Kodutee

Bialystoki juurest rekkajaamast me ühtegi eriti head pakkumist ei saanud. Meie ideaal oleks olnud sealt Läti või Eesti rekka peale saada, kuid nii paraku ei läinud. Asja tegi raskemaks ka see, et tol päeval kehtis Poola piires rekkadele kella üheksani õhtul liikumiskeeld. Ühtede Leedu juhtidega saime jutule, et kui me õhtuks sealt liikuma ei saa, viivad nemad meid Riiga.

Oodata oli veel mitu-mitu tundi, otsustasime, et asume tee ääres hääletama. Väga kaua me seal ei oodanud, peagi võttis üks noormees meid peale, kuid edasi saime vaid Bialystokini. Bialystokist saime üsna sujuvalt ühe Ungari rekkamehega peaaegu Poola-Leedu piirini (30 km piirist) - tema jäi sinna ühte minitanklasse ööbima. Kuid selleks ajaks oli aeg juba hiline ning päike loojunud. Kant oli pime, tankla mõttetult väike ja meil hirm nahas, et nüüd jääme laustundmatusse kohta kottpimedasse telki püstitama ja ööbima.

Ei, otsustasime, maksku mis maksab, auto peale saada. Selleks võtsime appi taskulambi ning korraldasime süsteemi. Kotid asetasime tanklast välja sõitva tee äärde kraavipervele (nagu hiljem selgus), sinnasamma suure tee äärde seisis siis Laur (seljas kõige heledam soe riideese, mis kotis leidus) ning mina asusin seisma üle väljasõidutee ning näitasin tema peale lambiga valgust. Tundub ju hea süsteem! Paraku praktikas mitte. Autod, need vähesed mis liiklemas, vuhiseisd mööda ning ilmselt ei näinud tee ääres midagi. Proovisime oma süsteemi veel üht ja teist pidi, kuid asjatult.

Ühel hetkel märkasime, et tanklasse on peatuma tulnud väike auto, mille tagaiste täitsa tühi :) Juht ja juhi kõrval istunud neiu ajasid omavahel juttu ning toimetasid midagi. Laur käis küüdivõimalusi uurimas ning oldi nõus. Kuigi oleksime saanud 30 või 40 km üle piiri Leedu poolr, piirdusime siiski piiripunktiga.

Poola-Leedu piir oli meie jaoks keset ööd suur saavutus. Saime ära sellest tobenõmeülihalvast hääletuskohast, saime autos pisut soojeneda ning olime lõpuks piiri peal. Seal, eikellegi maal, palusime maha. Asetasime kotid tee äärde ning hakkasime mööduvate autode juhtide tähelepanu püüdma. Loomulikult ei puudunud kasutusel olevate vahendite hulgast silt "Riia / Estonia", Eesti lipp ning isamaalised laulud. Kummalisel kombel ei oldud keset ööd Poola-Leedu piirilt hääletajate pealevõtmisest huvitatud. Seisime seal vist tunni.. Või kaks. Kuid igav ei olnud. Uni ka mitte. Nägime karihiirt - imetilluke veel tillemate mustade silmatäpikestega väike näriline, kes keset autoteed siblides ühtäkki selle laiust märgates ära ehmatas ning sihitult ringiratast jooksis.

Mingil hetkel asus teisel pool teed väikese kaubiku ümber kohmitsema lüheldane meesterahvas ning me olime tusased, et ta just seal oma kaupu ümber tõstab. Nimelt ei olnud tee just maailmatu lai ning selle kaubiku kõrval peatunud rekka (kui keegi oleks meid peale soovinud võtta) võinuks tee kinni panna. Samal ajal kui me seal omavahel arutasime kui hääletajavaenulik see kaubikujuht ikka on, pöördus tema aga meie poole küsimusega "Kuhu te minna soovite?". Selgus, et tema hakkab sealt just sel hetkel Riia poole sõitma ning võtab meid meeleldi peale.

Jah, selle Poola kaubikuga sõitsime me terve öö (turvavööd puudusid ning jube kitsas oli) ning hommikul 5:45 jõudsime Riia ringteele. Onu oli nii armas ja heasüdamlik, et viis meid meile sobilikku kohta ära (vastasel juhul oleksime pidanud Riia linna ringteel 30 või 40 km seiklema, et õigesse kohta jõuda). Püüdsime teel võimalikult palju üleval olla ning temaga juttu ajada, kuid terve aeg see välja ei tulnud. Onu rääkis, et sai sms'i teel ülemuselt teate Eestisse sõita. Kui kontorisse kohale läks, et paberid võtta, selgus, et hoopis Riiga vaja minna. Sättis end õhtul sisi valmis ja Bialystoki kandis andis ülemusele telefonitsi teada, et on nüüd teel ja kõik laabub. Ülemus aga oli nii varasest minekust üllatunud, kuna Riias pidi onu alles 2 päeva pärast olema. Ups:)

See oli ka põhjus, miks ta nii lahkelt meid õigesse hääletuskohta oli nõus viima. Niikuinii oli tal Riias 2 päeva ringi tuulata, niisama, oma lõbuks. Meie olime aga tasuta seltskond. Kell 5:45 Riia ringteele jõudes oli liiklus teel peaaegu olematu. Laur oleks tahtnud kusagile põõsasse paariks tunniks magama minna, kuid mina keeldusin. 300 km Tallinnani ja meie magame põõsas, eieiei. Võimlesin seal une kontidest välja, kaubikuonu tegi teed ning pakkus kartulikrõpse :) Kui hommikusöök söödud jätsime temaga hüvasti ning asusime hääletama.

Päike tõusis üha kõrgemale ning öised vammusid hakkasid üleliigsed tunduma. Kuna koju peab ikkagi uhkelt ja kenalt saabuma, käisin vahetasin tee ääres olevas metsas riided ära. Leidsin Laurile ka 5 mustikat:) Paraku ei ole 300 km Tallinnast kiireks auto peale saamiseks piisav argument. 1 tund. 2 tundi. 3 tundi. Magasime kottide peal vahetustega. 4 tundi. 5 tundi. 6 tundi. Viimaks peatus meie Eesti lipu lehvitamise peale üks vana onu, Läti-eestlane. Ütleski, et võttis meid peale ainult lipu pärast. Temaga saime peaaegu piirini.

Piiri juurest võtsid meid üsna ruttu peale keskealine meesterahvas ja noor neiu. Selgus, et nad olid töökaaslased ja sõitsid Pärnusse mingile kohtumisele. Poolelt sõidult sai härral auto roolimisest küllalt ning juhi kohale asus neiu. Selle peale korkis onu kõrvalistmel kohe lahti väidetavalt tema enda meisterdatud veini. Maitses päris hea. Läti oma.