Rännakud Ilmamaal ja Iseendas: Välkad. Lumikellukesed. Märjad varbad.

Huhh.
Kolm päeva suuu-huuuri toimetusi on nüüd seljataga. Ei, ma ei kurda - hästi kift on olnud. Ja öösiti on uni oioi kui magus :)

Niih. 4ndal märtsil algas ülikoolis Welcoming and Orientation Week. Ärkasin tol hommikul vara, toimetasin ära oma hommikused toimetused ja ikkagi astusin toast liiga hilja välja. Ülikooli juures polnud ma ju veel käinud, sest see asub ühikast teisel pool. Õnneks päris ära ei eksinud ja ma ei olnud viimane kohalejõudja.

Ruumi kogunes umbes 25 uut tudengit ning 4-5 ülikooli töötajat. Esmalt tutvustasid end rahvsvahelise osakonna töötajad ning ülikooli aserektor, kes tegi hiljem ka mõnusa ülikooli struktuuri tutvustuse. Seejärel anti "mikrofon" üle välistudengitele - ikka tüüpiline: kes sa oled; kust pärit; mida kodus õppisid; mida siin õpid; mis oli sinu motivatsioon siia tulla?.

Seltskond on kirju. Siin on noori Kamerunist, Nigeeriast, Tai Kuningriigist, Pakistanist, Indiast, Mehhikost, Ungarist, Islandilt, Valgevenest, Lätist ja siis mina, Eestist. 23st (või pisut enamast) välistudengist on neidusid 6... Jah, tehnikakõrgkool :)

Esimese päeva esimene pool kulus kõigi dokumentide ja ankeetide täitmisele (ülikooli immatrikuleerimine, ravikindlustuse tegemine) ning erineva info jagamisele/saamisele. Tutvusime ka ülikooli keelekeskuse juhataja ning meie tulevase saksa keele õpetajaga. Frau saksa keele õpetaja ütles mulle, Lydiale (islandilt) ja Rekale (Ungarist/Rumeeniast), et meie pole 9.-13. märts intensiivkursusele oodatud, kuna oskame juba või oleme saksa keelt vähemalt õppinud. See kursus olevat vaid täielikele algajatele. Nii juhtuski, et mul on nüüd kuni 15nda märtsini täiesti vaba...
Päeva teises pooles tegi Florian (kutt, kes mulle rongijaama vastu tuli ning ülikoolis välistudengite tuutorina töötab) meile ülikooli kampuse tuuri. Kampus on nii väikese ülikooli kohta päris suur. Ja siin on oma päris korralikult varustatud spordihall. Ujula on ka!!! :) Sportimine olevat kõigile tudengitele tasuta, jehhuu :)

Päev möödus väga asjalik olles. Õhtul jõudsin kodus 45 minutit magada enne kui tuli Ali (noormees Pakistanist), kes ei olnud leidnud oma inglise pistikuga läpakale adapterit ega interneti tarbeks kaablit ja kasutas mõned hetket mu arvutit. Seejärel läksime koos Alibisse, mis on kohalik ja kõigile teada tudengibaar. Alibis on õlu 1.80 eurot :) :) Meie seltskonda oli seal üsna omajagu. Ja vist ka varasematel aastatel kooli sisse astunud välismaalasi. Meeleolu oli lõbus ja saksalikult õllene, aga ometi viisakas. Pikast päevast väsinutena lahkusime enamuste omadega 23:30 ajal. Hommikul oli raske ärgata... ma ei tahtnud tunda end Floriani nahas, kes Alibisse kella 6ni jäi...

5ndal jätkus igasuguste formaalsuste täitmine. Läksime kõik koos Weingarteni kesklinna ja tegime omale pangakontod ning registreerisime end Weingartenisse elama. Jess, mul on nüüd saksa pangas konto :) Pangas läks jubekaua... Enamus ajast oli lihtsalt seismine (1,5 tudi vist), sest konto tegemine toimus privaatkabinettides (korraga 2 inimest). Kui kõik korda aetud, läksime kebabi sööma. Esimest korda elus maitsesin Döner Kebabi ära. Ei saa kurta, päris hea oli. Noh, võib-olla oli ka kõht lihtsalt tühi.
Pärastlõunaks oli organiseeritud giid ja linnaekskursioon. Keegi ei olnud sellest just suuremas vaimustuses, sest hoolimata Saksamaa lõunapoolseimast otsast, oli ilm lihtsalt KOHUTAV. Külm, niiske ja sadas veel miskit vihma ja lume vahepealset. Mina, tarkpea, olin end muidugi mõnusalt ja kevadiselt riietanud ning lõdisesin märgadest varvastest ninaotsani. Pidasime ekskursiooni siiski vastu. Koduteel lippasin poest läbi ja ostsin igaksjuhuks mett, et ometi nüüd kohe haigeks ei jääks.

Õhtul olin 21:30 ajal juba nii unine, et vajusingi üsna kohe koju jõudes ja peale väikest einet voodisse... Ärkasin äratuskella peale 7:00 ning oleksin suurima heameelega veelgi unenägusid vaadanud. Kuid ärkama pidi, sest 8:00 pidime ühika ees juba kohtuma. Tänane oli kogu mahus Konstanzile pühendatud. Konstanzi linn asub Ravensburgist edelas, otse Bodensee järve kaldal. Bodensee omakorda asub päris Saksamaa, Šveitsi ja Austria piiril.

Weingarten asub kummalises kohas. Või on siis siinne trasport lihtsalt kummalise ülesehitusega. Siia saamisest ma olen juba pajatanud... ja tänanegi... Kõigepealt sõitsime Weingartenist bussiga Ravensburgi. Ravensburgist rongiga mingisse teise linna ja seal istusime ümber ning maandusime lõpuks Konstanzis. ja ma ütlen, nende linnade vahemaa pole eriti suur.

Konstanzis jalutasime taas vihmas, tuules ja lumelörtsis linnatuuril giidi kannul. Täna olid enamus end õnneks kõige soojematesse kaasa olnud riietesse pakkinud. Minu talvesaapad aga vedasid end taas kord alt :( Kogu päev olid jalad märjad-märjad. Peale ekskursiooni sõitsime bussiga Konstanzi ülikooli, mis oli omaette kadeduselamus. Ma tahaks et Weigartenis seesugune ülikool oleks. Oeh, ma tahaks, et TLÜl seesugused õppimistingimused oleks! Hoone oli kift, hästi tudengilik - hea sisekujundus, silmnähtavalt väga põhjalikult just kasjutajarühmast lähtuvalt läbi mõeldud. Kujutate ette, neil on seal oma väike loomaaed. Ülikoolis on nimelt loodusteaduskond, mille tarbeks on siis loodsteaduste kabinett organiseeritud. Seal oli nii mõndagi elutut (skeletid, topised, mudelid) ning omajagu elusat (kalad, sisalikud akvaariumites; maod, putukad, kilpkonnad klaasboksides jne). Ja ülikooli suur-suur kaasaegsete tingumustega raamatukogu on avatud iga päev 24 tundi ööpäevas! Raamatukogu on avatud ka meile, ehk sisi Ravensburg-Weingarteni kõrgkooli tudengitele ja kuna neil on seal ka sotsiaalteaduskond, siis võtan ilmselt suvel ühe päeva ja öö ja lähen sinna teadmisi koguma, kirjandust paljundama. Ülikoolis sõime ka lõunat.

Päeva lõpetuseks sai igaüks mõned tunnid vaba aega Konstanzi kesklinnas. Läksime Lydia (island) ja Ivetaga (Läti) kohalikku kaubanduskeskusse. Mina suuri sisseoste ei teinud, leidsin paari-eurose salli-kinnaste kompleti ning soetasin oma esimese saksakeelse raamatu: "Reflexzonenmassage. Methoden und Wirkung." Nüüd saan üheaegselt õppid punktmassaaži ning saksa keelt :)

Tagasi koju jõudes kuulsin ust avades oma kergenduseks (aga ka ärevuseks), et ühes korteri tubadest mängib teler või arvuti meeleolukat filmi ning keegi naerab :) Jess, ma näen oma korterikaaslast/kaaslasi. Läksin oma tuppa... Keegi ei reageerinud (ise arvan, et kui minu ühikakorterisse keski uus kolib, tahaksin temaga küll kohe tutvust teha... aga noh, see olen mina). Õnneks oligi koheselt kellegi abi tarvis, sest just täna tuli arvutit käima vajutades teade, et esineb mingi IP aadressi konflik vms. Loomulikult ei saanud ma mitte kui midagi aru... Ja läksin ning koputasin ettevaatlikult uksele, mis pisut paokile jäetud. Thomas, kes uksele tuli on asjalik ja abivalmis saksa noormees (õnneks ja veidike ka kahjuks ei räägi eriti inglise keelt) ja asus mu arvuti kallal kohe askeldama. Võttis ka mitu telefonikõnet ja küsis, mida teha. Paraku siiski olukord ei paranenud. Jätsimegi asja viimaks nii nagu see on ja ma panustasin interneti omal algatusel naasmisele. Olin juba jõudnud Markole helistada (kellele ma viimasel ajal ainult mureküsimustega helistan - ausõna, luban, et helistan rõõmuküsimustega ka!) kui imeväel internet ise tagasi tuli.

Ja nüüd ma siis siin olen, taas oma voolava netiühenduse ja uute kogemustega. :) Kolme toredat päeva on möödas. Ja loodan, et niinii palju veel ees.
Lisan taas ka mõned fotod.