Kölnist lahkumise ees tundsime hirmu juba sinna saabudes. Pöidlaküüdireisi suurimad raskused on linnast välja, õigesse hääletamiskohta saamisega. Proovisime ka Saksamaal populaarset teenust Mitfahrtzentrale, pikemat maad ning autos vabu kohti omavad autojuhid panevad sinna kuulutuse, et sõidavad sel kuupäeval sinna või sinna ning oma kontakti. Lootsime saada ükskõik kuhu kiirtee tanklasse, peaasi, et Kölnist välja, kuid kahjuks olid kõik kohad juba võetud... Lõpuks helistas Laur ühele HC abivalmis noormehele, et äkki oskab nõu anda. Ning oskaski, olevat ise Berliini poole käinud paaril korral. Juhatas meile trammi ning õige peatuse ja õige teeotsa. Jess, vähemalt mingidki juhtnöörid.
Tramm viis meid õigele kohale väga lähedale, vaid kuskil 500 meetrit kõndida - tõeline kusus:) Kuid õige koht ei tähenda veel otsemaid autole saamist. Jaah, seal Kölni lähedal kiirtee pealesõidutee ääres ootasime me 4 tundi. Silt "Berlin bitte...:)" ei paistnud aitavat. Ootasime ja ootasime. Peale nelja tundi olime lootust kaotamas, taas hakkasime kahtlema sildi kasulikkuses ning otsustasime, et proovime veel kümmekond minutit. Ja kui Kölni inimestele ka lihtsalt teeääres käsi üleval seisev noormees või neiu ei sobi, siis lähme Kadri juurde elama:D Ei, mitte päris nii hullusti, kuid igaljuhul sellest kohast minema. Ja ausõna suured olid meie silmad kui paari minuti pärast peatus meie ees särav cabriolett, juhiks veel säravam neljakümnedates meesterahvas. Ma enam ei mäletagi, kuhu ta meid viis, kuid see oli igaljuhul tankla ja kiirteel ja Kölnist eemal. Edasi läks juba üsna ladusalt. Muidugi veetsime veel ühe öö tanklas, otse Saksa-Poola piiri ääres, kuid oleme sellega juba harjunud.
Poola linnast Poznanist mööda sõites meenutasime nostalgiaga, kuidas seal reisi alguses oma 10 kilomeetrist matka tegime. Lehvitasime õigele teeotsale ning kohale, kus rekkajuht meid varahommikul maha pani. Oeh. Ja Poolas kohtasime ka üht Eesti paari. Nad tulid parasjagu Prantsusmaalt ning sattusid autot tankima just selles tanklas, kus meie juhte tülitasime:) Ning neil oli autos ruumi. Saime Warssavi külje alla. Ei, linna me minna ei plaaninud ning seega püsisime kiirteel. Kuid kui taas mõni aeg auto peale ei saanud, otsustasime nõustuda noormehega, kes suundus Põhja-Warssavisse. Kuna maantee E67 (Via Baltica) läheb Warssavist otse läbi (linnal puudub ringtee), polnud probleemi. Niisiis jõudsime ühel neljapäeva õhtul enne kaheksat Warssavi põhjaossa ühte Statoili tanklasse. Aeg oli nõmedalt hiline, kuid me ei kaotanud lootust. Põhieesmärk oli vähemalt linnast välja saada, et vajadusel kusagil telkida. Seal olid kõikjal elumajad ning asfalt.
Kuid keegi ei sõitnud eriti linnast välja. Üks juht, kellelt Laur küsis, kuhu poole ta suundub, vastas, et hetkel seina taha autopesulasse ning hiljem ei sõida temagi põhja poole, vaid läheb koju. Mõni aeg hiljem kui me endiselt nõutult sealsamas tankla kõrval murul oma kottide otsas istusime peatus sama auto meie ees ning juht tegi võimatult hullutava pakkumise. "Okei, mul on teile selline pakkumine - kell on juba palju ja teil on siin ohtlik olla. Tulge ööbige täna minu majas ning homme sõidan ma ise Bialystokki (linn kuhu meilgi saada oli vaja) ning viin teid sinnani." Ma olin sõnatu ning ei osanud midagi vastata. Minu üllatunud nägu nähes võttis ta ohjad totaalselt oma kätte ning käskis meil vaid autosse istuda "no kuulge, te ei saa sel kellaajal linnast välja ning paremat pakkumist ei tee keegi". ma tean, siit lugedes võib see jutt kahtlasena tunduda, kud ma enamasti usaldan oma kõhutunnet ning see ütles vaid head.
Ja mees nimega Peter (nii lasi ta end kutsuda, sest tema õige Poola nimi oli meie jaoks vaid keelt väänama panev tähtederida) osutus meie reisi viimaseks superkogemuseks!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment