Üleeile nägin ma Saksamaad

Laupäeva hommikul ärkasin kell 5:25. Kiire pesu, asjad veel uuesti üle vaadata, toit kaasa pakkida ja 6:55 asusin juba teele. 7:11 algas mu rännak PÄRISELT, buss viis Ravensburgi raudteejaama. Jaamast sain esimese rongiga Stuttgarti. Tund aega pausi ja uue rongiga Würzburgi. Pool tundi pausi ja rong Schweinfurti. 4 minutit pausi ja rong Neudietendorfi. Tund aega pausi (igav oli) ja rong Göttingeni. 15 minutit pausi ja rong Hannoverisse. Tund aega pausi ja rong Bremenisse. Seitsmendast rongist astusin maha 22:40 laupäeva õhtul. Jalutasin kusagil pool tundi, veidi rohkem rongijaamas ringi... Ja siis jäin pingile istuma... Tuli pikk ootamine... Ootasin. Vaatasin ringi. Lahendasin sudokusid. Ootasin. Magasin... Sõin porgandit. Ootasin. Kuni kell oli 04:20... Siis tõusin ja jalutasin rongijaama ette trammipeatusse. Tramm tuli 04:30... Trammiaknast nägin hommikust Bremenit... Ilus oli. Linna peaväljak paistis ka natuke... Ja jõge nägin ka. Ja siis olingi juba lennujaamas. Jõudsin varakult... Umbes viie ajal... Nüüd oli veel 2 tundi ootamist. Aga ma olin juba rahulik. Ja rõõmus.

07:10 oli õhkutõus... Seal, lennukiaknast välja vaadates ohkasin elevuses ja kergendatult. Täitsa lõpp, ma teengi selle triki ära!Lend läks võrdlemisi kiiresti, magasin vahepeal. Riia lennujaamas maandusin 9:45 ajal. Helistasin Kristjanile, aga tal oli Riiani veel 70 km sõita. Võtsin kohvikust Cafe Latte, sõin viimase shokolaadikoogikese oma käekotist. Ja mõned pähklid. Kristjan jõudis 11 ajal. Ja asusime kohe teele. Vihma tibutas. Aga mina olin ülirõõmus ja elevil.

Läti-Eesti piir oli eriline. Kuigi pean ütlema, et eelmisel suvel pöidlaküüdireisilt tagasi jõudes oli suurem tunne. Pärnus tegime peatuse. Kristjan oli pikalt roolis olnud ja mina tahtsin üle kolme kuu PÄRIS EESTI (roti)BURGERIT süüa. Nämmmm. Kuigi veits väike oli. Ja teekond jätkus. Tallinnasse jõuda oli ka mõnus. Ja siis Lauluväljakust mööda, ja Pirita, ja Merivälja muul... Ja Viimsi Statoil (bensupeatus), ja siis Pargi Põik tänav... Süda tagus... Ei oska ikkaveel Garfile tänu avaldada, uskumatu, et ta tuligi mulle Riiga järgi (aitäh Sulle!!!).

Ja siis astusin välisuksest sisse (imekombel ei olnud lukus). Ja andsin korteriukse taga kella. Ema tuli avama. Ja jäi üllatunult seisma, ei öelnud mitte midagi... Lihtsalt vaatas. Astusin sisse ja kallistasin. "Ma tulin Kirsi lõpetamisele" sosistasin talle kõrva. Aga Kirss oli vist tema poolikuid lauseid juba kuulnud ja tuli esikusse. "Kats, sa ikkagi tulid!".Kallistasime. Üllatunud, naerusuised ilmed. Ja siis tuli isa. Ja ei saanud sõnu suust. Kallistasime, kallistasime... Nii ilus oli. Ja mu üllatus oli 100% ja enamgi õnnestunud. Ema-Isa-Kirss ju ei teadnud et tulen. Nässu ilmselt aimas :) Kodu nimel on selline rännak (buss, 7 rongi, tramm, lennuk, auto) alati sajakordselt väärt!!!

Ma olen kodus. Eriline tunne on. Tere Eesti, tere Tallinn, tere KODU... Tere Nässu!!! Täitsa hull, ma saingi selle trikiga hakkama. Eile sõin musta leiba, ema tehtud frikadelli suppi (nämmmmm), jõin päris masinakohvi. Täna jõin ploomimahla (sakslased pole seda maailma parimat mahla enda jaoks veel avastanud) ja sõin küüslauguleiba.

Eesti on tore ja kodu on ikkagi kodu. Nüüd saan sellest kõigest nädalakese osa. Pühapäeval lendan tagasi :)

Kallikalli ja tervitused kodumaalt kodumaale!