1 kuu Saksamaal

2. aprillil tähistasin suure ilutulestiku ja võimsa shampanjaga 1. kuu tähtpäeva Saksamaal. Hmmh, tegelikult sattusin mõnede välkadega Alibisse piljardit mängima :)
Aga nii siis on, olengi juba terve kuu sinmail olnud... Ja aeg läheb niinii kiiresti.

Aga mis siis selle kuu jooksu:
* külastasin Konstanzi ja Friedrichschafenit
* proovisin esimest korda elus kebabi (täidab kõhtu)
* uudistasin mitmeid-mitmeid saksa pidusid ning sain osa tõelisest välistudengite peost
* tutvusin kohalike sakslastega
* seadsin end põhjalikult mõnusalt ühikasse sisse (ühes uute kõlarite, webcami, uue kosmeetika ja uute kingadega :D)
* sain omale imetoreda "õe"

Sellest "õe"-saamise loost lähemalt. Hochschule Ravensburg Weingartenis on imevahva algatus "Venna ja õe projekt". Kuna siia aasta aastalt üha enam välistudengeid saabub, on välja mõeldud lahendus, kuidas välistudengeid paremini Saksa kultuuriga siduda, kuidas neile kohalikku elu-olu tutvustada, kuidas nende tutvusringkondagi laiendada. Projektiga liitumiseks täitsime kõik avalduse, milles ennast, oma huvisid ja hobisid ning muid eelistusi kirjeldasime ning kohalik linnavalitsus (või muu "office") leiab igale tudengile kohaliku pere või paari, kellega huvid või erialad kattuksid ning viib nad omavahel kokku. Kolmapäeval, 1. aprillil oligi Venna ja Õe projekti esimene kohtumisõhtu. Plaanisin esialgu mitte minna, sest minu "õde" ei saavat tulla. Kuid sõbrad käisid peale ja ühinesin siiski.

Kohtumisõhtu toimus Ravensburgi raekoja imeilusas saalis ning õhkkond oli väga õdus. Jõudsin end juba hetkeks väga kurvalt tunda, sest kõigil teistel oli oma perekond või "õde/vend", kellega tutvuma asuti... Kuni minu juurde astus tumedapäine rõõmsameelne naisterahvas ja küsis, kas ka mina ilma kaaslaseta olen... Selgus, et tema tudeng ei saanud tulla ning me tutvusime siis omavahel. Birgit on juba selle esimese kohtumise põhjal vapustavalt tore naine, töötab ülikooli karjäärikeskuses ning elab ise Ravensburgis. Klapp oli nii hea, et leppisime õhinal kokku tulevased kohvitamised ja külaskäigud. Nii hea meel on :)
Paraku oma tegelikust "õest" ei olegi ma hetkel veel midagi kuulnud...

Kuidas ma end siin tunnen ja kuidas mul läheb? Nii küsivad paljud, kes huvi tunnevad... Nüüd saan kindlalt vastata ja seejuures täiesti aus olla, et niinii hästi läheb! Meeldib, et lõpuks ometi on kõik paigas ja nii mõnigi olukord lahendab end justkui ise ära. Loengutega olen rahul, paar süvainteraktiivset saksakeelset tundi jätsin ära ja püüan nüüd kibekiiresti midagi iglisekeelset asemel leida, aga pabinat ei ole, nii põnev on hoopis! Saksa sõbrad on toredad ja ülimalt abivalmid, mõnes loengus ei luba nad mul sõnaraamatust sõnu vaadata ja püüavad ise seletada. Saksa keele kursusel on natuke lihtne, sest minu õiget taset ei ole, on kas piiisut liiga kerge või liiga keeruline. Aga see tähendab justnimelt rohkem tööd iseendaga ning iseseisvat õppimist, nüüd juba pean vaatama, et ikka aega jääb. Esialgsed igavlemised on vist möödumas, toredalt palju on toimetamist. JA MULLE NIINII MEELDIB, ET WEIGARTEN ON VÄIKE LINNAKE, JA RAVENSBURG ON IMEARMAS LINNAKE :)

Natuke shokiteraapiat ka. Olen juba ammuilma plaaninud, et laupäeva hommikul Ravensburgi minna, sest laupäeviti on seal turg. Kõik kiidavad ja soovitavad, et no küll on siis seal armas. Leppisime eile lõpuks Kanishkiga kokku, et täna läheme. Hommikul magasin loomulikult sisse ja kohale jõudsime üsna turupäeva lõpuks, kuid imevahva oli sellest hoolimata. Sõime hommikupizza ja jõime kohvi. Ja siis justkui eikusagilt tuli minu ülimalt halb enesetunne. Oma minestamistega olen ju varem jamanud ja tean, mis tunne on minestada või kuidas on enne minestamist. Või mida ma sel puhul tegema pean. Aga ei olnud täielik "pilt eest" tunne. Oli lihtsalt üha hullem ja halvem - peavalu, nõrkus, uimasus ja tuhat muud eriti ebameeldivat tunnet ühtekokku. Otsustasime bussile minna ja koju sõita, kuid bussis läks veel hullemaks... Kanishk veenis mind, et haiglasse läheksime... Olin viimases hädas nõus. Saingi siis proovida, kuidas ühes väikses Saksa linnas on esmaabisse minna ja kuidas on ratastooliga sõita ja kuidas on oma sümptomeid inglise-saksa keelesegus kirjeldada. Ja sain abi ja sain rohtu ja pärastlõunaks oli juba palju parem. Istusime veel koju tulles pikalt tiigi ääres ja rääkisime filosoofiast.

Homme plaanime oma pühapäevast avastusreisi, ei teagi vel kuhu. Oo, ja hommikul on vanade jalgrataste laat, siinsamas lähedal. Läheme ka sinna sõiduvahendeid kaema, ehk ka soetama :)
Küll ma siis äkki juba õhtul kirjutan, kuidas läks ja kas ratta sain!

Kevadet teile, SUVE TEILE! Siin on juba 3 päeva üle 20 kraadi sooja olnud :)