud.
Enne õhtut tegime Kadriga veel kohustusliku ostlemistuuri, Laur käis vahepeal kodus puhkamas Päris õhtul oli ilm kuiv ning läksime parki grillima. See oli selle suve parim grillõhtu! Grillisime eri sorti liha ning loomulikult vahukomme. Tegime nalja ning tagasiteel laulsime rongipeatuses Eesti laule.
Kölnis veedetud aeg möödus hüperkiiresti ja peagi oligi teisipäev, ärasõidupäev. Kadri ütles, et harjus meiega juba nii ära ja küll on kahju, et toas jälle ruumi on. Kuid õnneks saabub ta õigevarsti Eestisse ning ehk saame grillõhtut meie aias korrata
Hommikuse ärkamise suhtes leppisime kokku, et magame end täiesti välja. Tõusime vist enne 12st. Toimetasime ja valmistusime linna minekuks. Pärastlõunal käisime Kölni Ludwigi kunstimuuseumis. Seal oli super! Kogu 12. klassis õpitud modernse kunsti materjal oleks nagu sealt võetud. kahjuks jäi kahest tunnist väheks, muuseum suleti kell kuus, päris kõike ei näinud, kuid suurt osa siiski. Õhtul käisime veel katedraalis, kuid kuna aeg oli hiline, pidime tornis käimise järgmisele päevale lükkama. Kölni katedraal on HIIGELSUUR!!! Õhtul mõtlesime parki grillima, kuid kuna vihma sadas, tegime söögi kodus. Nii mõnus oli üle tüki aja midagi korralikku ja sooja süüa:)
Esmaspäeval käisime hommikul katedraali tornis - sealt on üle linna võimas vaade, kuid kahjuks natuke vangis olemise tunne, sest turvalisuse huvides on kõik ära trellitatud. Pärastlõunal pidi Kadri pisut tööd tegema, meie käisime linna avastamas. Laur leidis ühe väga huvitava kiriku ning käis seal hiljem korra veel, et kellegagi kiriku loost rääkida – ajalugu ja kirikuhoone ehitus jne. Kirik olevat maailmasõjas kõvasti pihta saanud ning täiesti varemetes olnud... Peale pommitamist seisis keset varemeid aga täiesti puutumata kiriku Neitsi Maarja kuju. Selle kuju ümber ehitati esialgu kabel ning mõni aasta tagasi uus kirik. Vana kiriku varemed on uues muuseumiosana säilitatud ning altaril on sõjas püsima jäänud Neitsi Maarja kuju. Hoone on tõesti väga hea lahendusega, kuigi ma ise sees ei käinud.
Enne õhtut tegime Kadriga veel kohustusliku ostlemistuuri, Laur käis vahepeal kodus puhkamas Päris õhtul oli ilm kuiv ning läksime parki grillima. See oli selle suve parim grillõhtu! Grillisime eri sorti liha ning loomulikult vahukomme. Tegime nalja ning tagasiteel laulsime rongipeatuses Eesti laule.
Kölnis veedetud aeg möödus hüperkiiresti ja peagi oligi teisipäev, ärasõidupäev. Kadri ütles, et harjus meiega juba nii ära ja küll on kahju, et toas jälle ruumi on. Kuid õnneks saabub ta õigevarsti Eestisse ning ehk saame grillõhtut meie aias korrata
Teel Kölni
Niisiis jätsime Claudiaga hüvasti, ta lubas vähemalt püüda augustis Eestisse tulla...
Bussis teel Casalecchiosse (väike linn, mille juures pidi kiirtee tankla olema), kõnetas meid meie suuri kotte nähes üks tädi. Tegi seda loomulikult Itaalia keeles, kuid saime aru, et ta uuris, kas me reisime ja kus ja kuidas. Kui Itaalias sõna autostop (hääletamine) mainida, saab enmasti vastuseks "Mamma mia"... Või püütakse seletada, et see on "periculoso" (ohtlik). Nii ka tädi. Kuid selle asemel, et meid otsemaid rongijaama sundida, tahtis ta meid sellegipoolest aidata. me nimelt ei teadnud, milline on õige peatus, kus maha minna. Bussijuht ka päris hästi ei teadnud ja küsimusest arenes üle bussi elav diskussioon. Oli koomiline jälgida, kuidas kümmekond inimest koos bussijuhiga arutasid, milline on tanklale kõige lähem peatus. Lõpuks jõuti ühisele arvamusele ning õiges peatuses anti meile märku. Head teed sooviti ka. Itaallased on toredad:)
Panime kotid teeserva maha ning nagu kombeks saanud, läks Laur tanklasse pääsemise võimalusi uurima ning mina jäin asjade juurde ootama. Tagasi jõudes tegi ta teatavaks kurva tõsiasja, et hoolimata meie lootustest, ümbritseb tanklat 2-meetrine aed ning seda igast küljest. Itaalias on kiirteed tasulised, mis tähendab, et kiirtee tanklasse pääseb ainult kiirtee kaudu, olles eelnevalt kiirtee maksu maksnud. Pidasime aru ning ka mina käisin asja uurimas... Oligi aed. kuid aias oli värav, kust autod pidevalt sisse-välja sõitsid (ilmselt tankla töötajad). Kell oli kolme paiku pärastlõunal, oletasime, et on hommikuse vahetuse tööpäeva lõpp ja inimesed sõidavad koju. Selle värava seadsime oma ainsaks võimaluseks. Nii sammusimegi sinna poole ning just kui olime värava juurde jõudnud, väljuski sealt auto. Automaatsulgemine oli suht aeglane, niisiis saime rahulikult sisse kõndida. Läbisime parkimisplatsi ja olime omaarust juba täiesti tankla juures kui leidsime eest veel ühe värava. Jalgvärav parklasse pääsemiseks. Lukus!!! Jess, nüüd olime siis tankla töötajate parklas luku taga. Siiski ei pidanud me kaua ootama, peagi tuli jalgvärava juurde naine ning avas selle võtmega. meid nähes küsis itaalia keeles, mida me seal teeme ja kuidas üldse sisse saime. Olin närvis ning selgitasin talle inglise keeles, naiivset mängides, et autovärav oli lahti ning me ei teadnud, et ei tohi... Ja, et meil on vaja tanklasse (itaalia keeles "autogrill" minna), kuid kogemata ütlesin autogrilli asemel autostop (hääletamine), nagu mäletate on see itaallastele täielik "mamma mia". Kuid ilmselt see "mamma mia" mõjus, sest tädi kergitas kulme, lõi siis käega ja jättis meile värava lukust lahti. Huhh, kõik laabus siiski edukalt ja olimegi tanklas.
Tankla juures olev rekkajaam/-parkla oli tõeliselt suur ning olime kindlad, et sealt pole meil küll probleemi otse Saksamaale saada. Olime kuulnud, et Shveitsis hääletamine just eriti edukas tegevus ei ole, sest põhitee Itaaliast Saksamaale läheb ju üle mägede. Hehh, mägitedel hääletada - ei aitäh! Rekkajuhid olid toredad ning üsna abivalmid. Laur läks juhte küsitlema ning mina valvasin asju. Lähedal seisnud vist Poola juhid hakkasid mind nähes kohe uurima, kuhu minna soovime. Ütlesin, et Saksamaa poole. Nad pakkusid, et saavad meid viia Itaalia-Shveitsi piirilinna, kuid mitte sellesse, mis läheb Milaanost põhja, vaid sellesse, mis on rohkem ida pool. Selline pakkumine näitas, et võimalusi on ning me keeldusime. Nagu ütlesin, tahtsime saada otsesõitu... kuid sellised suured ootused mängisid meile kurjalt kätte. Õhtu saabus ning me olime endiselt seal. Rekkajuhid, kes parklas olid jäid sinna ööseks ning hommikul liiguti kas vales suunas või ei olnud nad nõus meid peale võtma. Seal kohtasime ka üht Eesti juhti. Ta oli paraku oma naisega ning liikus alles hommikul ning tegelikult pisut vales suunas. Siiski andis ta meile rõõmuga head nõu, kus on rohkem Eesti autosid ning, kustkaudu saab Saksamaale paremini.
Veel hiljem õhtul pidime leppima tõsiasjaga, et jääme sinna ööbima. Telki üles pannes tuli juttu ajama üks Poola juht, kes oli nõus meid varahommikul peale võtma ja Saksa suunas viima... Kuid mulle ei tundunud ta just eriti mõistlik ja aus mees olevat. Võib-olla liialdasin või olin liiga paranoiline, kuid sissetunne ei öelnud head. Lõpuks sai Laur jutule ühe Saksa juhiga, kellega pidimegi hommikul otse Saksamaale saama. Esialgu pidi ta sealt otse sõitma, kuid hiljem selgus, et ta marsruut muutus ja käib veel enne Pisast läbi. Laur küll pakkus, et me tuleme kaasa, kuid ta keeldus js ütles, et tuleb võtab meid kella 10-11 ajal sealtsamast tanklast peale. Laur võttis veel ta telefoninumbri, juhuks kui hommikul varem mõne auto peale saame. Ja kaup koos.
Läksime rahulikult magama ning ärkasime hommikul 7-8 ajal. Pakkisime asjad ning asusime taas rekkajuhte küsitlema. Hommikuti on autosid vähem, edukad me ei olnud. Mida rohkem edasi kell tiksus seda enam hakkas tunduma, et ilmselt Saksa auto meile järgi ei tule... Ja sissetunne ei valetanud. Me ei tea, kas Saksa onu lihtsalt ikkagi ei tahtnud meid peale võtta või läks tal Pisas ootamatult kaua või tuli mõni muu viivitus. Iglaljuhul olime me ennelõunal ikkaveel seal Casalecchio autogrillis ja päike paistis jubepalavalt ja keegi ei läinud õiges suunas või ei saanud meile küüti pakkuda... Lõpuks siiski üks rekkaonu halastas. Ta oli enne veel Laurile ei öelnud, kuid nähes meie ootamist (selleks ajaks olime juba sildi teinud ning hääletasime kiirteele pealesõidutee alguses), otsustas meid siiski aidata. Saime temaga Milaanosse.
Milaano lähedal ühes tanklas pidime samuti ühe öö veetma. Hommikul telki kokku pannes ja priimuse peal süüa tehes pidas meie juures kinni politseiauto. Härra politseinik küsis Laurilt, milline lähedal seisnud rekkadest meie oma on ning kuuldes vastuseks, et me veel ei tea, sest hääletame seal, teatas onu, et kiirteel viibimine on jalgsi keelatud. Laur vaidles vastu, et see on ju tankla ning kõik käivad seal jalgsi. Politsei küsis, kust me pärit oleme. Ütlesime siis. Ja seejärel küsimus, kuhu me minna tahame. Kuuldes, et Saksamaale, lõid nad käega ning sõitsid minema. Jah, mis mõttega nad meid 30 km enne Shveitsi piiri ikka peedistama hakkavad:)
Hommikul olime taas sildiga kiirteele pealesõidutee alguses (jaam oli väike ning rekkasid vähevõitu). Seisime seal ja ühel hetkel peatus meie ees väike tumesinine Citroen C1. Olete ilmselt pildilt näinud, kui suured olid meie kotid. Juht uuris, kuhu suunas läheme ning ütlesime, et saksamaa poole. Laur oli kurb ning vihjas, et ega meie asjad niikuinii tema autosse ära ei mahu. Kuid juht nimega Joris teatas, et "we'll make it fit" (küll me ära mahutame). Ja nii oligi!
Toppisime väikse auto puupüsti asju täis ning mahtusime lõpuks ka ise sisse. Joris sõitis Hollandisse ning oli nõus meid otse Saksamaale viima. Ta on ise pärit Hollandist, kuid elab hetkel Saksamaal ning tuli just oma tüdruku juurest, kes elab Itaalias. Seal Milaano juures nägin suurimat ummikut, mida eales ette kujutanud. Kiirteemaksu punkti juures läheb tee suht laiaks (enne j pärast), vast 5-7 rida, kuid peale maksupunkti tekib ju pudelikael, sest sõiduridu on vast kolm või neli. Kõik oli totaalselt autosid täis, korralike ridade asemel seisid autod täiesti segiläbi nii umbes kümnes reas... Õnneks ei istunud me seal ummikus, vaid sõitsime selle kohal läinud teed mööda.
Jorisega juttu ajades läks tee kiiresti ning peagi olime Shveitsis. Mäed olid ilusad ja võimsad ja kõrvad üsna pidevalt lukus. Joris rääkis oma elust ja toimetustest Itaalias ning Saksamaal. Meie rääkisime oma reisist. Sant Gottardi mäekuru lähedale jõudes küsis ta, kas meil on midagi selle vastu kui sõidame tunneli asemel üle mäe. Sant Gottardis on nimelt 17 km'ne tunnel otse läbi mäe. Kuid tunnelit on ainult üks, see tähendab, et liiklus on seal mõlemasuunaline ja nii 17 km. Kujutlege, kas seal on tibakegi hingatavat õhku või mitte. Ning kuna see on otsetee Itaaliast põhja, on liikluskoormus seal tohutusuur. Teine võimalus põhjapoole saada on üle mäe. Varem, enne tunnelit oli mägitee ainus viis. Ning talvel, lumega pandi seegi kinni. Laur oli mägiteest vaimustuses, mina kardan aga eidi kõrgust ning lootsin Jorise heae ja rahulikule sõiduviisile. Ning ma ei pidanud kartma, sest tee oli tegelikult väga hea ning lai ja igati turvaline ja Joris sõitis kindlalt. Mäe otsas tegime ühe mägioja juures peatuse, hingasime jahedat värsket õhku, täitsime mägiojas veepudeli ning nautisime vaadet. Laur oli vaimustuses:)
Saksamaal pani Joris meid maha Baden-Badenis, sest sealt pööras ta Prantsusmaale. Baden-Badeni lähedal oli suur tankla, kuid kahjuks ainult ühel pool teed, mis tähendab, et juhtidelt küsida me eriti ei saanud. Niisiis meisterdasime sildi "Köln bitte...:)" (Köln palun...) ning läksime pealesõidu tee algusesse. Lähedal patrullis ploitseiauto, kuid nad vaid muigasid ning ei tulnud meid üldse küsitlema. peagi peatus väike Opel ning juhiks oli neiu, kes meile pagasiruumi luuki avama tuli paljajalu. Temaga saime edasi küll jupp maad, kuid mitte päris Kölni. Veel ühe öö veetsime tanklas, kuid viimaks olime Kölnis.
Bussis teel Casalecchiosse (väike linn, mille juures pidi kiirtee tankla olema), kõnetas meid meie suuri kotte nähes üks tädi. Tegi seda loomulikult Itaalia keeles, kuid saime aru, et ta uuris, kas me reisime ja kus ja kuidas. Kui Itaalias sõna autostop (hääletamine) mainida, saab enmasti vastuseks "Mamma mia"... Või püütakse seletada, et see on "periculoso" (ohtlik). Nii ka tädi. Kuid selle asemel, et meid otsemaid rongijaama sundida, tahtis ta meid sellegipoolest aidata. me nimelt ei teadnud, milline on õige peatus, kus maha minna. Bussijuht ka päris hästi ei teadnud ja küsimusest arenes üle bussi elav diskussioon. Oli koomiline jälgida, kuidas kümmekond inimest koos bussijuhiga arutasid, milline on tanklale kõige lähem peatus. Lõpuks jõuti ühisele arvamusele ning õiges peatuses anti meile märku. Head teed sooviti ka. Itaallased on toredad:)
Panime kotid teeserva maha ning nagu kombeks saanud, läks Laur tanklasse pääsemise võimalusi uurima ning mina jäin asjade juurde ootama. Tagasi jõudes tegi ta teatavaks kurva tõsiasja, et hoolimata meie lootustest, ümbritseb tanklat 2-meetrine aed ning seda igast küljest. Itaalias on kiirteed tasulised, mis tähendab, et kiirtee tanklasse pääseb ainult kiirtee kaudu, olles eelnevalt kiirtee maksu maksnud. Pidasime aru ning ka mina käisin asja uurimas... Oligi aed. kuid aias oli värav, kust autod pidevalt sisse-välja sõitsid (ilmselt tankla töötajad). Kell oli kolme paiku pärastlõunal, oletasime, et on hommikuse vahetuse tööpäeva lõpp ja inimesed sõidavad koju. Selle värava seadsime oma ainsaks võimaluseks. Nii sammusimegi sinna poole ning just kui olime värava juurde jõudnud, väljuski sealt auto. Automaatsulgemine oli suht aeglane, niisiis saime rahulikult sisse kõndida. Läbisime parkimisplatsi ja olime omaarust juba täiesti tankla juures kui leidsime eest veel ühe värava. Jalgvärav parklasse pääsemiseks. Lukus!!! Jess, nüüd olime siis tankla töötajate parklas luku taga. Siiski ei pidanud me kaua ootama, peagi tuli jalgvärava juurde naine ning avas selle võtmega. meid nähes küsis itaalia keeles, mida me seal teeme ja kuidas üldse sisse saime. Olin närvis ning selgitasin talle inglise keeles, naiivset mängides, et autovärav oli lahti ning me ei teadnud, et ei tohi... Ja, et meil on vaja tanklasse (itaalia keeles "autogrill" minna), kuid kogemata ütlesin autogrilli asemel autostop (hääletamine), nagu mäletate on see itaallastele täielik "mamma mia". Kuid ilmselt see "mamma mia" mõjus, sest tädi kergitas kulme, lõi siis käega ja jättis meile värava lukust lahti. Huhh, kõik laabus siiski edukalt ja olimegi tanklas.
Tankla juures olev rekkajaam/-parkla oli tõeliselt suur ning olime kindlad, et sealt pole meil küll probleemi otse Saksamaale saada. Olime kuulnud, et Shveitsis hääletamine just eriti edukas tegevus ei ole, sest põhitee Itaaliast Saksamaale läheb ju üle mägede. Hehh, mägitedel hääletada - ei aitäh! Rekkajuhid olid toredad ning üsna abivalmid. Laur läks juhte küsitlema ning mina valvasin asju. Lähedal seisnud vist Poola juhid hakkasid mind nähes kohe uurima, kuhu minna soovime. Ütlesin, et Saksamaa poole. Nad pakkusid, et saavad meid viia Itaalia-Shveitsi piirilinna, kuid mitte sellesse, mis läheb Milaanost põhja, vaid sellesse, mis on rohkem ida pool. Selline pakkumine näitas, et võimalusi on ning me keeldusime. Nagu ütlesin, tahtsime saada otsesõitu... kuid sellised suured ootused mängisid meile kurjalt kätte. Õhtu saabus ning me olime endiselt seal. Rekkajuhid, kes parklas olid jäid sinna ööseks ning hommikul liiguti kas vales suunas või ei olnud nad nõus meid peale võtma. Seal kohtasime ka üht Eesti juhti. Ta oli paraku oma naisega ning liikus alles hommikul ning tegelikult pisut vales suunas. Siiski andis ta meile rõõmuga head nõu, kus on rohkem Eesti autosid ning, kustkaudu saab Saksamaale paremini.
Veel hiljem õhtul pidime leppima tõsiasjaga, et jääme sinna ööbima. Telki üles pannes tuli juttu ajama üks Poola juht, kes oli nõus meid varahommikul peale võtma ja Saksa suunas viima... Kuid mulle ei tundunud ta just eriti mõistlik ja aus mees olevat. Võib-olla liialdasin või olin liiga paranoiline, kuid sissetunne ei öelnud head. Lõpuks sai Laur jutule ühe Saksa juhiga, kellega pidimegi hommikul otse Saksamaale saama. Esialgu pidi ta sealt otse sõitma, kuid hiljem selgus, et ta marsruut muutus ja käib veel enne Pisast läbi. Laur küll pakkus, et me tuleme kaasa, kuid ta keeldus js ütles, et tuleb võtab meid kella 10-11 ajal sealtsamast tanklast peale. Laur võttis veel ta telefoninumbri, juhuks kui hommikul varem mõne auto peale saame. Ja kaup koos.
Läksime rahulikult magama ning ärkasime hommikul 7-8 ajal. Pakkisime asjad ning asusime taas rekkajuhte küsitlema. Hommikuti on autosid vähem, edukad me ei olnud. Mida rohkem edasi kell tiksus seda enam hakkas tunduma, et ilmselt Saksa auto meile järgi ei tule... Ja sissetunne ei valetanud. Me ei tea, kas Saksa onu lihtsalt ikkagi ei tahtnud meid peale võtta või läks tal Pisas ootamatult kaua või tuli mõni muu viivitus. Iglaljuhul olime me ennelõunal ikkaveel seal Casalecchio autogrillis ja päike paistis jubepalavalt ja keegi ei läinud õiges suunas või ei saanud meile küüti pakkuda... Lõpuks siiski üks rekkaonu halastas. Ta oli enne veel Laurile ei öelnud, kuid nähes meie ootamist (selleks ajaks olime juba sildi teinud ning hääletasime kiirteele pealesõidutee alguses), otsustas meid siiski aidata. Saime temaga Milaanosse.
Milaano lähedal ühes tanklas pidime samuti ühe öö veetma. Hommikul telki kokku pannes ja priimuse peal süüa tehes pidas meie juures kinni politseiauto. Härra politseinik küsis Laurilt, milline lähedal seisnud rekkadest meie oma on ning kuuldes vastuseks, et me veel ei tea, sest hääletame seal, teatas onu, et kiirteel viibimine on jalgsi keelatud. Laur vaidles vastu, et see on ju tankla ning kõik käivad seal jalgsi. Politsei küsis, kust me pärit oleme. Ütlesime siis. Ja seejärel küsimus, kuhu me minna tahame. Kuuldes, et Saksamaale, lõid nad käega ning sõitsid minema. Jah, mis mõttega nad meid 30 km enne Shveitsi piiri ikka peedistama hakkavad:)
Hommikul olime taas sildiga kiirteele pealesõidutee alguses (jaam oli väike ning rekkasid vähevõitu). Seisime seal ja ühel hetkel peatus meie ees väike tumesinine Citroen C1. Olete ilmselt pildilt näinud, kui suured olid meie kotid. Juht uuris, kuhu suunas läheme ning ütlesime, et saksamaa poole. Laur oli kurb ning vihjas, et ega meie asjad niikuinii tema autosse ära ei mahu. Kuid juht nimega Joris teatas, et "we'll make it fit" (küll me ära mahutame). Ja nii oligi!
Toppisime väikse auto puupüsti asju täis ning mahtusime lõpuks ka ise sisse. Joris sõitis Hollandisse ning oli nõus meid otse Saksamaale viima. Ta on ise pärit Hollandist, kuid elab hetkel Saksamaal ning tuli just oma tüdruku juurest, kes elab Itaalias. Seal Milaano juures nägin suurimat ummikut, mida eales ette kujutanud. Kiirteemaksu punkti juures läheb tee suht laiaks (enne j pärast), vast 5-7 rida, kuid peale maksupunkti tekib ju pudelikael, sest sõiduridu on vast kolm või neli. Kõik oli totaalselt autosid täis, korralike ridade asemel seisid autod täiesti segiläbi nii umbes kümnes reas... Õnneks ei istunud me seal ummikus, vaid sõitsime selle kohal läinud teed mööda.
Jorisega juttu ajades läks tee kiiresti ning peagi olime Shveitsis. Mäed olid ilusad ja võimsad ja kõrvad üsna pidevalt lukus. Joris rääkis oma elust ja toimetustest Itaalias ning Saksamaal. Meie rääkisime oma reisist. Sant Gottardi mäekuru lähedale jõudes küsis ta, kas meil on midagi selle vastu kui sõidame tunneli asemel üle mäe. Sant Gottardis on nimelt 17 km'ne tunnel otse läbi mäe. Kuid tunnelit on ainult üks, see tähendab, et liiklus on seal mõlemasuunaline ja nii 17 km. Kujutlege, kas seal on tibakegi hingatavat õhku või mitte. Ning kuna see on otsetee Itaaliast põhja, on liikluskoormus seal tohutusuur. Teine võimalus põhjapoole saada on üle mäe. Varem, enne tunnelit oli mägitee ainus viis. Ning talvel, lumega pandi seegi kinni. Laur oli mägiteest vaimustuses, mina kardan aga eidi kõrgust ning lootsin Jorise heae ja rahulikule sõiduviisile. Ning ma ei pidanud kartma, sest tee oli tegelikult väga hea ning lai ja igati turvaline ja Joris sõitis kindlalt. Mäe otsas tegime ühe mägioja juures peatuse, hingasime jahedat värsket õhku, täitsime mägiojas veepudeli ning nautisime vaadet. Laur oli vaimustuses:)
Saksamaal pani Joris meid maha Baden-Badenis, sest sealt pööras ta Prantsusmaale. Baden-Badeni lähedal oli suur tankla, kuid kahjuks ainult ühel pool teed, mis tähendab, et juhtidelt küsida me eriti ei saanud. Niisiis meisterdasime sildi "Köln bitte...:)" (Köln palun...) ning läksime pealesõidu tee algusesse. Lähedal patrullis ploitseiauto, kuid nad vaid muigasid ning ei tulnud meid üldse küsitlema. peagi peatus väike Opel ning juhiks oli neiu, kes meile pagasiruumi luuki avama tuli paljajalu. Temaga saime edasi küll jupp maad, kuid mitte päris Kölni. Veel ühe öö veetsime tanklas, kuid viimaks olime Kölnis.
Monday, August 4, 2008
Tammepuu kallistamine
Mu kallid,
nüüd on teil vaid rõõmustada ja enam mitte muretseda, sest üleeile jõudsime õnnelikult ja tohutupalju kogemusterikkamalt kodumaa pinnale tagasi. Pärnus kallistasin tammepuud ja imetlesin taevas istunud vihmapilve.
Palun vabandust, et oma kirjatükkidega siin nõnda ajast maas olen. Kuid arvan, et kõik need kogemused väärivad põhjalikku kirjapanemist-jagamist ning ei suutnud lihtsalt kiirustades teada anda, kus parasjagu olen. Viimased kaks nädalat möödusid täiesti ülehelikiirusel, vaevu jõudsime kusagil rahulikult istuda ja millestki mõtiskleda või veel vähem kusagil internetti kasutada.
Kõigist oma juhtumistest kirjutan siia nii põhjalikult kui vähegi suudan. Niisiis kui teil ikka veel huvi jätkub, käige ikka lugemas ning andke mulle teada, kuidas meeldib. Reisist tegime kokku 1051 fotoklõpsu, peatselt organiseerin neist näitamisväärilisemad korralikuks albumiks ning ootan kõiki külla, et rännumuljeid jagada.
Maailm on täis häid inimesi, tuleb lihtsalt ise hea olla, ja märkadki end ümbritsevat!
PS! Vabandust, et päike poolel teel kotist välja vupsas (oli muidu plaan ta Itaaliast siia tuua) ning Eestis nii jõlekülm on.
nüüd on teil vaid rõõmustada ja enam mitte muretseda, sest üleeile jõudsime õnnelikult ja tohutupalju kogemusterikkamalt kodumaa pinnale tagasi. Pärnus kallistasin tammepuud ja imetlesin taevas istunud vihmapilve.
Palun vabandust, et oma kirjatükkidega siin nõnda ajast maas olen. Kuid arvan, et kõik need kogemused väärivad põhjalikku kirjapanemist-jagamist ning ei suutnud lihtsalt kiirustades teada anda, kus parasjagu olen. Viimased kaks nädalat möödusid täiesti ülehelikiirusel, vaevu jõudsime kusagil rahulikult istuda ja millestki mõtiskleda või veel vähem kusagil internetti kasutada.
Kõigist oma juhtumistest kirjutan siia nii põhjalikult kui vähegi suudan. Niisiis kui teil ikka veel huvi jätkub, käige ikka lugemas ning andke mulle teada, kuidas meeldib. Reisist tegime kokku 1051 fotoklõpsu, peatselt organiseerin neist näitamisväärilisemad korralikuks albumiks ning ootan kõiki külla, et rännumuljeid jagada.
Maailm on täis häid inimesi, tuleb lihtsalt ise hea olla, ja märkadki end ümbritsevat!
PS! Vabandust, et päike poolel teel kotist välja vupsas (oli muidu plaan ta Itaaliast siia tuua) ning Eestis nii jõlekülm on.
Viimast korda Rooma, viimast korda Bologna
Kolmanda päeva hommik Villa Borgheses oli imeilus. Ärkasime alles siis kui päike juba kõrgel paistis, lähedal toimetasid pargihaljastusega töömehed, kuid meid nad ei näinud. Olime hästi puhanud ning täiesti välja maganud... Kuigi öösel oli ilmselt ikkagi pisut jahedamaks läinud, sest tundsin kurku pisut käheda ja valusana... Tõusime üles, pakkisime asjad ning olime valmis viimast päeva Igavest Linna avastama. Pargi ühes purskkaevus pesime õhtul ostetud virsikud ning sõime need hommikusöögiks. Metroopeatuse lähedal kohvikus pidin omale kohvi ostma lihtsalt selleks, et suurem rahatäht väiksemateks vahetada. Ühistranspordi piletiautomaat soovis ainult münte:) Aga kohv maitses hea ning muutis hommiku lausa täiuslikuks.
Niisiis Colosseum. Huvitav, kas Roomas päriselt elavad inimesed on selle võimsa hoonega harjunud? See on nii mstiline, kõigil neil kolmel päeval olin ma igal korral üllatunud ikkagi kui võimas ta on. Võimas ja väärikas. Ükskõik, kas läksime seda sihilikult vaatama, või midagi muud uudistama või hoopis juhtusime lihtsalt mõnelt tänvanurgalt hoopis eemalt märkama. Ei oska seda tunnet kirjeldada...
Suveniiripoest ostsime väikse Colosseumi raamatu, et sees teadlikumalt liikuda. Muigvel nägudega jalutasime möödapikastpikast piletiostujärjekorrast, näitasime oma piletid ette ning olimegi Colosseumis. Tohutukõrged võimsad võlvkaared, kõrgete astmetega kivitrepid, sambad ja müstiline õnnetunne segunesid ühtseks emotsiooniks ja pildiks. Kõigi nende kolme päeva jooksul, nagu ilmselt juba arugi olete saanud, jättis mulle kõige eredama ja sügavama mälestuse ikkagi Colosseum. Ilma liialdamata, see hoone ehitati kunagi üheks tähtsaimaks hooneks Roomas, kogu rahvale. Ja seda on ta siiani. Lugesime Lauriga läbi ostetud raamatukese, olime kohe palju teadlikumad ning noogutasime kui ringi jalutades midagi õpitut märkasime. Laur vaatab igalpool ringi muidugi oma arhitektipilguga ja õpetab selles suunas mindki. Vhepeal sadas pisut vihma, kuid see oli hea ja mõnus, sest enamus turiste olid suhkrust ning põgenesid vaateväljast võlvkaarte alla või sootuks minema. Nii sai Laur pildistada peaaegu inimtühja võtte Colosseumi areenist. Hoone nukrat seisukorda vaadates arutasime omavahel, et huvitav, mida teeks nt Rooma linnapea kui tuleks üks maailmajõukas onu ja ütleks, et taastage Colosseum nii nagu ta kunagi ehitati, ma katan kõik kulud. Kindlasti kutsutaks kokku UNESCO ja kõigi muude tähtsate asjapulkade koosolek, kas pakkumine vastu võtta või mitte ja veel rohkem kindlasti jaguneksid arvamused täpselt pooleks. Ja kui kift oleks näha Roomas jalutades hiiglaslikku tänavareklaami mõne kontserdi või etenduse tarbeks kirjaga "Toimumiskoht: Colosseum". Vot selliseid mõtteid mõtlesime.
Peale Colosseumit käisime veelkord Vatikanis. Kolme päeva jooksul ei olnud me suutnud omale leida kusagilt sobivaid pikki riideid, seega ei käinudki me Püha Peetri kirikus... Niisiis juba koht, kuhu järgmisel korral kindlalt läheme. Sixtuse kabelis ka ei käinud, sissepääsu eest küsitakse palju raha ning aega jäi ka väheks... nagu ikka. Võimalikult vähekaaluvad suveniirid kodustele ostetud, leidsime, et enne ärasõitu on veel täpselt piisavalt aega Caracalla termide vaatamiseks. Kahjuks oli piletikassa juba suletud, niisiis varemetesse me ei saanud, kuid aia tagantki oli vaade ja mulje võimas. Seal sõime ka oma õhtusöögi - mesimagusa meloni. Ja oligi aeg rongijaama kirustada.
Rong pidi väljuma 22:07, kuid ma olin unustanud süveneda, kust täpsemalt. Ja piletit ostes selgus, et mitte pearaudteejaamast, vaid äärelinna omast... See uudis tähendas meile kiiret tegutsemist. Õnneks polnud aeg veel nii hiline ja saime kohale metrooga (teine võimalus olnuks lähiliinirong, mis sõidab palju aeglasemalt). Rong oli öörong, ehk väikeste kupeedega neljale. Meie saabudes olid enamus kupeesid juba võetud ja hetkeks mõtlesin, et nojah, eks me istume siis põrandal... Kuid õnneks leidis Laur siiski 2 vaba kohta ja saime end sisse seada. Kuna Bologna jaam ei olnud lõpp-peatus ja teadsime vaid, et peaksime kohal olema umbes kella kolme paiku, olin mina pool aega pabinas, et äkki jääme magama ning sõidame õigest peatusest mööda. Õnneks läks aga meie kupeest üks mees veel Bolognas maha ning me ei jäänudki sügavalt magama.
Rooma jättis heleda ja erilise mälestuse. Kahjuks olime seal vaid üürikese aja... Kahjuks veetsime viimased kaks tundi enne äratulekut sõna otseses mõttes maa all (piletite ostmine, sõiduplaanide plaanide uurimine, metrooga sõitmine jne). Mul on komme eriliste kohtadega enne äratulekut hüvasti jätta, Roomaga sain seda teha vaid rongiaknast ja möödatuhisevatele äärelinnamajadele. Kuid ju tähendab see siis, et pean kindlasti tagasi minema ja rohkem pühenduma.
Raudteejaamast Claudia pesa poole jalutades leidsime teelt nädalavahetusel ilusti pursanud purskkaevu tühjana. Naljatasime, et ega itaalia inimesed narrid ole... Turistid käivad ju ikka nädalavahetustel, nädala sees polegi vaja purskkavat purskkaevu. Ja lihtsalt põhimõtte pärast arvas Laur, et peaksime ära proovima purskkaevu põhjas kõndimise. Ega koguaeg selliseid võimalusi ole. Ja proovisimegi. Kahjuks mingit suurt elamust ei saanud, kingad said veits poriseks.
Koju jõudes vajusime üsna esimese hetkega magama ning magasime järgmisel päeval üsna kaua. Otsustasime, et võtame selle päeva vabaks ja puhkame turistitamisest. Pakkisime asju ning valmistusime järgmisel hommikul varaseks ärkamiseks. Uurisime Claudia abig ka, kuidas linnast välja mõnda mõistlikku hääletuskohta saab. Google Map'ist leidsime tõenäolise kiirtee tankla suure rekkaparklaga otse ühe Bologna lähedal asuva väikelinna külje alt. Sinna lähedale pidime saama bussiga, niisiis kindel hea koht ja võimalus, jess.
Õhtul vaatasime kolmekesi filmi Liblikas ja Tuukrikell... Filmist ma ei kirjuta, kes on näinud, need teavad... Kes ei ole, soovitan vaadata. Hommikusööki soovis Claudia meiega koos süüa ning palus, et äratus liiga varajane poleks. Ei olnudki, temale... meie tõusime vara, toimetasime kõik vajalikud toimetused ning tema sai kell 11 ärgata. Sõime muidugi kama:) Võtsime seda ohtralt kaasa, et headele inimestele, keda kohtame midagi eestimaist tutvustada. Claudiale hakkas see nii meeldima, et jätsime kaks pakki talle. Ja siis oligi aeg lahkuda. Bolognas veedetud aeg oli imetore ja Claudia veel imetoredam.
Niisiis Colosseum. Huvitav, kas Roomas päriselt elavad inimesed on selle võimsa hoonega harjunud? See on nii mstiline, kõigil neil kolmel päeval olin ma igal korral üllatunud ikkagi kui võimas ta on. Võimas ja väärikas. Ükskõik, kas läksime seda sihilikult vaatama, või midagi muud uudistama või hoopis juhtusime lihtsalt mõnelt tänvanurgalt hoopis eemalt märkama. Ei oska seda tunnet kirjeldada...
Suveniiripoest ostsime väikse Colosseumi raamatu, et sees teadlikumalt liikuda. Muigvel nägudega jalutasime möödapikastpikast piletiostujärjekorrast, näitasime oma piletid ette ning olimegi Colosseumis. Tohutukõrged võimsad võlvkaared, kõrgete astmetega kivitrepid, sambad ja müstiline õnnetunne segunesid ühtseks emotsiooniks ja pildiks. Kõigi nende kolme päeva jooksul, nagu ilmselt juba arugi olete saanud, jättis mulle kõige eredama ja sügavama mälestuse ikkagi Colosseum. Ilma liialdamata, see hoone ehitati kunagi üheks tähtsaimaks hooneks Roomas, kogu rahvale. Ja seda on ta siiani. Lugesime Lauriga läbi ostetud raamatukese, olime kohe palju teadlikumad ning noogutasime kui ringi jalutades midagi õpitut märkasime. Laur vaatab igalpool ringi muidugi oma arhitektipilguga ja õpetab selles suunas mindki. Vhepeal sadas pisut vihma, kuid see oli hea ja mõnus, sest enamus turiste olid suhkrust ning põgenesid vaateväljast võlvkaarte alla või sootuks minema. Nii sai Laur pildistada peaaegu inimtühja võtte Colosseumi areenist. Hoone nukrat seisukorda vaadates arutasime omavahel, et huvitav, mida teeks nt Rooma linnapea kui tuleks üks maailmajõukas onu ja ütleks, et taastage Colosseum nii nagu ta kunagi ehitati, ma katan kõik kulud. Kindlasti kutsutaks kokku UNESCO ja kõigi muude tähtsate asjapulkade koosolek, kas pakkumine vastu võtta või mitte ja veel rohkem kindlasti jaguneksid arvamused täpselt pooleks. Ja kui kift oleks näha Roomas jalutades hiiglaslikku tänavareklaami mõne kontserdi või etenduse tarbeks kirjaga "Toimumiskoht: Colosseum". Vot selliseid mõtteid mõtlesime.
Peale Colosseumit käisime veelkord Vatikanis. Kolme päeva jooksul ei olnud me suutnud omale leida kusagilt sobivaid pikki riideid, seega ei käinudki me Püha Peetri kirikus... Niisiis juba koht, kuhu järgmisel korral kindlalt läheme. Sixtuse kabelis ka ei käinud, sissepääsu eest küsitakse palju raha ning aega jäi ka väheks... nagu ikka. Võimalikult vähekaaluvad suveniirid kodustele ostetud, leidsime, et enne ärasõitu on veel täpselt piisavalt aega Caracalla termide vaatamiseks. Kahjuks oli piletikassa juba suletud, niisiis varemetesse me ei saanud, kuid aia tagantki oli vaade ja mulje võimas. Seal sõime ka oma õhtusöögi - mesimagusa meloni. Ja oligi aeg rongijaama kirustada.
Rong pidi väljuma 22:07, kuid ma olin unustanud süveneda, kust täpsemalt. Ja piletit ostes selgus, et mitte pearaudteejaamast, vaid äärelinna omast... See uudis tähendas meile kiiret tegutsemist. Õnneks polnud aeg veel nii hiline ja saime kohale metrooga (teine võimalus olnuks lähiliinirong, mis sõidab palju aeglasemalt). Rong oli öörong, ehk väikeste kupeedega neljale. Meie saabudes olid enamus kupeesid juba võetud ja hetkeks mõtlesin, et nojah, eks me istume siis põrandal... Kuid õnneks leidis Laur siiski 2 vaba kohta ja saime end sisse seada. Kuna Bologna jaam ei olnud lõpp-peatus ja teadsime vaid, et peaksime kohal olema umbes kella kolme paiku, olin mina pool aega pabinas, et äkki jääme magama ning sõidame õigest peatusest mööda. Õnneks läks aga meie kupeest üks mees veel Bolognas maha ning me ei jäänudki sügavalt magama.
Rooma jättis heleda ja erilise mälestuse. Kahjuks olime seal vaid üürikese aja... Kahjuks veetsime viimased kaks tundi enne äratulekut sõna otseses mõttes maa all (piletite ostmine, sõiduplaanide plaanide uurimine, metrooga sõitmine jne). Mul on komme eriliste kohtadega enne äratulekut hüvasti jätta, Roomaga sain seda teha vaid rongiaknast ja möödatuhisevatele äärelinnamajadele. Kuid ju tähendab see siis, et pean kindlasti tagasi minema ja rohkem pühenduma.
Raudteejaamast Claudia pesa poole jalutades leidsime teelt nädalavahetusel ilusti pursanud purskkaevu tühjana. Naljatasime, et ega itaalia inimesed narrid ole... Turistid käivad ju ikka nädalavahetustel, nädala sees polegi vaja purskkavat purskkaevu. Ja lihtsalt põhimõtte pärast arvas Laur, et peaksime ära proovima purskkaevu põhjas kõndimise. Ega koguaeg selliseid võimalusi ole. Ja proovisimegi. Kahjuks mingit suurt elamust ei saanud, kingad said veits poriseks.
Koju jõudes vajusime üsna esimese hetkega magama ning magasime järgmisel päeval üsna kaua. Otsustasime, et võtame selle päeva vabaks ja puhkame turistitamisest. Pakkisime asju ning valmistusime järgmisel hommikul varaseks ärkamiseks. Uurisime Claudia abig ka, kuidas linnast välja mõnda mõistlikku hääletuskohta saab. Google Map'ist leidsime tõenäolise kiirtee tankla suure rekkaparklaga otse ühe Bologna lähedal asuva väikelinna külje alt. Sinna lähedale pidime saama bussiga, niisiis kindel hea koht ja võimalus, jess.
Õhtul vaatasime kolmekesi filmi Liblikas ja Tuukrikell... Filmist ma ei kirjuta, kes on näinud, need teavad... Kes ei ole, soovitan vaadata. Hommikusööki soovis Claudia meiega koos süüa ning palus, et äratus liiga varajane poleks. Ei olnudki, temale... meie tõusime vara, toimetasime kõik vajalikud toimetused ning tema sai kell 11 ärgata. Sõime muidugi kama:) Võtsime seda ohtralt kaasa, et headele inimestele, keda kohtame midagi eestimaist tutvustada. Claudiale hakkas see nii meeldima, et jätsime kaks pakki talle. Ja siis oligi aeg lahkuda. Bolognas veedetud aeg oli imetore ja Claudia veel imetoredam.
Teine päev Roomas
Teise päeva hommik Roomas oli ilus ja palav ja päikseline. Nautisime taas pesemismõnusid ning kasutasime luksust sõita metroojaama kämpingu transfeerbussiga:) Kesklinna jõudsime ennelõunal ja juba olid kõikjal turistid-turistid-turistid.
Selle päeva peamisteks huviobjektideks olime loomulikult Colosseumi ja Foorum Romanumi valinud... Kuid me ei teadnud üht üsnagu tülikat asjaolu... Pühapäev oli. Ja selle pühapäeva võinuks vabalt Turistipäevaks nimetada. Colosseumi juurde jõudes, ja ikkaveel hoone suurust-võimsust imetledes, märkasime mammutjärjekorda. Ausõna, see oli õudust tekitav. Ligi 100-metrises järjekorras seisid inimesed mitte üksikult üksteise taga, vaid umbes 5-kaupa reas üksteise taga. Otsustasime, et tundi või lausa kahte me järjekorras seismisele ei kuluta ja läksime Foorum Romanumi piletijärjekorda uudistama (neil kahel tähtsal kohal on nimelt ühispilet - ostad ühest kohast ja sama piletiga saad hiljem teise ilma järjekorras seismata sisse). Ka Foorumi juures on pikk järjekord:( Peale üürikest aru pidamist otsustasime sealse järjekorra siiski vapralt ära seista. Seisime kordamööda, saba lookles otse lõõskava päikse käes. Nii sai üks varjus olla ja jõudu koguda. Ahjaa, ma vist ei maininud, et sooja oli 36 kraadi ja ilmselt enamgi... Varjus:D Lõpuks saime piletid. Ootamist oli vist umbes tunni jagu, mis polegi kõige hullem. Kuid sisse me kohe ei läinud.
Kuna ilm oli palav-palav, otsisime lähedal asunud pargikesest joogikaevu (Roomas ja kogu Itaalias on tohutu luksus see, et igal pool on kaevud voolava karge joogiveega. Mine ja pane vaid pudel alla ja kustuta janu), kustutasime janu ja mängisme maha põhjaliku veesõja. Peale seda olime valmis avastama Foorum Romanumi võlusid ning uudistama ajahambast puretud varemeid. Abiks laenutasime omale audiogiidi ning meil oli tõesti huvitav! Foorumil veetsime vist 4 tundi või rohkemgi.. Ja seal võiks veeta neli päeva, sest vaadata on hullupööra palju!
Foorum Romanum nähtud, oli aeg juba piisavalt hiline, et otsustada, mis siis edasi saab. Ja me otsustasime, et Turistipäev on piisav põhjendus jääda Rooma ka esmaspäevaks. Nii saame palju rahulikumalt esmaspäeval Colosseumit uudistada ning ei torma, pea laiali otsas, ühest paigast teise. Päeva teises pooles jalutasime veel linna olulistes paikades, sõitsime suitseva ja mingi gaasi järgi kohutavalt haiseva bussiga (hiljem nägime bussi ümber tulekustutitega jooksvaid onusid), imetlesime purskkaevusid.
Üheksa paiku ostsime toidupoest üht-teist söödavat ning sõitsime metrooga Villa Borghese hiigelparki. Jah, Rooma kesklinnas asub tohutult suur park, milles omakorda muuseumid, teatrid, kinod ja isegi loomaaed:D Mõtlesime seal oma õhtusöögi süüa ning ringi vaadata, et ehk leiame kõrvalise põõsaaluse, kus öö veeta. Tiberi kämpinguküla ei olnud just eriti tagasiminekut väärt. Park oli suur-suur... Jõudsime vist vaevalt kümnendiku läbi jalutada... Siis tuli väsimus ja kõhutühjus, istusime maha ja võtsime einet. Kõht täis, otsustasimegi, et kesklinna poole me enam tagasi ei sõida, küll leiame pargist mõnusa magamiskoha - öö oli sumedalt soe.
Ja kõrvalise, turvaliselt varjulise, kuid ometi väga käidavas kohas paigakese magamiseks me ka leidsime. Ühe pargitee ääres kasvas tihe hekk, mille taha murule tee laternavalgus kottpimeda varju heitis. Hekitagune ala oli nelinurkne korvpalliplatsi suurune muruala, igast küljest heki või müüriga piiratud. Seal heki varjus leidsime suure puu all omale mõnusa lohu, kuhu matt asetada ning magamiskottidega kerra keerata. Eks ma tegelikult natuke pabitasin ka, et kui keegi meid näeb või politsei leiab ja minema ajab või hoopis mõni bandiit tülitama tuleb... kuid Laur on selles suhtes mõnusalt külma närviga ja rahustas mind edukalt maha.
Olime juba päris magama jäämas kui äkki otse pea juures krabinat kuulsin... Olin kindel, et kui nüüd pea üles tõstan ja suure puu poole vaatan, näen teisel pool puud mõnd a-sotsiaali magamas vms... Kuid nägin hoopis siili:) Jah, sealsamas meie peade kohal oli end magama sättimas mõnusalt pontsakas ja mõnusalt okkaline siil. Võib-olla olime ära võtnud tema magamislohu... Või tuli ta meie und valvama... Nii me siis igaljuhul uinusime, Villa Borghese pargis Roomas, kolmekesi - mina, Laur ja siil.
Selle päeva peamisteks huviobjektideks olime loomulikult Colosseumi ja Foorum Romanumi valinud... Kuid me ei teadnud üht üsnagu tülikat asjaolu... Pühapäev oli. Ja selle pühapäeva võinuks vabalt Turistipäevaks nimetada. Colosseumi juurde jõudes, ja ikkaveel hoone suurust-võimsust imetledes, märkasime mammutjärjekorda. Ausõna, see oli õudust tekitav. Ligi 100-metrises järjekorras seisid inimesed mitte üksikult üksteise taga, vaid umbes 5-kaupa reas üksteise taga. Otsustasime, et tundi või lausa kahte me järjekorras seismisele ei kuluta ja läksime Foorum Romanumi piletijärjekorda uudistama (neil kahel tähtsal kohal on nimelt ühispilet - ostad ühest kohast ja sama piletiga saad hiljem teise ilma järjekorras seismata sisse). Ka Foorumi juures on pikk järjekord:( Peale üürikest aru pidamist otsustasime sealse järjekorra siiski vapralt ära seista. Seisime kordamööda, saba lookles otse lõõskava päikse käes. Nii sai üks varjus olla ja jõudu koguda. Ahjaa, ma vist ei maininud, et sooja oli 36 kraadi ja ilmselt enamgi... Varjus:D Lõpuks saime piletid. Ootamist oli vist umbes tunni jagu, mis polegi kõige hullem. Kuid sisse me kohe ei läinud.
Kuna ilm oli palav-palav, otsisime lähedal asunud pargikesest joogikaevu (Roomas ja kogu Itaalias on tohutu luksus see, et igal pool on kaevud voolava karge joogiveega. Mine ja pane vaid pudel alla ja kustuta janu), kustutasime janu ja mängisme maha põhjaliku veesõja. Peale seda olime valmis avastama Foorum Romanumi võlusid ning uudistama ajahambast puretud varemeid. Abiks laenutasime omale audiogiidi ning meil oli tõesti huvitav! Foorumil veetsime vist 4 tundi või rohkemgi.. Ja seal võiks veeta neli päeva, sest vaadata on hullupööra palju!
Foorum Romanum nähtud, oli aeg juba piisavalt hiline, et otsustada, mis siis edasi saab. Ja me otsustasime, et Turistipäev on piisav põhjendus jääda Rooma ka esmaspäevaks. Nii saame palju rahulikumalt esmaspäeval Colosseumit uudistada ning ei torma, pea laiali otsas, ühest paigast teise. Päeva teises pooles jalutasime veel linna olulistes paikades, sõitsime suitseva ja mingi gaasi järgi kohutavalt haiseva bussiga (hiljem nägime bussi ümber tulekustutitega jooksvaid onusid), imetlesime purskkaevusid.
Üheksa paiku ostsime toidupoest üht-teist söödavat ning sõitsime metrooga Villa Borghese hiigelparki. Jah, Rooma kesklinnas asub tohutult suur park, milles omakorda muuseumid, teatrid, kinod ja isegi loomaaed:D Mõtlesime seal oma õhtusöögi süüa ning ringi vaadata, et ehk leiame kõrvalise põõsaaluse, kus öö veeta. Tiberi kämpinguküla ei olnud just eriti tagasiminekut väärt. Park oli suur-suur... Jõudsime vist vaevalt kümnendiku läbi jalutada... Siis tuli väsimus ja kõhutühjus, istusime maha ja võtsime einet. Kõht täis, otsustasimegi, et kesklinna poole me enam tagasi ei sõida, küll leiame pargist mõnusa magamiskoha - öö oli sumedalt soe.
Ja kõrvalise, turvaliselt varjulise, kuid ometi väga käidavas kohas paigakese magamiseks me ka leidsime. Ühe pargitee ääres kasvas tihe hekk, mille taha murule tee laternavalgus kottpimeda varju heitis. Hekitagune ala oli nelinurkne korvpalliplatsi suurune muruala, igast küljest heki või müüriga piiratud. Seal heki varjus leidsime suure puu all omale mõnusa lohu, kuhu matt asetada ning magamiskottidega kerra keerata. Eks ma tegelikult natuke pabitasin ka, et kui keegi meid näeb või politsei leiab ja minema ajab või hoopis mõni bandiit tülitama tuleb... kuid Laur on selles suhtes mõnusalt külma närviga ja rahustas mind edukalt maha.
Olime juba päris magama jäämas kui äkki otse pea juures krabinat kuulsin... Olin kindel, et kui nüüd pea üles tõstan ja suure puu poole vaatan, näen teisel pool puud mõnd a-sotsiaali magamas vms... Kuid nägin hoopis siili:) Jah, sealsamas meie peade kohal oli end magama sättimas mõnusalt pontsakas ja mõnusalt okkaline siil. Võib-olla olime ära võtnud tema magamislohu... Või tuli ta meie und valvama... Nii me siis igaljuhul uinusime, Villa Borghese pargis Roomas, kolmekesi - mina, Laur ja siil.
Sunday, August 3, 2008
Igavene Linn esimesel päeval
18. juuli õhtul kui koju saabusime, olid Claudial külas sõbrad Saksamaalt. Loomulikult ei saanud me vaikselt oma tuppa Roomaks valmistuma ja mediteerima minna, vaid ühinesime väikseks veiniks ja viigimarjaks. Hiljem uurisime netist HC kontakte Roomas, kuid kellelgi polnud võimalust meile peavarju pakkuda.
Plaan oli minna 19. juuli hommikul 1:43 rongiga... See nõudis südaööl ärkamist. Kuid kuna magama saime alles 23:00 ajal, ei olnud mina südaööl just eriti kontaktivõimeline ning üldse mitte valmis ärkama ja asjalik olema. Ohates pidi Laur minema ja Claudia arvutis netist vaatama, kas ka mõni hommikune odavam rong Igavesse Linna suundub. Ja õnneks läks. Uus ja palju edukam äratus oli kell 05:00, et jõuda 6:43 rongile. Kuna Claudial polnud midagi selle vastu, et oma hiigelkotid tema juurde jätame, võtsime kaasa vaid väiksed seljakotid magamiskottidega ning natuke süüa, minu magamismati ka.
Sõit laabus hästi. Firenzes saime pool tundi jalgu sirutada ja raudteejaama ees kohustusliku turistipildi teha. Rooma jõudsime 19. juuli kella ühe paiku pärastlõunal. Et päevale korralik algus panna, istusime kõigepealt raudteejaama lähedale rohealale ja sõime hommikusöögiks ära kõik kaasa võetud toidu.
Esimene tähtis koht, mida külastasime asus üsna raudteejaama lähedal - see oli Santa Maria Degli Angeli dei Martiri kirik, sealsamas asusid kunagi ka kuulsad ja hiigelsuurt maa-ala hõlmavad Diokleitianuse termid. Kahjuks varemeid vaatama ei saanud. Sealt asusime Rooma sümboli, Colosseumi poole teele. Kuigi olime ostnud ühistranspordi päevakaardid, otsustasime minna jalgsi. Kõndisime kaardi järgi parasjagu ühel tillukesel tänaval ja pöörasime järgmisse, kui siis ümber nurga astudes "voila", ja seal ta oli - Colosseum. Rahulik ja võimas ja uhke ja päris. Päris hoone juures tuli taas kohustuslik pildistamisvoor kui ühtäkki üsna meie kõrval tuttavat keelt kuulsin. Sealsamas lähedal olid ilmselt ema ja tütar koos Roomat avastamas, üksteist pildistamas ning nad rääkisid eesti keelt:) Laur astus juurde ja ütles, et võib neist ka koos pildi teha kui nad soovivad. Üllatus oli armas. tegimgi neist pilti ja nemad meist. Ja marmorplaat, mille peale istuma hüppasime oli hirmushirmus kuum.
Järgmisena sõitsime vaatama Rooma Panteoni templit. See kogemus oli võimas... Ning aukartust äratav. Hoone, mis on seisnud ligi 2030 aastat...
Edasi suundusime Vatikani ning Püha Peetri väljkule. Katedraali meid lühikeste riiete tõttu kahjuks sisse ei lastud. Püha Peetri väljak on suur ja uhke, kuid kui ausalt ütlen, siis on väljakuid, mis mulle palju sügavamat muljet avaldavad... Maitse asi. Järgmine kohustuslik punkt - Trevi purskkaev. Heh, see oli küll vaid linnukese kirja saamiseks, sest koht oli puupüsti rahvast täis ja mingit nautimist või huvitavate nüansside märkamist loota ei võinud. Püüdsime nii kähku kui võimalik turistidena turistimassist minema saada. Sama päeva sisse mahtus ka Rooma valge püramiidi nägemine, kusjuures see on üllatavalt väikene:)
Valge püramiidi lähedalt leidsime ka pizzakoha, kust omale õhtusöögi hankisime. Istusime püramiidi lähedale maha ning sõime ja mõtlesime, et kus siis öö veedame. Meenus, et päeval rongiga saabudes, astus raudteejaamas meie juurde flaiereid jagav neiu ja kutsus Tiberi kämpingukülla ööbima (andis sooduspakkumist kuulutava flaieri). Niisiis Tiberi kämpinguküla. Flaier lubas 20 minutiga Rooma kesklinnast kohale jõuda ning oo, soodustus on nimelt telgiga saabujatele, telk on tasuta! Jah, telgisoodustusest meil suurt abi polnud (selle jätsime nimelt Bolognasse Claudia juurde), kuid katus peakohal või turvaline põõsa all magamine kulusid ära küll. Raudteejamast pidi minema buss number N55. Selle peatust ja bussi ennast ootasime ja otsisime busside platsilt tund aega. Kui lõpuks ühelt bussijuhilt nõu küsisime ei teadnud tema N55'st mitte midagi, kuid juhatas teisele bussile, mis vajalikku peatusse läheb. Flaieril öeldud peatuses astusime maha ning ootasime ära järgmise bussi (Tiberi kämpingusse saab nimelt kolme bussiga kahes kohas ümber istudes). Õnneks kõnetas meid seal peatuses üks meesterahvas, kes arvas hoobilt ära, et otsime kämpingut ning Tiberi't kuuldes teatas naerulsui, et saab meid juhatada, kuna elab sealkandis. Abivalmis onu sõitis niisiis meiega samas suunas ja ütles, millal õige peatus saabus ja maha vaja minna. Viimane buss ajas natuke hirmu nahka, sest olime vist juba 20 minutit sõitnud kui kiirteele pöörasime. Selleks ajaks olin veendunud, et flaieril uhkelt lubatud 20-minutiline kohalejõudmine saab võimalik olla vaid metrooga minnes (päevasel ajal, sest öösel metroo ei sõida). Veel jupp maad ja veel jupimat aega kiirteel, teatas onu, et nüüd on õige peatus ja näitas ka suuna kätte, kuhu poole kõndima peame. Buss peatus pimedal kõledal tänaval. Tundus olevat mingi elamurajoon, kuskil haukus koer. Hakkasime siis kätte näidatud suunas kõndima... Liiklus oli peaaegu olematu (jah, kell oli juba peale kahte). Varsti nägime õnneks märki "Tiberi kämpinguküla 1400 m". Oeh, vähemalt olema õiges kohas. ja jõudsimegi lõpuks kohale.
Kämpinguküla check-in putkas oli vaid üks kehva inglise keelt kõnelev turvamees, kes meile surmtõsiselt teatas, et magamiskottidega murul magamine läheb meile sama palju maksma kui dorms'ides (ühistoad). Kuna õhtu oli suht jahe, otsustasime dormside kasuks. Onu teatas veel surmtõsisemalt ja üsna ükskõikselt, et segatoad on kõik kinni, niisiis neiu naiste omasse ja noormees meeste omasse. Peale pesemas käimist läksime magamiskohtivaatama. Naiste dorm oli üsna koledas olukorras ja segadust tekitav. Ma ei ole just eriti pirtsakas kohtade suhtes, kus magan... Kuid kui mul mingit selgust ei ole, kas voodi on juba võetud või mitte, või kas seal on juba keegi enen mind maganud, sest kõik oli pilla-palla laiali ning segi.... Siis ei ole koht eriti kutsuv. Laur käis k meeste dormi vaatamas, mis olevat paremas seisus. Seal tutvus ta ka ühe Hollandi noormehega, kes ütles, et magab oma neiuga meeste dormis. Nemad olid veel eriti õnnetud, sest olid segadormi enne tulekut mitu kuud ette reserveerinud ja puha ning kui kohale jõudsid, teatati, et kõik kohad on täis. Võtsime tema nõuannet kuulda ning hiilisin ka meeste tubadesse. Öö möödus rahutult, sest pabistasin nagu koolitüdruk ekskursioonil, et kohe tuleb keegi tähtis onu nagu õpetaja ja kurjustab, et mis toimub, mis toimub. Siiski olime lõppkokkuvõttes rahul, et kämpa üles otsisime (see võttis küll aega 2,5 tundi) ja korralikult magada ja pesta saime.
Plaan oli minna 19. juuli hommikul 1:43 rongiga... See nõudis südaööl ärkamist. Kuid kuna magama saime alles 23:00 ajal, ei olnud mina südaööl just eriti kontaktivõimeline ning üldse mitte valmis ärkama ja asjalik olema. Ohates pidi Laur minema ja Claudia arvutis netist vaatama, kas ka mõni hommikune odavam rong Igavesse Linna suundub. Ja õnneks läks. Uus ja palju edukam äratus oli kell 05:00, et jõuda 6:43 rongile. Kuna Claudial polnud midagi selle vastu, et oma hiigelkotid tema juurde jätame, võtsime kaasa vaid väiksed seljakotid magamiskottidega ning natuke süüa, minu magamismati ka.
Sõit laabus hästi. Firenzes saime pool tundi jalgu sirutada ja raudteejaama ees kohustusliku turistipildi teha. Rooma jõudsime 19. juuli kella ühe paiku pärastlõunal. Et päevale korralik algus panna, istusime kõigepealt raudteejaama lähedale rohealale ja sõime hommikusöögiks ära kõik kaasa võetud toidu.
Esimene tähtis koht, mida külastasime asus üsna raudteejaama lähedal - see oli Santa Maria Degli Angeli dei Martiri kirik, sealsamas asusid kunagi ka kuulsad ja hiigelsuurt maa-ala hõlmavad Diokleitianuse termid. Kahjuks varemeid vaatama ei saanud. Sealt asusime Rooma sümboli, Colosseumi poole teele. Kuigi olime ostnud ühistranspordi päevakaardid, otsustasime minna jalgsi. Kõndisime kaardi järgi parasjagu ühel tillukesel tänaval ja pöörasime järgmisse, kui siis ümber nurga astudes "voila", ja seal ta oli - Colosseum. Rahulik ja võimas ja uhke ja päris. Päris hoone juures tuli taas kohustuslik pildistamisvoor kui ühtäkki üsna meie kõrval tuttavat keelt kuulsin. Sealsamas lähedal olid ilmselt ema ja tütar koos Roomat avastamas, üksteist pildistamas ning nad rääkisid eesti keelt:) Laur astus juurde ja ütles, et võib neist ka koos pildi teha kui nad soovivad. Üllatus oli armas. tegimgi neist pilti ja nemad meist. Ja marmorplaat, mille peale istuma hüppasime oli hirmushirmus kuum.
Järgmisena sõitsime vaatama Rooma Panteoni templit. See kogemus oli võimas... Ning aukartust äratav. Hoone, mis on seisnud ligi 2030 aastat...
Edasi suundusime Vatikani ning Püha Peetri väljkule. Katedraali meid lühikeste riiete tõttu kahjuks sisse ei lastud. Püha Peetri väljak on suur ja uhke, kuid kui ausalt ütlen, siis on väljakuid, mis mulle palju sügavamat muljet avaldavad... Maitse asi. Järgmine kohustuslik punkt - Trevi purskkaev. Heh, see oli küll vaid linnukese kirja saamiseks, sest koht oli puupüsti rahvast täis ja mingit nautimist või huvitavate nüansside märkamist loota ei võinud. Püüdsime nii kähku kui võimalik turistidena turistimassist minema saada. Sama päeva sisse mahtus ka Rooma valge püramiidi nägemine, kusjuures see on üllatavalt väikene:)
Valge püramiidi lähedalt leidsime ka pizzakoha, kust omale õhtusöögi hankisime. Istusime püramiidi lähedale maha ning sõime ja mõtlesime, et kus siis öö veedame. Meenus, et päeval rongiga saabudes, astus raudteejaamas meie juurde flaiereid jagav neiu ja kutsus Tiberi kämpingukülla ööbima (andis sooduspakkumist kuulutava flaieri). Niisiis Tiberi kämpinguküla. Flaier lubas 20 minutiga Rooma kesklinnast kohale jõuda ning oo, soodustus on nimelt telgiga saabujatele, telk on tasuta! Jah, telgisoodustusest meil suurt abi polnud (selle jätsime nimelt Bolognasse Claudia juurde), kuid katus peakohal või turvaline põõsa all magamine kulusid ära küll. Raudteejamast pidi minema buss number N55. Selle peatust ja bussi ennast ootasime ja otsisime busside platsilt tund aega. Kui lõpuks ühelt bussijuhilt nõu küsisime ei teadnud tema N55'st mitte midagi, kuid juhatas teisele bussile, mis vajalikku peatusse läheb. Flaieril öeldud peatuses astusime maha ning ootasime ära järgmise bussi (Tiberi kämpingusse saab nimelt kolme bussiga kahes kohas ümber istudes). Õnneks kõnetas meid seal peatuses üks meesterahvas, kes arvas hoobilt ära, et otsime kämpingut ning Tiberi't kuuldes teatas naerulsui, et saab meid juhatada, kuna elab sealkandis. Abivalmis onu sõitis niisiis meiega samas suunas ja ütles, millal õige peatus saabus ja maha vaja minna. Viimane buss ajas natuke hirmu nahka, sest olime vist juba 20 minutit sõitnud kui kiirteele pöörasime. Selleks ajaks olin veendunud, et flaieril uhkelt lubatud 20-minutiline kohalejõudmine saab võimalik olla vaid metrooga minnes (päevasel ajal, sest öösel metroo ei sõida). Veel jupp maad ja veel jupimat aega kiirteel, teatas onu, et nüüd on õige peatus ja näitas ka suuna kätte, kuhu poole kõndima peame. Buss peatus pimedal kõledal tänaval. Tundus olevat mingi elamurajoon, kuskil haukus koer. Hakkasime siis kätte näidatud suunas kõndima... Liiklus oli peaaegu olematu (jah, kell oli juba peale kahte). Varsti nägime õnneks märki "Tiberi kämpinguküla 1400 m". Oeh, vähemalt olema õiges kohas. ja jõudsimegi lõpuks kohale.
Kämpinguküla check-in putkas oli vaid üks kehva inglise keelt kõnelev turvamees, kes meile surmtõsiselt teatas, et magamiskottidega murul magamine läheb meile sama palju maksma kui dorms'ides (ühistoad). Kuna õhtu oli suht jahe, otsustasime dormside kasuks. Onu teatas veel surmtõsisemalt ja üsna ükskõikselt, et segatoad on kõik kinni, niisiis neiu naiste omasse ja noormees meeste omasse. Peale pesemas käimist läksime magamiskohtivaatama. Naiste dorm oli üsna koledas olukorras ja segadust tekitav. Ma ei ole just eriti pirtsakas kohtade suhtes, kus magan... Kuid kui mul mingit selgust ei ole, kas voodi on juba võetud või mitte, või kas seal on juba keegi enen mind maganud, sest kõik oli pilla-palla laiali ning segi.... Siis ei ole koht eriti kutsuv. Laur käis k meeste dormi vaatamas, mis olevat paremas seisus. Seal tutvus ta ka ühe Hollandi noormehega, kes ütles, et magab oma neiuga meeste dormis. Nemad olid veel eriti õnnetud, sest olid segadormi enne tulekut mitu kuud ette reserveerinud ja puha ning kui kohale jõudsid, teatati, et kõik kohad on täis. Võtsime tema nõuannet kuulda ning hiilisin ka meeste tubadesse. Öö möödus rahutult, sest pabistasin nagu koolitüdruk ekskursioonil, et kohe tuleb keegi tähtis onu nagu õpetaja ja kurjustab, et mis toimub, mis toimub. Siiski olime lõppkokkuvõttes rahul, et kämpa üles otsisime (see võttis küll aega 2,5 tundi) ja korralikult magada ja pesta saime.
Subscribe to:
Posts (Atom)