Viimast korda Rooma, viimast korda Bologna

Kolmanda päeva hommik Villa Borgheses oli imeilus. Ärkasime alles siis kui päike juba kõrgel paistis, lähedal toimetasid pargihaljastusega töömehed, kuid meid nad ei näinud. Olime hästi puhanud ning täiesti välja maganud... Kuigi öösel oli ilmselt ikkagi pisut jahedamaks läinud, sest tundsin kurku pisut käheda ja valusana... Tõusime üles, pakkisime asjad ning olime valmis viimast päeva Igavest Linna avastama. Pargi ühes purskkaevus pesime õhtul ostetud virsikud ning sõime need hommikusöögiks. Metroopeatuse lähedal kohvikus pidin omale kohvi ostma lihtsalt selleks, et suurem rahatäht väiksemateks vahetada. Ühistranspordi piletiautomaat soovis ainult münte:) Aga kohv maitses hea ning muutis hommiku lausa täiuslikuks.

Niisiis Colosseum. Huvitav, kas Roomas päriselt elavad inimesed on selle võimsa hoonega harjunud? See on nii mstiline, kõigil neil kolmel päeval olin ma igal korral üllatunud ikkagi kui võimas ta on. Võimas ja väärikas. Ükskõik, kas läksime seda sihilikult vaatama, või midagi muud uudistama või hoopis juhtusime lihtsalt mõnelt tänvanurgalt hoopis eemalt märkama. Ei oska seda tunnet kirjeldada...

Suveniiripoest ostsime väikse Colosseumi raamatu, et sees teadlikumalt liikuda. Muigvel nägudega jalutasime möödapikastpikast piletiostujärjekorrast, näitasime oma piletid ette ning olimegi Colosseumis. Tohutukõrged võimsad võlvkaared, kõrgete astmetega kivitrepid, sambad ja müstiline õnnetunne segunesid ühtseks emotsiooniks ja pildiks. Kõigi nende kolme päeva jooksul, nagu ilmselt juba arugi olete saanud, jättis mulle kõige eredama ja sügavama mälestuse ikkagi Colosseum. Ilma liialdamata, see hoone ehitati kunagi üheks tähtsaimaks hooneks Roomas, kogu rahvale. Ja seda on ta siiani. Lugesime Lauriga läbi ostetud raamatukese, olime kohe palju teadlikumad ning noogutasime kui ringi jalutades midagi õpitut märkasime. Laur vaatab igalpool ringi muidugi oma arhitektipilguga ja õpetab selles suunas mindki. Vhepeal sadas pisut vihma, kuid see oli hea ja mõnus, sest enamus turiste olid suhkrust ning põgenesid vaateväljast võlvkaarte alla või sootuks minema. Nii sai Laur pildistada peaaegu inimtühja võtte Colosseumi areenist. Hoone nukrat seisukorda vaadates arutasime omavahel, et huvitav, mida teeks nt Rooma linnapea kui tuleks üks maailmajõukas onu ja ütleks, et taastage Colosseum nii nagu ta kunagi ehitati, ma katan kõik kulud. Kindlasti kutsutaks kokku UNESCO ja kõigi muude tähtsate asjapulkade koosolek, kas pakkumine vastu võtta või mitte ja veel rohkem kindlasti jaguneksid arvamused täpselt pooleks. Ja kui kift oleks näha Roomas jalutades hiiglaslikku tänavareklaami mõne kontserdi või etenduse tarbeks kirjaga "Toimumiskoht: Colosseum". Vot selliseid mõtteid mõtlesime.

Peale Colosseumit käisime veelkord Vatikanis. Kolme päeva jooksul ei olnud me suutnud omale leida kusagilt sobivaid pikki riideid, seega ei käinudki me Püha Peetri kirikus... Niisiis juba koht, kuhu järgmisel korral kindlalt läheme. Sixtuse kabelis ka ei käinud, sissepääsu eest küsitakse palju raha ning aega jäi ka väheks... nagu ikka. Võimalikult vähekaaluvad suveniirid kodustele ostetud, leidsime, et enne ärasõitu on veel täpselt piisavalt aega Caracalla termide vaatamiseks. Kahjuks oli piletikassa juba suletud, niisiis varemetesse me ei saanud, kuid aia tagantki oli vaade ja mulje võimas. Seal sõime ka oma õhtusöögi - mesimagusa meloni. Ja oligi aeg rongijaama kirustada.

Rong pidi väljuma 22:07, kuid ma olin unustanud süveneda, kust täpsemalt. Ja piletit ostes selgus, et mitte pearaudteejaamast, vaid äärelinna omast... See uudis tähendas meile kiiret tegutsemist. Õnneks polnud aeg veel nii hiline ja saime kohale metrooga (teine võimalus olnuks lähiliinirong, mis sõidab palju aeglasemalt). Rong oli öörong, ehk väikeste kupeedega neljale. Meie saabudes olid enamus kupeesid juba võetud ja hetkeks mõtlesin, et nojah, eks me istume siis põrandal... Kuid õnneks leidis Laur siiski 2 vaba kohta ja saime end sisse seada. Kuna Bologna jaam ei olnud lõpp-peatus ja teadsime vaid, et peaksime kohal olema umbes kella kolme paiku, olin mina pool aega pabinas, et äkki jääme magama ning sõidame õigest peatusest mööda. Õnneks läks aga meie kupeest üks mees veel Bolognas maha ning me ei jäänudki sügavalt magama.

Rooma jättis heleda ja erilise mälestuse. Kahjuks olime seal vaid üürikese aja... Kahjuks veetsime viimased kaks tundi enne äratulekut sõna otseses mõttes maa all (piletite ostmine, sõiduplaanide plaanide uurimine, metrooga sõitmine jne). Mul on komme eriliste kohtadega enne äratulekut hüvasti jätta, Roomaga sain seda teha vaid rongiaknast ja möödatuhisevatele äärelinnamajadele. Kuid ju tähendab see siis, et pean kindlasti tagasi minema ja rohkem pühenduma.

Raudteejaamast Claudia pesa poole jalutades leidsime teelt nädalavahetusel ilusti pursanud purskkaevu tühjana. Naljatasime, et ega itaalia inimesed narrid ole... Turistid käivad ju ikka nädalavahetustel, nädala sees polegi vaja purskkavat purskkaevu. Ja lihtsalt põhimõtte pärast arvas Laur, et peaksime ära proovima purskkaevu põhjas kõndimise. Ega koguaeg selliseid võimalusi ole. Ja proovisimegi. Kahjuks mingit suurt elamust ei saanud, kingad said veits poriseks.

Koju jõudes vajusime üsna esimese hetkega magama ning magasime järgmisel päeval üsna kaua. Otsustasime, et võtame selle päeva vabaks ja puhkame turistitamisest. Pakkisime asju ning valmistusime järgmisel hommikul varaseks ärkamiseks. Uurisime Claudia abig ka, kuidas linnast välja mõnda mõistlikku hääletuskohta saab. Google Map'ist leidsime tõenäolise kiirtee tankla suure rekkaparklaga otse ühe Bologna lähedal asuva väikelinna külje alt. Sinna lähedale pidime saama bussiga, niisiis kindel hea koht ja võimalus, jess.

Õhtul vaatasime kolmekesi filmi Liblikas ja Tuukrikell... Filmist ma ei kirjuta, kes on näinud, need teavad... Kes ei ole, soovitan vaadata. Hommikusööki soovis Claudia meiega koos süüa ning palus, et äratus liiga varajane poleks. Ei olnudki, temale... meie tõusime vara, toimetasime kõik vajalikud toimetused ning tema sai kell 11 ärgata. Sõime muidugi kama:) Võtsime seda ohtralt kaasa, et headele inimestele, keda kohtame midagi eestimaist tutvustada. Claudiale hakkas see nii meeldima, et jätsime kaks pakki talle. Ja siis oligi aeg lahkuda. Bolognas veedetud aeg oli imetore ja Claudia veel imetoredam.