Ränd

2 lennukit ja 3 rongi.

Pisu pelgasin seda rännakut. Aga hakkama sain!

Lendamine on lihtne! Ausõna. Kõik ümberistumised ka. Lausa luksus.

Ja kui siis ükskord Müncheni lennujaamas 16:30 ajal oma pagasi võtsin ja rongi otsima asusin - sealt hakkasid mu Päris seiklused :)

Lennujaam on seal omajagu suur. Ja kusagil ei olnud viita, et näe, sealt leiad rongi. Jalutasin ringi. Ei pabistanud eriti. Üleüldse avastasin eilsega, et ma olen üksi reisides väga asjalik, ei kuluta energiat pabistamise või paanitsemise-vingumise peale. Lõpuks ma siiski kusagile perroonile jõudsin. Rong oli ees. S8 - tuhnisin oma paberites ja ohjess, minu rong. Igaks juhuks küsisin ka lähedal olnud onult üle, õige jah... Aga pilet tuleb perroonilt automaadist osta. Pagan. Rong läks oma teed. Mina jäin ülimegakohutavaltsegast piletimüügiautomaati vahtima. Kusagilt ilmus äkki kenasti abivalmis noormees, kes nii toredalt minuga tegeles kuni ma lõpuks hoopis hoone ülemisel korrusel Deutche Bahn piletikassas õiget piletit ostsin.

Järgmisele S8le jõudsin. Sellega pidin saama Müncheni Haubtbahnhof'i (pearaudteejaam) ja seal ümberistumiseks aega 20 min. Õnneks olin jõudnud varasemale rongile ning München Hbf'is oli aega ligi 45 minutit - ja jumal tänatud! Seal ekslesin pikalt - lihtsalt ei leia perroone üles (minu S8 oli kohalik linnarong, nagu metroo vist). Küsisin, kuid asjata, ei osatud aidata. Lõpuks seisin juba pikas Deutche Bahn infoleti sabas kui otsustasin uuesti küsimist proovida ja kutt mu selja taga vastas, et mine lihtsalt siit nendest treppidest üles. Hjah, ma ei arvestanud, et hoonel oli ligi kolm teenindavat korrust. Ülemisel korrusel leidsin hõlpsalt perrooni 16 ning oma rongi.

Aga München-Ulm rong sõitis jaamast välja 9 minutit hiljem kui pidanuks. Ja kogu sõidu vältel kordas särtsakas naishääl kõlarites, et meie rong on graafikust 9 minutit maas, vabandame... Uurisin oma sõiduplaani. Ulmis pidi mul olema rongide vahetamiseks aega 9 minutit. Kuidas ma saan rongi vahetada kui jõuan peatusse 9 minutit hiljem. Piletikontrolör, kellele oma muret kurtis lubas mulle infot anda, kui rong ikkagi Ulmi ka hilineb. Ulmi jõudes küsisin ühelt samuti väljuvalt noormehelt, kas ta teab, kus on perroon 6 am Süden. ja juhhei, ta läks ka ise sinna. Läksime koos. Ja jõudsime rongile!

Viimane rong. Seal tundsin end juba mõnusalt ja vabamalt. Enam ei mingit pinget. Münchenist sõitma hakates tegin kõne ka noormees Florianile, kes mulle Ravensburgis vastu pidi tulema. Niisiis teadsin ka, et 21:06 rongist väljudes ollakse mul vastas. Rong jõudis täpselt. Ja Florian oli vastas. Väljas oli juba pime. Sõit Ravensburgist Weingartenisse (kaksiklinn ehk üks linn kahe keskusega, nagu olen vist maininud ka) ei kestnud kaua.