Weingartenis liigub tudengielu kindlat mustrit mööda (hmm, kus ei liiguks). Tudengipubid on avatud nädala tipphetkedel (esmaspäev - kolmapäev - reede), muudel õhtutel tuleb elu ise huvitavaks võluda.
Viimasel nädalal olen seda siis harjutama hakanud. Reka juures läks filmiõhtu kenasti. Mõlemal olid oma sõnaraamatud (Reka on ungarist) ja kui midagi kommenteerida tahtsime, siis kiikasime targast raamatust üle (mul on paremat sõnaraamatut vaja!!!). Paari tunni pärast olin 2 korrust allpool Larsi sõpradega peol (Briach on ühikas, kus igaüks teeb seda mida ise heaks arvab). Lars on minu PAL-partner. Siinses sotsiaaltöö osakonnas on käima lükatud partnerlusõppimise projekt, milles viiakse kokku kohalik tudeng ning välisüliõpilane (ideeks siis õppetegevuslik ja kooliväline suhtlemine). Lars teab Eestist palju, eelmisel aastal tutvus ta siin õppinud 3 eesti kutiga (Tallina poistekoolist sedapuhku). Ning sügisel on ta Erasmus-tugend Tallinna Ülikoolis :)
Ühikapidu lõppes tudengipubis Hoki. Tutvusin Larsi supervahvate sõprade Kerstini, Ka'ti, Danieli, Stefani ja teistega.
Järgmisel hommikul sain kokku sotsiaaltöö instituudi õppetöö koordinatori Anke Bay'ga. Panime kokku minu tunniplaani. Anke Bay on superarmas. Ta oli välja uurinud kõik sel semestril loetavad kursused, kus hinde saamiseks kirjalikku eksamit tegema ei pea... Tunniplaan näeb välja selline :
Sellel nädalal päris kõik loengud ei hakanud, kuid 3 sotsiaaltöö ainet ning keeleõpe küll. Sotsiaaltöös on siiani kõik õppejõud meesterahvad ja üks neist räägib Lõuna-Saksa dialekti (võin küll julgelt väita, et mitte kui midagi ei saanud aru). Loengus teen asjalikku nägu ja kirjutan konspekti paremasse äärde sõnu, mida ma ei tea, et kodus veebisõnastikest järgi vaadata. Teaduskeelt ei mõista ikka üldse. Kuid üldine olukord polegi nii hull. Paaniliselt kardan kui õppejõud peaks mingi vastuse saamiseks isiklikult minu poole pöörduma... Selle vastu aitab enne igat uut loengukursust enese õppejõule tutvustamine ja tõdemine, et ma Veel Ei Oska keelt nii hästi, aga soovin õppida :) Kahes loengus kolmest on tudengid pidanud rääkima, kust nad pärit on. Siis tuleb vastusteks linnakesi nagu Stuttgard, Ravensburg, Bonn, Friedrischafen... ja minu Ich komme aus Estland. Järgneb kogu klassi pilguheit minule ning vaikne naerukahin. "aus Estland" sobib nii armsalt nende Saksa linnakeste hulka :)Kolme loengu põhjal võib pisut üldistusi teha ka siinsest loengu- ja tudengikultuurist. Hjaa, siinne sotsiaaltöö kursus (1. aasta vist) on ligi 60 inimest ning kõik on kenasti elavad ja rõõmsameelsed. Ikkagi palju lõunapoolsem rahvas kui eestlased, heh. Enne loengut ja pausi ajal toimub suur söömine (võileivad, puuviljad jne jne) ning loengu ajal janu kustutamine (kõigil on kaasas pudel vee või mahlaga). Õppejõude seesugune söögikultuur ei häiri. Ka ollakse loegu ajal palju aktiivsemad kui minu senine Eesti kogemus näidanud on... Kadestamistväärt. Ja mul on niiii kahju, et ma veel aru ei saa :(
Ahjaa. Lõpuks on mul olemas ka siinseks eluks vajalikud dokumendid-kaardid (nö elamisluba, mis EL liiksmesriikide kodanikele on pelgalt registreeritud number nii igaks juhuks; tudengikaart; pangakaart) ning Saksa telefoninumber! Aga stipendium pole ikkaveel kohal...
Kolmapäeval toimus kuulsas tudengibaaris Alibi semstri alguspidu. Pubi oli muutunud klubiks ning saksa noored vihtusid Rammsteini järgi tantsu lüüa. DJ oli tulihingeline tümaka austaja ja eriti suurepärast diskomuusikat kõrv ei tabanud. Kuid kokkuvõttes oli pidu siiani kõige mõnusam õhtu üldse ja ma sain suure motivatsiooni keelt õppida, sest pidevalt juttu ajama tulevatele poistele - tüdrukutele on nii nõme muudkui "Could you speak in English, weil Ich bin ein Erasmus-Studentin hier und kann noch nicht so gut Deutsch sprechen (Kas saaksid palun inglise keeles rääkida. Ma olen siin välistudeng ning ei oska veel eriti hästi saksa keelt)" öelda...
Homme on Larsi sünnipäev. Viin talle kingiks Eesti-Saksa lippudega rinnamärgi. J ilmselt saan osa järjekordsest Briach ühikapeost :D
Kallistused Eestisse.
PS! Ma olen niinii uhke, et eestlased Skype'i leiutasid! Või noh, hea meel et see olemas on. Sest eile osalesin ma suurest vahemaast hoolimata Peda Folk 2009 bändide valimisel ja seda ainult tänu projektijuht Aavo vastutulelikkusele ning Skype'le.
Olen rõõmus! :)
No comments:
Post a Comment