Teel Kölni

Niisiis jätsime Claudiaga hüvasti, ta lubas vähemalt püüda augustis Eestisse tulla...

Bussis teel Casalecchiosse (väike linn, mille juures pidi kiirtee tankla olema), kõnetas meid meie suuri kotte nähes üks tädi. Tegi seda loomulikult Itaalia keeles, kuid saime aru, et ta uuris, kas me reisime ja kus ja kuidas. Kui Itaalias sõna autostop (hääletamine) mainida, saab enmasti vastuseks "Mamma mia"... Või püütakse seletada, et see on "periculoso" (ohtlik). Nii ka tädi. Kuid selle asemel, et meid otsemaid rongijaama sundida, tahtis ta meid sellegipoolest aidata. me nimelt ei teadnud, milline on õige peatus, kus maha minna. Bussijuht ka päris hästi ei teadnud ja küsimusest arenes üle bussi elav diskussioon. Oli koomiline jälgida, kuidas kümmekond inimest koos bussijuhiga arutasid, milline on tanklale kõige lähem peatus. Lõpuks jõuti ühisele arvamusele ning õiges peatuses anti meile märku. Head teed sooviti ka. Itaallased on toredad:)

Panime kotid teeserva maha ning nagu kombeks saanud, läks Laur tanklasse pääsemise võimalusi uurima ning mina jäin asjade juurde ootama. Tagasi jõudes tegi ta teatavaks kurva tõsiasja, et hoolimata meie lootustest, ümbritseb tanklat 2-meetrine aed ning seda igast küljest. Itaalias on kiirteed tasulised, mis tähendab, et kiirtee tanklasse pääseb ainult kiirtee kaudu, olles eelnevalt kiirtee maksu maksnud. Pidasime aru ning ka mina käisin asja uurimas... Oligi aed. kuid aias oli värav, kust autod pidevalt sisse-välja sõitsid (ilmselt tankla töötajad). Kell oli kolme paiku pärastlõunal, oletasime, et on hommikuse vahetuse tööpäeva lõpp ja inimesed sõidavad koju. Selle värava seadsime oma ainsaks võimaluseks. Nii sammusimegi sinna poole ning just kui olime värava juurde jõudnud, väljuski sealt auto. Automaatsulgemine oli suht aeglane, niisiis saime rahulikult sisse kõndida. Läbisime parkimisplatsi ja olime omaarust juba täiesti tankla juures kui leidsime eest veel ühe värava. Jalgvärav parklasse pääsemiseks. Lukus!!! Jess, nüüd olime siis tankla töötajate parklas luku taga. Siiski ei pidanud me kaua ootama, peagi tuli jalgvärava juurde naine ning avas selle võtmega. meid nähes küsis itaalia keeles, mida me seal teeme ja kuidas üldse sisse saime. Olin närvis ning selgitasin talle inglise keeles, naiivset mängides, et autovärav oli lahti ning me ei teadnud, et ei tohi... Ja, et meil on vaja tanklasse (itaalia keeles "autogrill" minna), kuid kogemata ütlesin autogrilli asemel autostop (hääletamine), nagu mäletate on see itaallastele täielik "mamma mia". Kuid ilmselt see "mamma mia" mõjus, sest tädi kergitas kulme, lõi siis käega ja jättis meile värava lukust lahti. Huhh, kõik laabus siiski edukalt ja olimegi tanklas.

Tankla juures olev rekkajaam/-parkla oli tõeliselt suur ning olime kindlad, et sealt pole meil küll probleemi otse Saksamaale saada. Olime kuulnud, et Shveitsis hääletamine just eriti edukas tegevus ei ole, sest põhitee Itaaliast Saksamaale läheb ju üle mägede. Hehh, mägitedel hääletada - ei aitäh! Rekkajuhid olid toredad ning üsna abivalmid. Laur läks juhte küsitlema ning mina valvasin asju. Lähedal seisnud vist Poola juhid hakkasid mind nähes kohe uurima, kuhu minna soovime. Ütlesin, et Saksamaa poole. Nad pakkusid, et saavad meid viia Itaalia-Shveitsi piirilinna, kuid mitte sellesse, mis läheb Milaanost põhja, vaid sellesse, mis on rohkem ida pool. Selline pakkumine näitas, et võimalusi on ning me keeldusime. Nagu ütlesin, tahtsime saada otsesõitu... kuid sellised suured ootused mängisid meile kurjalt kätte. Õhtu saabus ning me olime endiselt seal. Rekkajuhid, kes parklas olid jäid sinna ööseks ning hommikul liiguti kas vales suunas või ei olnud nad nõus meid peale võtma. Seal kohtasime ka üht Eesti juhti. Ta oli paraku oma naisega ning liikus alles hommikul ning tegelikult pisut vales suunas. Siiski andis ta meile rõõmuga head nõu, kus on rohkem Eesti autosid ning, kustkaudu saab Saksamaale paremini.

Veel hiljem õhtul pidime leppima tõsiasjaga, et jääme sinna ööbima. Telki üles pannes tuli juttu ajama üks Poola juht, kes oli nõus meid varahommikul peale võtma ja Saksa suunas viima... Kuid mulle ei tundunud ta just eriti mõistlik ja aus mees olevat. Võib-olla liialdasin või olin liiga paranoiline, kuid sissetunne ei öelnud head. Lõpuks sai Laur jutule ühe Saksa juhiga, kellega pidimegi hommikul otse Saksamaale saama. Esialgu pidi ta sealt otse sõitma, kuid hiljem selgus, et ta marsruut muutus ja käib veel enne Pisast läbi. Laur küll pakkus, et me tuleme kaasa, kuid ta keeldus js ütles, et tuleb võtab meid kella 10-11 ajal sealtsamast tanklast peale. Laur võttis veel ta telefoninumbri, juhuks kui hommikul varem mõne auto peale saame. Ja kaup koos.

Läksime rahulikult magama ning ärkasime hommikul 7-8 ajal. Pakkisime asjad ning asusime taas rekkajuhte küsitlema. Hommikuti on autosid vähem, edukad me ei olnud. Mida rohkem edasi kell tiksus seda enam hakkas tunduma, et ilmselt Saksa auto meile järgi ei tule... Ja sissetunne ei valetanud. Me ei tea, kas Saksa onu lihtsalt ikkagi ei tahtnud meid peale võtta või läks tal Pisas ootamatult kaua või tuli mõni muu viivitus. Iglaljuhul olime me ennelõunal ikkaveel seal Casalecchio autogrillis ja päike paistis jubepalavalt ja keegi ei läinud õiges suunas või ei saanud meile küüti pakkuda... Lõpuks siiski üks rekkaonu halastas. Ta oli enne veel Laurile ei öelnud, kuid nähes meie ootamist (selleks ajaks olime juba sildi teinud ning hääletasime kiirteele pealesõidutee alguses), otsustas meid siiski aidata. Saime temaga Milaanosse.

Milaano lähedal ühes tanklas pidime samuti ühe öö veetma. Hommikul telki kokku pannes ja priimuse peal süüa tehes pidas meie juures kinni politseiauto. Härra politseinik küsis Laurilt, milline lähedal seisnud rekkadest meie oma on ning kuuldes vastuseks, et me veel ei tea, sest hääletame seal, teatas onu, et kiirteel viibimine on jalgsi keelatud. Laur vaidles vastu, et see on ju tankla ning kõik käivad seal jalgsi. Politsei küsis, kust me pärit oleme. Ütlesime siis. Ja seejärel küsimus, kuhu me minna tahame. Kuuldes, et Saksamaale, lõid nad käega ning sõitsid minema. Jah, mis mõttega nad meid 30 km enne Shveitsi piiri ikka peedistama hakkavad:)

Hommikul olime taas sildiga kiirteele pealesõidutee alguses (jaam oli väike ning rekkasid vähevõitu). Seisime seal ja ühel hetkel peatus meie ees väike tumesinine Citroen C1. Olete ilmselt pildilt näinud, kui suured olid meie kotid. Juht uuris, kuhu suunas läheme ning ütlesime, et saksamaa poole. Laur oli kurb ning vihjas, et ega meie asjad niikuinii tema autosse ära ei mahu. Kuid juht nimega Joris teatas, et "we'll make it fit" (küll me ära mahutame). Ja nii oligi!

Toppisime väikse auto puupüsti asju täis ning mahtusime lõpuks ka ise sisse. Joris sõitis Hollandisse ning oli nõus meid otse Saksamaale viima. Ta on ise pärit Hollandist, kuid elab hetkel Saksamaal ning tuli just oma tüdruku juurest, kes elab Itaalias. Seal Milaano juures nägin suurimat ummikut, mida eales ette kujutanud. Kiirteemaksu punkti juures läheb tee suht laiaks (enne j pärast), vast 5-7 rida, kuid peale maksupunkti tekib ju pudelikael, sest sõiduridu on vast kolm või neli. Kõik oli totaalselt autosid täis, korralike ridade asemel seisid autod täiesti segiläbi nii umbes kümnes reas... Õnneks ei istunud me seal ummikus, vaid sõitsime selle kohal läinud teed mööda.

Jorisega juttu ajades läks tee kiiresti ning peagi olime Shveitsis. Mäed olid ilusad ja võimsad ja kõrvad üsna pidevalt lukus. Joris rääkis oma elust ja toimetustest Itaalias ning Saksamaal. Meie rääkisime oma reisist. Sant Gottardi mäekuru lähedale jõudes küsis ta, kas meil on midagi selle vastu kui sõidame tunneli asemel üle mäe. Sant Gottardis on nimelt 17 km'ne tunnel otse läbi mäe. Kuid tunnelit on ainult üks, see tähendab, et liiklus on seal mõlemasuunaline ja nii 17 km. Kujutlege, kas seal on tibakegi hingatavat õhku või mitte. Ning kuna see on otsetee Itaaliast põhja, on liikluskoormus seal tohutusuur. Teine võimalus põhjapoole saada on üle mäe. Varem, enne tunnelit oli mägitee ainus viis. Ning talvel, lumega pandi seegi kinni. Laur oli mägiteest vaimustuses, mina kardan aga eidi kõrgust ning lootsin Jorise heae ja rahulikule sõiduviisile. Ning ma ei pidanud kartma, sest tee oli tegelikult väga hea ning lai ja igati turvaline ja Joris sõitis kindlalt. Mäe otsas tegime ühe mägioja juures peatuse, hingasime jahedat värsket õhku, täitsime mägiojas veepudeli ning nautisime vaadet. Laur oli vaimustuses:)

Saksamaal pani Joris meid maha Baden-Badenis, sest sealt pööras ta Prantsusmaale. Baden-Badeni lähedal oli suur tankla, kuid kahjuks ainult ühel pool teed, mis tähendab, et juhtidelt küsida me eriti ei saanud. Niisiis meisterdasime sildi "Köln bitte...:)" (Köln palun...) ning läksime pealesõidu tee algusesse. Lähedal patrullis ploitseiauto, kuid nad vaid muigasid ning ei tulnud meid üldse küsitlema. peagi peatus väike Opel ning juhiks oli neiu, kes meile pagasiruumi luuki avama tuli paljajalu. Temaga saime edasi küll jupp maad, kuid mitte päris Kölni. Veel ühe öö veetsime tanklas, kuid viimaks olime Kölnis.