Üle Läti-Eesti piiri sõitmine oli tõesti eriline. Kuu aega rännuteed ja kogemusi, kuid Eestimaa on Eestimaa. Sõnadesse on raske seada. Loodus oli nii kodune ja rahulik. Ei ütleks, et midagi meeletult hurmavat, metsikult kaunist - lihtsalt lihtne ja kodune, armas.
Pärnu-Jaagupis kallistasin tee ääres Tammepuud. Tere kodu!
Ega Eestiski kohe esimene auto ei peatunud... Pärnust saime Pärnu-Jaagupisse ühe toreda Kaitseliidu neiuga. Hea oli küüdi pakkujatega eesti keeles rääkida. Ning mõnuga jutustasime oma rännumuljeid.
Pärnu-Jaagupis ootasime juba pisut kauem. Emaga olin pidevalt telefoniühenduses, teatasin, et oleme Eestis, kuid edasi on raske saada. Lõpuks peatus auto ning toretore, otsesõit Tallinnasse. Noor meesterahvas roolis oli teel firma suvepäevadelt koju. Okei, Tallinnasse, aga kuhu siis täpsemalt? "Ma sõidan Viimsisse." vastas mees. "Ohhoo, meie ka!" Jah, nii me siis otse Viimsisse saimegi, sest mu vanemad olid juba pikisilmi ootamas ja oleks patt otse Tööstuse tänavale minna.
Aga ega ma siis emale kohe öelnud, et me nüüd otse koju saame. Ei, kuni Viimsisse maja ette saabumiseni arvas tema, et me ikkaveel kusagil Pärnu kandis passime. Helistasin siis ja ütlesin, et nüüd on lugu selline, et oleks vaja üks pilt teha... "Tulge alla ja tehke meist ometi pilti!" Ja rõõm oli suur ning siiras.
Kodu.Kodu.Kodu.
Tööstuse tänaval olid roherohelises aias kõik viljad valmimas. Noppisin põõsast värskeid magusaid vaarikaid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment